Üks tänavuse PÖFF-i julgemaid vormilisi katsetusi on kahtlemata USA režissööri Carey Williamsi "R#J" (2021) – William Shakespeare'i aegumatu armastusloo tänapäevane tõlgendus. Kahte vaenutsevasse klanni kuuluva noore traagilise loo annab Williams edasi ainult läbi sotsiaalmeedia – videod, SMS-id, GIF-id ja muidugi ei saa siinjuures läbi kaubamärkideta (eelkõige iPhone, asendamatud on Twitter, Instagram, Facetime, muusikavalik tuleb Spotify'st). Kaubamärk on osa identiteedist – kui sa ei kasuta näiteks iPhone'i, pole sa tõsiseltvõetav, kui sind pole sotsiaalmeedias, pole sind olemas. Nii püüab Williams kaht kärbest ühe hoobiga – adapteerida klassikat ja näidata seeläbi ka noorte sõltuvust sotsiaalmeediast.

Williams kasutab ühismeedia piiratust leidlikult "Romeo ja Julia" loosse kirjutatud eksituste ja vääritimõistmiste edasiandmiseks, eriti ilmsiks tuleb see filmi finaalis. Võib ju muidugi küsida, kas on üldse tegemist filmiga, konservatiivsest vaatepunktist peaks seda nimetama ühismeediaprojektiks, millel filmifestivalidele ei peaks asja olema, kuid selline suhtumine oleks tagurlik ja eiraks kinokunsti tehnoloogilist muutumist, sest lugu ju töötas ka ootamatule vormile vaatamata.

Tõsi, poolteist tundi pole selle vormi jaoks võib-olla kõige sobivam pikkus, kuid siis, kui vorm ei kandnud, kandis sisu ning üllataval kombel passisid Shakespeare'i värsid nagu valatult räpplüürikat armastavate mustanahaliste suhu. Shakespeare'i keelekasutus andis siinjuures hiphopi slängile isegi teatud uut sära juurde. Väidetavalt on see teine kord, mil "Romeo ja Julia" lugu tuuakse välja valgenahaliste keskkonnast, siinjuures pöörab Williams ümber 2017. aasta filmi "Romeo and Juliet in Harlem" (rež Aleta Chappelle) rollijaotuse, Capuletid on latiinod ja Montecchid mustanahalised. Filmi üks produtsente on Kasahhi päritolu Timur Bekmambetov, kes on tootnud ka maailma esimese täispika point of view märuli "Hardcore: Raju Henry" (2015). 

Teatriga on seotud ka Jaapani režissööri Ryusuke Hamaguchi kolmetunnine draama "Drive My Car", mis sai mitu auhinda tänavu Cannes'is ja leiab oma tee ka kinolevisse. See on üks tänavuse PÖFF-i pärle, sest pikkusele ja üpris ühtlasele tempole vaatamata hoiab film vaatajat oma kütkes, jõudes kiht kihilt lähemale filmi tegelaste karakteritele. Pinget aitab hoida tekstiliselt põimitud vorm – peategelane on teatrilavastaja Yusuke Kafuku (Nisijima Hidetoshi), kes püüab leppida abikaasa ootamatu surma, kaotusevalu ja abikaasa kaasa viidud isiklike saladustega. Uus tööpakkumine viib ta kokku abikaasa endise armukese ja introvertse autojuhiga, kes justkui peegeldaks tagasi ta tüünelt traagilist seisundit. Tavaellu on segatud refräänina katked Anton Tšehhovi "Onu Vanjast", mida Kafuku teel proovidele autos kuulab. Tekib mitmekihiline tekstuaalne universum, kus kunstil on nii lunastav, teraapiline kui ka motiveeriv roll. "Onu Vanja" seob filmi tegevusliinid, väärtustades oma universaalsusega argipäeva näilist triviaalsust. "Drive My Car" on ühtlasi film leppimisest, truudusest, süütundest ning ka julgusest eluga edasi minna. Kindel soovitus neile, kellele meeldib filmiga koos mõelda, kartmata vaadata seeläbi ka endasse. 

Jessica Kingdoni "Hiina unistus" (2021) on dokfilm ja nagu pealkirjastki näha, parafraas kaptialistlikku paradiisi lubavale sõnaühendile American dream (eesti keeles "Ameerika unistus). Pooleteise tunni jooksul portreteerib Jessica Kingdon Hiina näitel kasumiühiskonna tootmistsüklit odava tööjõu värbamisest toodete turundamiseni, näidates mitte lõpptarbijat, vaid neid, kes lõpptarbija vajadusi rahuldavad. Need inimesed on liinitöölised, teenijad, turvamehed. "Hiina unistus" näitab, millise ennasthävitava innuga on inimesed valmis asuma kahedollarilise tunnipalgaga tükitööle, loobudes vabatahtlikult igasugusest inimlikkusest ja taandudes pelgalt mingit funktsiooni täitvateks nukkudeks nagu elusuurused seksinukud, mida filmis ühes tehases klientide eritellimustel kokku pannakse. Jessica Kingdonil on õnnestunud saada kõnekaid ja ka pildiliselt kauneid kaadreid sellest orjandusahelast, millele ju ei mõtle, kui Hiinast kaupa tellid. "Hiina unistus" näitabki, milline on nende odavate toodete tõeline hind.