Soome minejatest rääkiv "Kaks tundi õnneni" oli Hasa sõnul hästi realistlik. "Oli tõepoolest võetud kaamera ja mindud sellega põhjapõtrade aedikusse või inimeste kööki, kus nad pruunistasid hakkliha. See oli väga argipäevane," märkis ta "OP-is".

"Põlvkond piiri taga" oli tema sõnul visuaalselt kaunis ja nägi isegi välja nagu kallilt teostatud reklaamklipp.

"Kõik oli nagu liiga ilus. Kõik interjöörid olid imeliselt valgustatud ja kõik õues filmitud kaadrid olid üle elu ilusad. Osad jutud, mida inimesed rääkisid, kõlasid ka kui väljamõeldised."

Ka ise Soomes elanud Hasa jaoks oli Siimetsa film isiklikum ja teda intrigeeris juba ka filmi pealkiri.

"Ma ei ole siiamaani välja mõelnud, et mida filmitegijad sellega tegelikult mõtlesid – kas kaks tundi õnneni tähendab seda, et kahe tunni kaugusel on suur palk, mida minnakse Soomest otsima, või kahe tunni kaugusel on kodu, juured ja lähedased."

Hasa märkis, et mitmed dilemmad, mis filmis inimestel olid, kõnetasid ka teda. "Näiteks see, et kas kodu on see, kus inimene elab oma töö pärast või kodu on see rohelusse uppuv talu seal kuskil Viljandimaal."

Hasa soovitab inimestel proovida elada mujal, sest siis saab proovida, kuidas sa käitud olukorras, kus sa ei ole oma mugavustsoonis. "Oma kodumaal elamine on ikkagi alati turvalisem. Seal on lähedased, koolikaaslased ja sa tead, kuidas süsteemid riigis toimivad."

"Kaks tundi õnneni" ei rõhuta tema sõnul seda, et välismaal elades õpid teise kultuuri kõrval kõige rohkem tundma hoopis iseennast.

Toomistu film jättis Hasale mulje, et mujale minek on pigem seiklus – miks mitte minna ja end proovile panna ja vaadata, mida elul on pakkuda.

"Sealt jäi neist inimestest vaba mulje, et nad teevad seda selleks, et miks mitte. Soome filmist jäi mulje, et mitmel puhul nende inimeste palk Eestis oli põhjus. Mindi otsima suuremat sissetulekut ja seal ei olnud taga suuremat idealistlikku filosoofiat. Hästi pragmaatiline ja praktiline."

Hasa hinnangul Toomistu ja Siimetsa filmid tasakaalustavad üksteist.

"Kui üks rääkis argipäevalugu, siis Toomistu film oli see, mis sundis ennast ka mõtlema suuremalt, et miks ma ei võiks mõelda, et mu elu on seiklus. Et miks ma pean leppima teatud geograafilise tükiga, mis on Eesti vabariik. Võib-olla nad ongi koos toimivamad."