Sean Bakeri "Punane rakett" (2021) näitab taas Bakeri oskust kirjutada köitev stsenaarium ja jäädvustada "nurgataguse" Ameerika ehk sealsete väikelinnade miljööd. Kuid eelkõige on Bakeri filmide keskmes pelgupaika otsiv inimene, omamoodi kodutu laps, kel vaja emalikku hoolt ja soojust, kuid kes ei oska alati sama vastu pakkuda, mingi sisemine nimetu päästik temas ajab teda ikka otsima oma rada ja tegutsema teiste suhtes isekalt.

"Punase raketi" peategelane on endine pornostaar Mikey (Simon Rex), kes saabub viimased sendid taskus Texase väikelinna oma seadusliku abikaasa juurde, et end seal mõnda aega koguda ja uuesti jalad alla saada. Olles suutnud oma naise ja ta vanaldase ema, kes seal alkoholi ja narkootikumide toel oma päevi õhtusse veeretavad, pehmeks rääkida, leiab Mikey kohalikust pontšikubaarist aga uue silmarõõmu, 17-aastase Strawberry (Suzanna Son), kelles näeb ta uut investeeringut ja piletit tagasi pornotööstusse.

Filmilindile üles võetud "Punane rakett" püüab mõista oma eluga puntrasse jooksnud keskealise mehe valikuid ja tema meeleheitlikku püüdlust oma kunagist vitaalsust ja edu taastada. Imetleda saab Bakeri oskust leida karakteritega äärmiselt sobivad näitlejad, luua meeleolu ja tabada hilissuvise unise väikelinna võnget. Sel sulnil ja pealtnäha igaval taustal väljendubki inimlik tragöödia lootustest, unistustest ja pettumustest. 

Kindla peale minek on ka Pedro Almodovari uus film "Paralleelemad" (2021). Sel filmil on ka Eesti levitaja, kuid pandeemia-aastad on teinud kinokülastaja ettevaatlikuks, ja kindlam näib film ära vaadata siis, kui see võimalus avaneb. 

"Paralleelemades" täiendab Almodovar oma lemmiknäitlejate ridu uue nimega. Penelope Cruzi ja Rossy de Palma kõrval särab filmis 25-aastane Milena Smit, noore üksikema rollis. "Paralleelemad" pole aga ainult psühholoogiline draama komöödia elementidega teemal "naised närvivapustuse äärel", Almodovar põimib ühte filmi suured ja väikesed teemad – üksikisiku ja kogu rahva tragöödia, ning vaatajal jääb vaid üle imestada, kuidas ta seda teeb. Kahe üksikema tragöödiat ja saatuse keerdkäike raamib laiem lugu ajaloolisest õiglusest ning inimsusvastastest kuritegudest, mida ei tohi unustada.

Eesti vaatajale võib näida kaugena Hispaania rahva tragöödia Franco fašistliku diktatuuri ajal, kuid Almodovar suudab oma filmiga tekitada paralleele ka meie lähiminevikuga, kui naaberküla või isegi naabertalu elanikud ühtäkki muutusid mõrtsukateks ja pealekaebajateks. "Paralleelemade" alateema on ülekohus, mis rahuajal on võtnud lihtsalt teise vormi, me tunneme seda perevägivallas, ahistamises, seksuaalvägivallas. "Paralleelemad" räägib aga ka faktide varjamisest, emadusest ja selle rõõmudest ning valust, samuti ka armastusest, sõprusest, kaotusest. Jääb üle vaid imestada, kuidas Almodovar on need teemad suutnud mahutada ühte, üpris piiratud näitlejaansambliga filmi ja tekitada sealjuures emotsionaalseid kõrghetki, mis ei jäta külmaks ühtegi vaatajat soost olenemata. 

Üks tänavuse PÖFFi avastusi, nn ohoo-elamusi on Suurbritannia draama "Keemispunkt" (2021). Kuigi sama pealkirjaga filme on filmiajaloos teisigi, ei kehti see antud juhul mitte ainult ülekantud tähenduses, sest Philip Barantini draama tegevuskohaks on ühe väikese pererestorani köögipool, see osa söögikohast, kus käib hirmkiire askeldamine ja kuhu restoranikülastajal tavaliselt asja ei ole.

90-minutiline "Keemispunkt" on üles võetud ühe võttega ja see on paari aasta taguse samanimelise lühifilm edasiarendus. Filmi keskmes on peakokk Andy (Stephen Graham), kes püüab reedeõhtuse külastajate tulva ja restoraninädala tipphetkede kõrval hoida sidet ka oma perega, otsides turgutust ko kaiinist ja alkoholist, kuid sel kõigel on oma hind.

Temperatuuri ajab üles enne külastajaid restorani väisav tervisekontroll, mis väikeste eksituste pärast langetab kahe astme võrra restorani ametlikku reitingut. Peakokk  Andy liin on filmis läbiv, selle ümber põimib Barantini mitmeid seiku ja teemasid alates pingelistest töösuhetest ja lõpetades varjatud rassismiga. Peadpööritava tempoga "Keemispunkt" on nn ansamblifilm, (teisiti ei saa sellise stsenaariumi puhul ollagi), kuhu mahub mitu väikest lugu lähtuvalt külastajatest ja köögitoimkonna värvikatest isiksustest. 

Kasahhi lavastaja Adilkhan Yerzhanov nimi peaks olema PÖFFi külastajale tuttav, alles mullu oli Yerzhanov PÖFFil isegi kahe filmiga, neist üks, stiilselt väljapeetud krimidraama "Ulbolsõn", jõudis ka mitmete filmikriitikute aasta paremate filmide nimistusse. Seekord on Yerzhanov esindatud PÖFFil komöödiaga. "Karjaimmuunsus" kopeerib ta eelmiste filmide võttestikku, toetudes film-noir žanrile ja prantsuse uue laine kinole.

Keset steppe asuva väikelinna heasüdamlik politseinik Selkeu püüab hoida tasakaalu keskusest tulnud bürokraatliku uurija ja kohaliku maffia vahel ning teha nii, et keegi ei kannataks ning ta ise saaks tekkinud olukorrast ka väikese kasu. Gängsterite ja politseinike mängulise sebimise taga on aga ka laiem sotsiaalne taustsüsteem, kus kohaliku viinavabriku ümber koondunud väikelinna elu pöörab pea peale keskusest tulnud bürokraat, kes tegelikult ei taha samuti muud kui oma piskut.

Ristuvad post-sovetlik minnalaskmismeeleolu ja läänelikud krimiklišeed. "Karjaimmuunsust" võib võtta kui paroodiat tuttavatel teemadel, Yerzhanov kordab siin ennast, lisades alateemana juurde koroonapandeemia. Koomilisuse taotluses läheneb Yerzhanov selle filmiga aga juba klounaadile. Alguses võib ta ju ajada muigama, kui pikapeale muutub tüütuks. Lühivorm oleks antud juhul end paremini õigustanud.