Tänavune PÖFF on haarde poolest samasugune nagu eelnevatel aastatel – tuntud nimede ja festivalidel juba edukalt linastunud filmide kõrval on A-klassi festivalile kohustuslikud võistluskavad, mille valikud muidugi riskantsemad. Risk on siin publikule pileti ostmisel ja festivalil filmide kavva võtmisel, sest kui filmile vaatajaid ei tule, pole ka piletitulu ja seda raskem on festivali korraldada.  

Vaataja jaoks on festival korda läinud juba siis, kui juba esimestel festivalipäevadel õnnestub näha filme, mida võib lugeda ka festivali paremateks. 

Celine Sciamma uus film "Väike emme" ("Petit Maman") on hoopis teist laadi kui Sciamma eelmine, kahe aasta tagune "Põleva tütarlapse portree" (2019). Jääb vaid imetleda, kui väikeste vahendite (eelarvega) saab teha hea filmi ja edasi anda suuri teemasid. Filmi peategelaseks on oma vanaema kaotanud 8-aastane Nelly, kes läheb isa ja emaga ema lapsepõlvekoju kokku pakkima sinna jäänud viimaseid asju. Ema lapsepõlveonnis kohtub ta aga sama vana tüdrukuga, kelle nimi on Marion – nagu ta emalgi, kes ühel hommikul kadunuks jääb. Edasist võib võtta kui üksiku lapse fantaasiat, kes oma kaotuseid püüab kuidagi mõista, või ka kui ühe lapsepõlve unustamatut sõpruse lugu.

"Väike emme" kinnitab kuldset reeglit, et hea film algab loost ja stsenaariumist, hea lugu saab aga alguse filmi loojate läbimõeldud taotlusest ning selgest visioonist, kuidas seda edasi anda. Liigutav ja südamlik film läbib selliseid igaühe jaoks olulisi teemasid nagu armastus, perekond, lähedusevajadus, andestamine, lahkumine, vabaks laskmine või isegi elu üürikus. "Väike emme" on enigmaatiline, kuid oma mõistatuslikkusele vaatamata oskab film leida ja puudutada vaatajas mingeid sügavamaid keeli, juhatades teda uuesti hindama oma suhteid lähedaste ja minevikuga. 

Edgar Wrighti "Sparksi vennad" on üks väheseid dokumentaalfilme tänavusel PÖFFil, mis käsitlevad muusikat. Edgar Wright on võtnud ette esmapilgul võimatuna näiva ülesande panna ühte filmi legendaarse Sparksi kogu muusikaline karjäär 1970. aastate keskpaigast tänapäevani – 25 stuudioalbumit, tõuse ja langusi, lisaks mitmesuguseid kaastööprojekte ebaõnnestunud animest Leos Caraxi muusikalini "Anette" (samuti tänavuse PÖFFi kavas).

Wrighti ekskurss või sissejuhatus vendade Ron ja Russell Maeli maailma on mänguline ja ettearvamatu, nii nagu Sparksi muusika, mis kuidagi ei taha mahtuda trendide või edetabelite dikteeritud maailma. Sparks ei järgi trende, ta pigem loob neid, nii nagu vennad Maelid kirjutasid 1966. aastal – kui Sparks ei olnud veel Sparks – loo "Computer Girl", mida nad ise nimetavad filmis naljatlemisi proto-Kraftwerkiks.

Wright ei hakka ära tooma kõiki suundumusi ja artiste popmuusikas, mida ja keda Sparks on mõjutanud. Vendade Maelide tähendus ja olulisus popmuusika kujunemisse tuleb välja läbi nende albumite saamisloo. See on edasi antud nauditavalt leidlikult, kasutades arhiivikaadrite ja muusikavideote kõrval mitmesuguseid animatsioonitehnikaid.

Omamoodi selgrooks on filmile üpris hiljuti tehtud intervjuud vendade Maelide endi ning nendega koostööd teinud muusikute, produtsentide või lihtsalt fännidega. Sõna saavad teiste seas Giorgio Moroder, Thurston Moore, Steve Jones jne. Wright näitab, kuidas sooja suhtumise ja mängulise huumoriga tuua artist lähedale ka sellisele vaatajale, kes võib olla Sparksilt kuulnud vaid ühte laulu, teadmata, et tegu on ühe legendaarseima tänapäevani tegutseva duoga. Muuseas, Sparks on korra juba Eestis käinud, kunagi Rabarockil, aga tuleb järgmisel aastal taas. 

Võistlusprogrammi filmide hulgast nii lihtsalt lemmikuid ei leia, debüüte vaevab reeglina kõrgete kunstiliste taotluste ambitsioon või püüd olla vaimukas klišeesid taaskasutades.

Adam Doneni "Alice kadunud jänese otsingul", mis võistleb PÖFF-i debüütide programmis, on võtnud aluseks Lewis Carroli aegumatu Alice'i raamatu, tehes sellest intellektuaalse paroodia, mis alguses on küll tempokas, kuid jääb kokkuvõttes teatraalseks ja kuivaks iseenesenäitamiseks. Tihti on just lihtsuses pool võitu. 

Iraani režissööri Abed Abesti "Eunuhhist khaani tapmine" laskub aga teise äärmusse – esteetiliselt ülepaisutatud ilutsemisse sümbolistlikus elevandiluutornis. Askeetlik ja väljapeetud fotograafia ning ambientne muusikaline taust saadavad aeglases tempos kulgevat lugu lõputust sõjast, mis lõhub ühe perekonna reaalset ja kujutluslikku elu. 

Hiina filmitegija Liao Zhiao debüüt "Kes magab hõbehallis" on loojutustuselt sirgjoonelisem ja seetõttu ka hõlpsamini haaratav, küll aga nõuab ta vaatajalt veidi kannatlikkust, et end omaette maailmana kehtestada. Must-valge, klassikalises 4:3 formaadis üles võetud film räägib noorest klaveriõpetajast 1930. aastate Shanghais, kes keelatud armuloo tõttu saadetakse kaugemal asuvasse linnakesse, kus on aga omad müstilised saladused.

Liao film on meditatiivne mõistulugu Bela Tarri ja/või Carlos Reygadase jälgedes. Omaette roll on filmis muusikal (häälel) ja vaikusel (hääletusel). Võrreldes eelpoolmainitud suurte nimedega ei õnnestu Liaol aga vaatajale niiöelda naha vahele pugeda ja nähtu tähenduse üle võib küll pärast mõtiskleda, kuid otsest väljakutset selleks film ei esita ning kipub ruttu ununema.