"Charlotte Jane'ist" ("Jane by Charlotte")
Režissöör: Charlotte Gainsbourg

Võib ju mõelda, et "Charlotte Jane'ist" on ennekõike tütre tehtud film oma emast – mida see tõepoolest eemalt vaadates või paberilt lugedes ka on –, kuid tuleb arvestada laiemat konteksti. Charlotte Gainsbourg on hinnatud muusik ja üks Euroopa arthouse-kino tippnäitlejaid. Tema ema Jane Birkin on andnud välja kümneid albumeid, tema järgi on saanud nime nn Birkini kott ja ta on teinud karjääri nii briti kui ka prantsuse kinos. Pange sinna kõrvale veel abikaasa, isa ja prantsuse üks suuremaid popstaare Serge Gainsbourg, kes käib läbi filmi vaimuna kaasas, siis seisavad vaataja ees korraga kolm superstaari.

Paljuski on reaalsus sarnane filmile "Päris Rannap": võime pingutada kõigest väest, aga ega me ei näe lõpuks ikkagi seda, kes on see reaalne Rein Rannap kusagil sügaval sisimas. Võib-olla ei tea ta isegi enam seda, ning sama idee kehtib ka "Charlotte Jane'ist" kohta. Kuigi Charlotte Gainsbourg üritab oma ema provotseerida ja temalt põnevaid lugusid tangidega välja kiskuda, siis mängivad nad lõpuks ikkagi rolli. Lihtne on seda filmi sildistada dokumentaaliks, aga ega siin midagi tõsielulist päriselt pole: kõik stseenid on täis suuri sõnu, suuri tundeid, suuri žeste, mis loovad palju tugevama ettekujutuse hoopis mängitud elust, või elu mängust.

Seda ei saa aga neile pahaks panna. Kas Jane Birkin, kes on enamuse oma elust veetnud lavalaudadel, suudab isegi enam üldse mõista, kes ta päriselt on? Eks nad mõlemad üritavad, üks kaamera taga, teine kaamera ees, kuidagimoodi selgusele jõuda, aga lõpptulemus meenutab pigem meta-filmi, mis tühistab ja taastoodab end samaaegselt. Küll aga on sümpaatne Charlotte Gainsbourgi taotlus jäädvustada oma ema viimaseid eluaastaid, mis loob mõttelise silla ka möödunud aasta ühe hinnatuima dokiga "Dick Johnson on surnud". Ka seal ei näinud me elu selle tõelisuses, vaid pigem illusiooni sellest, millisena peategelane oma elu ette kujutab.

Kes ootab, et saab nüüd pooleteise tunniga ammendava ülevaate Jane Birkini elust, siis jätke pigem kinno minemata. Lugege Wikipediat ja kuulake tema legendaarseid albumeid kõrvale. Kui huvitab aga poeetiline mõtisklus staarikultusest, siis võiks filmi kindlasti ette võtta.

"Charlotte Jane'ist" linastub 17. novembril kell 19.15 Coca-Cola Plazas ja 26. novembril kell 21.00 Solarise Apollo kinos.

"Süütud" ("The Innocents")
Režissöör: Eskil Vogt

Norra režissöör Eskil Vogt mängib oma värskes filmis "Süütud" küsimusega, mida ilmselt enamik filmitegijad (ega kirjanikud, maalikunstnikud või kes iganes) ei julgeks ealeski ette võtta: mis oleks, kui lapsed on halvad? Võib ju tunduda, et misasja, igas teises filmis näeb seda moel või teisel, aga tegelikult mitte. Kui näiteks õudusfilmides on klassikaline, et halvad lapsed on kurjast deemonist vaetud või noortefilmides on pätid ikkagi enamasti lihtsalt halvasti kasvatatud, siis "Süütute" laste kurjust ja pahategusid ei saa kuidagi ratsionaliseerida. Nad on lihtsalt halvad ja kõik.

Selle provokatiivse idee lahendab Eskil Vogt küll üsna minimalistlikult: kogu tegevus toimub ühes Norra väikelinnas, kus on paar üksikut kortermaja, mänguväljak ja seda ümbritsev metsatukk. Selles linnakeses kohtuvad ühel päeval neli last, kes avastavad ootamatult endal supervõimed. "Süütud" ei muutu aga klassikalises mõttes superkangelasefilmiks, kuigi sarnasusi ja viiteid võib märgata küll: üht-teist on laenatud filmist "Chronicle", sarjast "Misfits" ja ka X-meeste saagast. Pigem huvitab režissööri aga vähehaaval kruttiv pinge, mis filmi kulgedes üha kasvab ja surub seega vaataja vägisi tooli servale.

Kahetunnine linateos ei suuda paraku lõplikult oma motiive välja arendada ja kaotab viimasel veerandil oma rütmi, kuid see ei nulli kindlasti filmi tugevusi. Peategelasteks valitud lapsed mängivad ehedalt, jääb isegi mulje, et neile on paljuski antud vabad käed: mitmed võtmestseenid on küll täpselt planeeritud, kuid laste konkreetne käitumine näib olevat impulsiivne ja ettearvamatu.

Kes arvavad, et õudusfilminduses ei annagi enam midagi uut ja huvitavat teha, siis tasub kindlasti "Süütud" ära vaadata. Vaatamata minimalistlikule keskkonnale suudab Eskil Vogt leida kulunud klišeedest sellise külje, mida varem kasutatud polegi. Tõsi, võika kassitapmise stseeni oleksin välja jätnud, see loomade väärkohtlemine žanrikinos on okseleajav trend ja seda peaks iga hinna eest vältima.

"Süütud" linastub 17. novembril kell 20.45 Tartus Athena keskuses.

"Kolmapäev"
Režissöör: Eeva Mägi

Kui Eeva Mägi esimene PÖFF Shortsil esilinastunud lühifilm "Maakohus" oli tumedate varjunditega, kuid siiski kõigiti helge linateos, siis "Kolmapäev" viib režissööri taas leina ja laiemalt surmatemaatika juurde. Huvitaval kombel on ka mõlemad tema lühidokid "Lembri Uudu" ja "Süda Sõrve sääres" olnud kantud surmast, samas ei muutu Mägi oma filmides tumedusele vaatamata kuidagi pateetiliseks või punnitatult emotsionaalseks. Pigem vaatab ta surma korraga nii erakordselt kaine kui ka seletamatult müstilise nurga alt.

Tema kaht värsket lühifilmi ühendab aga selge unenäolisus. Kui "Maakohus" võiks mingis erakordselt veidras maailmas ka tõele vastata, siis "Kolmapäev" lõhub kiirelt seina aja ja ruumi vahel, mõjudes kui imeilus ja liigutav kollaaž ühest armastusest. Mägi võtab ette justkui suvalised hetked ühe paari kooselust, tõstab need fookusesse ja laseb neil ise tähendused leida. Seda oskab ta samuti vapustavalt hästi: suure kunstnikuna teab Eeva Mägi hästi, kuidas oma filmide tõlgendusväli võimalikult avatuks jätta, samas ei muutu tema linalood seetõttu raskepäraseks. Neid on kerge vaadata, nad tuhisevad vaatajast otsekui muuseas mööda, aga jätavad sellele vaatamata oma jälje.

Kiitust väärib kahtlemata ka võttepaik. Vilsandil asuv paadikuur on täiesti reaalselt eksisteeriv koht, aga see lõppematu merepiir ja otsekui maailma äärel asuv hoone mõjuvad samuti lummavalt. "Kolmapäev" teeb ja ütleb vähe, kuid need üksikud elemendid suudavad vaatajas rebida esile mõtteid ja tundeid, mille olemasolust aimugi polnud. Taas täielik meistriteos.

"Kolmapäev" linastub 17. novembril kell 17.00 kinos Artis, õige pea jõuab film ka PÖFF-i veebikinno.

"Taaskohtumine"
Režissöör: Ülo Pikkov

Ei oleks arvanudki, et õnnestub tänavuse PÖFF-i ajal rääkida lausa kahest animadokumentaalist. Kui selle aasta ühe hinnatuma doki "Flee" puhul on dokumentaalsus selgelt piiritletud ja üheselt mõistetav, siis Ülo Pikkov läheb oma taotluses palju-palju kaugemale. Filmi aluseks on küll üks Ruhnu saarel kuuldud lugu, kuid Pikkov ei jäänud selle juures pidama, vaid küsis: mis oleks, kui lisaks süžeele tooksin Ruhnust ka kogu materjali, millest ma oma filmi kokku panen? Nii ongi kõik tegelased (keda kehastavad linnusuled!) ja muud ekraanil nähtavad vidinaid Ruhnu saarelt korjatud, seega esindab film dokumentaalsust selle sõna mingil täiesti ennenägematul moel.

Sõnatu miniatuur "Taaskohtumine" ei näegi liialt vaeva sellega, et rääkida mingit selgepiirilist lugu, vaid üritab tihedalt kokku pakkida n-ö ruhnulikkuse. Olles ise korra elus Ruhnus käinud, siis hakkasid endalgi seda seepiatoonides pildirida vaadates peas mälestused jooksma. Paljuski mõjub see film kui parim võimalik "Welcome to Ruhnu" kampaania, mis erinevalt enamikest kohaspetsiifilistest sotsiaalkampaaniatest ei näe vaeva klantspiltide ja valekujutluste loomisega, vaid üritab ekraani vahendusel anda edasi emotsiooni. See mingi ürgne ja seletamatu aura, mida Ruhnu saar on aastasadu kandnud, tuleb "Taaskohtumisest" minu arvates igati välja.

Kui peaksin valima viimasest ajast filme, mis annavad edasi midagi sügavamat Eestist ja siinsest identiteedist, siis jätaksin ilmselt Tanel Toomi "Tõe ja õiguse" isegi kõrvale ja laseksin pigem vaadata seda värsket Ülo Pikkovi lühifilmi. Vaatajale ei peagi alati kõike selgesõnaliselt ette ütlema, "Taaskohtumine" aga näitab justkui salamati ära selle eripära, mida Ruhnu saar endas peidab. Tekkis isegi isu, et ehk võiks mõni teine animafilmitegija võtta ette ja proovida samalaadse filmi teha näiteks Abrukast, Pranglist või Aegnast...

"Taaskohtumine" linastub 17. novembril kell 17.00 kinos Artis, õige pea jõuab film ka PÖFF-i veebikinno.