Liimetsa arvates on Moonika Siimets filmiga "Kaks tundi õnneni" väga hästi hakkama saanud. "See on olnud väga pika töö tulemus, ta on seda filmi teinud seitse aastat koostöös antropoloogidega, kes uurivad rännet Eesti ja Soome vahel," selgitas ta ja tõi välja, et tüüpkujuks, kes sümboliseerib enamike inimeste jaoks Eesti-Soome rännet, on saanud nn Kalevipoeg. "Sellel on üsna halb maik juures tänaseks."

"Moonika Siimets näitab aga väga hästi seda mitmekihilisust ja rikkalikkust, mis tegelikult selle rändenarratiivi taga on, kui erinevad inimesed, kui erinevate taustade, soovide ja oskustega inimesed on reisinud Eesti-Soome vahet," ütles ja lisas, et mõned inimesed on kolinud sinna ka jäädavalt. "Režissöör avab filmis põhjuseid, miks nad seda on teinud ja näitab, kuidas nad seal siis hakkama saavad."

Filmikriitiku hinnangul on peamine rännupõhjus ikkagi olnud majanduslik. "Selles mõttes tuleb filmist välja ka sotsiaalmajanduslik paine ja see, kuidas Soomes näevad inimesed ikkagi rohkem võimalusi enda jaoks, paindlikumaid töögraafikuid, võimalust rohkem teenida, vähem muretseda igapäevase hakkamasaamise pärast," sõnas ta ja mainis, et Moonika Siimetsa ilmestab lavastajana hästi see, et ta on väga soe ja empaatiline oma tegelaste suhtes.

"Ta kindlasti ei joonista välja mingit sellist murenarratiivi, "Kaks tundi õnneni" pole kindlasti pelgalt ainult masendav film, vaid ta näeb head inimlikku huumorit, toredaid väikseid hetki ja ta näeb väga erinevaid punkte, kuhu inimesed on välja jõudnud," kinnitas Liimets ja tõi välja, et näiteks räägivad filmis Soome kolinute lapsed. "Sealt juba tulevad välja väga erinevad lood, et kes näeb Eestit pigem mahajäänud kolkana, kuhu võib-olla ei tahagi naasta, aga kes just on uue keelega raskustes ja tahaks siia naasta."

"Filmi õnnestumise aluseks on olnud see, et Siimets on võitnud nende karakterite või tegelaste usalduse, et neid üldse jälgida nii pika aja jooksul ja et nad üldse ennast väga haavatavates olukordades avaksid nii palju kaamera ees," selgitas Andrei Liimets ja sõnas, et suur osa filmist koosnebki intervjuudest, kuidas inimesed räägivad. "Ja räägivad hämmastavalt ausalt, mis on väga suur selle filmi väärtus."

"Põhjus, miks seda võiks kinodes vaadata, on see, et Siimetsa paremaks käeks on olnud operaator Rein Kotov, eesti operaatorite absoluutne tipp, kes on ka "Tõe ja õiguse" ja Siimetsa enda "Seltsimees lapse" üles võtnud," mainis Liimets ja lisas, et ja Kotov on ära tabanud ka väga palju üldplaane ja jutustanud seda lugu visuaalselt nende intervjuude vahel.