"Ta on selline igatsuse ja õnne otsimise lugu," ütles režissöör Moonika Siimets, kellele tundus, et kuigi Eesti ühiskonnas on teemast palju räägitud, on seda tehtud siiski ühest perspektiivist lähtudes. "Ma olen püüdnud läheneda natukene teistmoodi ja vaadata nende inimeste hinge sisse."

Lisaks õnnele puudutab film teemasid, nagu näiteks kodumaa, juured ning juurte kaotamine.

"Selle filmi tegemine on mulle olnud tohutult raske protsess," sõnas Siimets "Vikerhommikus" ja lisas, et kuigi inimesed räägivad meelsasti õnnelikest hetkedest, jäi režissöörile mulje, et päris lähedale ta inimeste eludele esialgu siiski ei pääsenud.

Nii on iga inimene ja tema lugu Siimetsa sõnul erinev ning 100 000 inimese kaardistamine oleks olnud üsna keeruline ettevõtmine. Küll aga proovis režissöör leida oma linateosele mingisuguse perspektiivi ning võttis aluseks hoopis rändega seotud laste vaatenurga.

Selleks, et film ei keskenduks ainult Helsingis elavatele eestlastele, on Siimets intervjueerinud inimesi ka mujal. Nii kohtus ta elanikega Eestis, Helsingis kui ka Põhja-Soomes. "Eestlasi tõesti leidub üle Soome," tõdes režissöör.

Filmi loomine on olnud pikk protsess. 2015. aastal pöördusid Siimetsa poole antropoloogid, kes on aastaid tegelenud migratsiooni uurimisega. Nii otsisid uurijad enda tiimi kedagi, kes teeks olulisest teemast ka dokumentaalfilmi. Filmimisega tehti algust 2018. aastal.

"Ta on ikkagi igatsuse lugu," rääkis režissöör filmist, ent lisas, et Soomes leidub nii neid eestlasi, kes igatsevad kodumaale tagasi, kuid ka neid, kes tunnevad ennast uues riigis koduselt.