"Kiik, kirves ja igavese armastuse puu"
Režissöör: Meel Paliale

Rõõm näha, et üle pika aja on valminud Eestis üks noortefilm, mis päriselt väärib seda nimetust. Kui tänavu kinolevisse jõudnud Priit Pääsukese "Öölapsed" oli üsna lahja pastišš, mis lõpuks ei suutnudki ära otsustada, kellele see film mõeldud​ on, siis "Kiige, kirve ja igavese armastuse puu" aluseks on pretensioonitu ja põnevate karakteritega teekonnafilm, mida aitab kanda särtsakas, eneseteadlik ja kaasaegne filmikeel. Meel Paliale sarnaneb selles osas vendade Eskodega: pole mingit tahtmist sarnaneda Eesti filmimaastikuga, vaid asju tehakse häbitult isemoodi ja kohati isegi meelega vastuvoolu.

Ennekõike ongi rõõmustav näha, kuivõrd tugev tehniline tase on Eesti noortel filmitegijatel: režissöör Meel Paliale tunnistas, et üks tema suuri lemmikuid on Wes Anderson, ning ka "Kiiges, Kirves ja Igavese Armastuse puus" on näha seda sama kuldlõikest ning sümmeetriast inspireeritud esteetikat ja paigast keeratud värvigammat. Üllataval kombel ei mõju see tühise koopiana, vaid Paliale toob need võtted ja lähenemisnurgad selgelt Eesti konteksti.

Seetõttu meenutab "Kiik, kirves ja igavese armastuse puu" eriti just "Vasaku jala reedet", mis samuti laenas erinevaid motiive filmiklassikast, aga lahendas neid meelega totakalt ja lihtlabaselt. Nii ka siin: film mõjub parimas mõttes kodukootult, pole pseudo-glamuuri, vaid režissöörid teavad väga hästi, mida saavutada tahavad.

Kuigi teekonnafilmi idee ei kanna päris lõpuni välja – lõppeesmärk, et võtta maha puu, kuhu on graveeritud peategelase endise tüdruksõbra nimi, ei ole kuigi usutav –, siis on filmi jooksul toimuvad väikesed avantüürid siiski piisavalt köitvad, et pisut rabe tervik andeks anda. Suur roll on seejuures mängida ka hästi valitud kõrvalosatäitjatel: Egon Nuteri politseinik on eriti armas, Marko Matvere uue aja viikingina ajab esimesest sekundist naerma, kõige humoorikam on aga animafilmilavastaja Valter Uusberg, kes ütleb filmis vaid ühe sõna. Ei hakka seda vulgaarset sõna siin praegu kordama....

"Kiik, Kirves ja Igavese Armastuse puu" linastub 24. novembril kell 19.00 Solarise Apollo kinos.

"Bestikad" ("Les Meilleures")
Režissöör: Marion Desseigne-Ravel

Ilmselt tänavuse PÖFF-i kõige vastakamaid tundeid tekitanud film. Justfilmi noortefilmide võistlusprogrammis linastunud "Bestikad" on pealtnäha täpselt selline linateos, mis mulle meeldima peaks: sissevaade keskklassi Pariisi noorte ellu, kes otsivad alles oma kohta. Oluline roll on kogukonnal ja kuuluvusel, selle nimel ollakse valmis reetma ka inimesi, kes neile kallid on. Kõik see on paigatud Pariisi kõrvaltänavatele, kuhu kohati plakatlik prantsuse kino meid enamasti ei vii ning kuhu ka turistina jalga tõstma ei kipu. See kõik lubaks justkui põnevat sissevaadet tänapäeva noorte eluolusse, kuid režissöör Marion Desseigne-Ravel pole vist lõpuni kindel olnud, kuhu oma filmiga jõuda tahab.

"Bestikad", sarnaselt veel tervele pinutäiele noortefilmidele tänavu, räägib kahe noore tüdruku vahelisele armuafäärist, kuid ei suuda kahjuks seejuures midagi põnevat öelda. Miks on vaja seda nii meeletult polemiseerida, et kaks tüdrukut armuvad? Saan aru, miks Celine Sciamma näitas seda nn keelatud armastuse kontekstis "Põleva tütarlapse portrees", kuna lihtsalt aeg oli teine, antud juhul jääb mõistmatuks, miks ikkagi võrdustatakse nende armastus piltikult öeldes surmapatuga. Kahtlemata on inimesi, kes võivad esmapilgul nende armusuhte peale üllatunud olla, aga selles vallas oleme küll ikka pidevalt liberaalsemaks muutunud ja sedalaadi väärkujutluse loomine tundub lihtsalt põhjendamatu.

Seda kõike üritab režissöör põhjendada (vist?) sellega, et tõlgendab nende tüdrukute armulugu Romeo ja Julia kontekstis, aga see muudab kõik lihtsalt veel imelikumaks. Kas ühel noortefilmil ei peaks olema mitte teatav õpetuslik aspekt? Selle asemel, et öelda "jääge endale kindlaks ja käituga oma sisetunde järgi", näitab "Bestikad" hoopis seda, kuidas noored peavad enda soovid alla suruma, leppima toksiliste sõbrannade soovide-tahtmisega ning oma armastatuga kohtuma ööpimeduses või nurgatagustes. Selline lähenemine lihtsalt süvendab vaimset vägivalda, mis on teismeliste hulgas nii levinud, et sellele on isegi võimatu täpselt näppu peale panna. Marion Desseigne-Ravel võiks selle koha pealt korra peeglisse vaadata ja mõelda, kas meil oli maailma ikkagi sellist filmi vaja...

Kui suudate nendest probleemidest üle olla, siis võib "Bestikaid" vaadata ka kui ägedat linnaportreed, mis tõesti suudab jätta kõrvale Pariisi paraadportree ja kujutada seda linna mitmekülgselt ja loomulikult, sellisena, nagu seal elavad inimesed seda tõenäoliselt näevadki. Aga kas ainult sellest piisab? Pigem mitte.

"Bestikad" linastub 24. novembril kell 16.30 Solarise Apollo kinos ja 27. novembril kell 15.30 Tartus Athena keskuses.

"Kuidas olla alasti?"
Režissöör: Laura Liventaal

Kui oleksin seda Laura Liventaali kaheksaminutilist eksperimentaaldokki "Kuidas olla alasti?" näinud aasta alguses, poleks sellest ilmselt osanud suuremat arvata. Bakalaureusetööna valminud lühifilmi fookuses on Aleksander Eelmaa, keda rebitakse pidevalt mugavustsoonist välja. Küll on ta alasti füüsilises mõttes, küll on ta alasti vaimses mõttes, kui lapsepõlvemeenutuste peale tuleb pisar vägisi silma. Emotsionaalne austusavaldus ühele Eesti kultusnäitlejale, kuid nüüd saab see film täiesti teise tähenduse.

Pärast Eelmaa surma tänavu suvel mõjub "Kuidas olla alasti?" kui parim võimalik epitaaf ühele suurele inimesele. Eriti just seetõttu, et lihtne on näitlejat ratsionaliseerida ja vaadata teda lihtsalt loomeinimesena, Laura Liventaal aga üritab selle kihi Eelmaalt maha kiskuda ja näha seda inimest, kes seal all peitub. Näeme teda ka näitlemas (või siis vähemalt laval viibimas), kuid ka neil hetkedel suudab kaamera näha ikkagi ennekõike ja ainult inimest, mitte näitlejat. Kohati võib see inimene meid isegi hirmutada, kui paotab õrnalt ust ja räägib deemonitest, kellega ta igapäevaselt võitlema peab.

Sellist energiat, mida lühifilmist "Kuidas olla alasti?" kiirgab, on Eesti dokimaastikule väga vaja. Laura Liventaal on surunud kaheksasse minutisse rohkem emotsioone kui enamik dokitegijad siinmail oma tunniajastesse filmidesse suudavad panna. Midagi ei ole ülearu, pole tühja juttu ega ebavajalikku täitematerjali, iga kaader kannab mingit rolli ja lisab kasvõi pisikese killu tervikpilti Aleksander Eelmaast. Oleks vaid kõigil inimestel võimalik endast selline pisike mälestusfilm maha jätta...

"Kuidas olla alasti?" linastub kuni 28. novembrini PÖFFi veebikinos.