Millal alustasite tööd filmiga "Kaks tundi õnneni"? Ilmselt algas töö ikkagi juba aastaid tagasi?

See oli täpselt seitse aastat tagasi, kui mu poole pöördusid Tartu Ülikoolist etnoloog Pihla Siim, antropoloog Keiu Telve ja Joensuu ülikoolist Laura Assmuth. Neil oli käsil suurem uurimus: "Liikuv ebavõrdsus: hargmaised pered Eestis ja Soomes" ning lisaks otsiti kampa ka filmitegijat. 

Esimesed kolm aastat filmimisega eriti tegeleda ei jõudnud, sest "Seltsimees laps" oli töös, kuid lugesin palju ja arutasime seda teemat uurimisgrupiga. Intensiivsemad võtted algasid 2018. aastal. Vahepeal olid muidugi pausid, eriti esimese koroonalaine ajal, kui ma ise eriti välismaale ei kippunud ja keegi ei tahtnud mind vastu ka võtta.

Kas mäletate ka seda hetke, kui mõistsite, et Soomes elavatest eestlastest peaks filmi tegema?

Selle filmi saamise lugu ongi veidi teistmoodi kui mu filmidel tavaliselt. Algas see välisest impulsist. Kuna meie pere on eri ajahetkedel samuti kogenud, mida välismaal töötamine tähendab ja mis valikuid see endaga kaasa toob, siis tundus see oluline ja huvitav teema, mida uurida.

Kuidas te sellele materjalile lähenema hakkasite? Arvestades, kuivõrd palju eestlasi tegelikult meie põhjanaabrite juures elab, oli võimalikke lähenemisnurki ka kõvasti.

Loomulikult! Sellel teemal saaks teha kümneid filme väga erinevatest aspektidest. Kutsungi üles meie dokumentaliste veel üle lahe vaatama.

Fookuse paikapanek ja vormi leidmine oligi ehk kõige keerulisem ja aeganõudvam. Mult on palju küsitud, miks pole seda ja teist teemat filmis, mis näitab, kui rikkalik see elu Soomes on ja kui palju see inimesi puudutab.

Filmitegijana pead valima, kõik lihtsalt ei mahu ära täispika filmi formaati. Kõike ei saa ka ühe filmiga ära öelda, mis südamel. Tahes-tahtmata pead tegema ühel hetkel otsuse, millisele teemale ja tegelastele keskenduda.

Tahtsin anda suuremat pilti Soomes olevate inimeste mõtetest-tunnetest-valikutest ning see saigi määravamaks kui näiteks see, et tuua välja erinevaid ameteid, anda ülevaade kultuurielust vms. Taolist paljude karakteritega dokki teha on minu meelest ka tunduvalt keerulisem kui keskenduda kahele-kolmele loole.

Otsustasingi lõpuks, et üks tegelane on mingis mõttes peamine ja siis teised on omamoodi "kooriks", kes täiendavad ja lisavad kihte. Lugu on pigem fragmentaarne, aga läbi visuaali (Rein Kotov) ja muusika (Ann Reimann) hoiame seda koos ja liigume paikade ja inimeste vahel.

Näeme filmis väga erinevate elusaatustega inimesi. Mil moel te neid inimesi filmi jaoks otsima hakkasite? Kas oli ka mingi konkreetne siht, millist tüüpi inimesi leida tahtsite?

Alguses polnud mingit sihti, olin avatud. Lootsin ka, et teadlaste uurimistöödes osalenud inimesed on nõus filmi tulema, aga keegi ei tahtnud nagu eriti. Nii alustasin täitsa nullist. Lihtsalt hakkasin inimestega kokku saama ja rääkima, lugusid koguma. Vahepeal mõtlesin teha lastest, keda see nn Talsingi elu puudutab, aga siis loobusin, kuna asjaajamine filmilubade saamiseks tundus väga keeruline.

Oli isiklikke tutvusi ja tuttavate tuttavaid, liitusin ka sotsiaalmeedia gruppidega "Eesti naised Soomes",  "Eestlased Soomes" jne, kust sain ka mitu filmis näha olevat inimest. Mulle oli oluline ka mitte jääda ainult Helsingi-keskseks, vaid vaadata laiemalt. Nii jõudsin Lapimaale välja.

Kuivõrd keeruline oli neile inimestele kaameraga ligi pääseda? Paranda, kui ma nüüd eksin, aga usun, et paljud Soomes elavatest eestlastest ei olnud nõus kaamera ette tulema, sest ka filmist tuleb ilmekalt välja see keeruline suhe oma kodumaaga.

Jah, see on tõsi. Kohati oli üpris keeruline. Inimesed näitavad hea meelega seda, mille üle nad uhked on ehk majad, autod ja ilusad kodud ning räägivad kõigest, mis hästi. Kui aga sügavamalt uurida, siis nad avanevad ka, aga kaamera ees seda jagada ei taheta, rääkimata siis pikemal perioodil elu jälgimisest. Ma olengi väga tänulik kõigile oma tegelastele, kes nõus olid filmis osalema.

Meie avatud meediaruum kogu peldikuseinalaadse kommentaariumiga teeb ka muidugi suure karuteene kõigile ajakirjanikele ja dokumentalistidele. Inimene annab heast tahtest sulle intervjuu ja usaldab,  aga see, milline põhjendamatu sõim võib seejärel saada osaks grupi haigete inimeste poolt, on ikka väga hirmutav. Minagi tunnen ennast pärast halvasti: tegelane usaldas mulle midagi olulist ja väärtuslikku heast tahtest, teengi olulise loo, aga artikli kommentaarium võib intervjueeritavale täieliku trauma põhjustada, eriti kui sa pole avalikkusega harjunud. Ma ei saa seda ka kontrollida ja ette ennustada.

Kirjutan kolumne toiduajakirjale Oma Maitse ja isegi nii süütu ja neutraalse teema pärast nagu toit saan kommentaarides sõimata. Kordades vähem öeldakse midagi head.

"Kaks tundi õnneni" balansseerib humoorikate sketšide ja sügavalt traagiliste momentide vahel. Kas see filmi tonaalsus, kus vähemalt minu jaoks tuli sisse ka üllatavalt palju kurbust ja isegi lootusetust, kujunes protsessi käigus?

See on ikkagi autorifilm ning peegeldab paljuski ju eeskätt minu nägemust ja emotsioone selle teemaga. Loomulikult sain ma häälestuse kõigest sellest, mida nende aastate jooksul nägin ja kuulsin, tunnetasin.

Mulle tundub, et kodust võõrsile minek, olgu see parema palga järele või hoopis traagilisematel põhjustel, pole üldiselt ikkagi lihtne otsus. Alati kannatab keegi või pead tegema valikuid, mis pole kerged: kas jäävad maha vanemad, sõbrad, kallid kohad või hoopis naine ja lapsed. Ega elu mujal vajab ka harjumist, vaprust ning enda kehtestamist...

Ma arvan, et peaksime inimesi, kes on otsustanud minna võõrsile või elavad kahe riigi vahel, püüdma rohkem mõista. Ja oleks tore, kui need, kes tegelikult ikka tahavad Eestis elada, saaksid seda siiski teha normaalsetel tingimustel, mitte nelja töökoha vahel haigeks rabeldes, et kuidagi palgapäevast palgapäevani ära elada.

Mida uut te selle protsessi käigus õppisid? Kas teie suhtumine Soomes elavatesse eestlastesse muutus?

Erialaselt õppisin väga palju. Ma pole sellises laadis dokfilmi varem teinud ning terviku loomine oli päris keeruline, aga ka huvitav. Mul olid muidugi suurepärased kaasteelised, kes kõik mu otsingud ja kahtlused uskumatult rahulikult välja kannatasid. Operaator Rein Kotovile, monteerija Andreas Lenkile, tegevprodutsent Marju Lepale olen kohe eriti tänulik. Kindlasti õppisin juurde soome keelt ja sain tundma Helsingi eeslinnu. Mind väga vaimustas Lapimaa ja sealsed inimesed.

Ma ei saa öelda, et minu suhtumine Soomes elavatesse eestlastesse oleks kardinaalselt muutunud. Filmitegija ja ajakirjanikuna ma ikkagi püüan iga päev inimesi, kellega kokku puutun mõista ja neist aru saada, olgu nad Soomes või Eestis, koristajad või pankurid. Inimesed on ikka inimesed ja minu jaoks alati väga huvitavad. Muidugi vapustas ja ehmatas mõistmine, kui mastaapne ja mitmetahuline see ränne Eestist Soome ikkagi on.

Film viitab ka üsna selgelt mitmetele probleemkohtadele, mis Soomes töötavate-elavate eestlaste kogukondades ikka ja jälle esile tõusevad. Oskate ise välja tuua ühe kõige keerulisema murekoha, mis vajaks lahendamist?

Jah, ma olekski väga rõõmus, kui see film lisaks vaatamise elamusele tõstataks küsimusi ning paneks mõtlema väga suurele hulgale Eesti inimestele, kelle olemasoluga oleme harjunud ja neile igapäevaselt siin riigis kuigi palju ei mõtle. Ma arvan, et see film võiks panna ka meid, kodueestlasi, endale selgemalt otsa vaatama.

Minu süda ikka valutab nende perede pärast, kes tahaksid koos olla, aga Eesti majanduslik paratamatus lihtsalt ei võimalda. Enamasti just sellistel puhkudel on isad need, kes käivad Soomes tööl ja emad peavad nagu muistsed meremehe naised kõigega üksi hakkama saama.

Minu meelest on aga väga tähtis, et lapsed saaksid iga päev kasvada koos mõlema vanemaga, kui nad olemas on. Ma tean, et meil on pikk tee käia ja oleme noor ja põhjamaadega võrreldes ka vaene riik. Kui aga saaksin midagi muuta, siis seda küll, et kõik need eestlased, kes tegelikult tahaksid Eestis elada, leiaksid siin endale väärilised tingimused ja oma koha ühiskonnas. Ma arvan, et võidaksime juurde palju väga häid, kogenud ja töökaid spetsialiste – olgu nad siis kokad, koristajad, ehitajad või arstid.

Ehk on mingi humoorikas seik, mis filmi ei jõudnud, aga millega filmi valmimise käigus kokku puutusite?

Meenub filmist ehituse töödejuhataja Martin, kes rääkis loo, kuidas ta objektil mitu päeva rääkis ühe mehega soome keeles enne, kui mõlemad hakkasid aimama, et vestluspartner on tegelikult eestlane. Nii hästi olid mõlemad soome keele selgeks saanud ja kohanenud.

Samuti liigutas mind kohtumine ühe vana soome mehega Norra piiri lähedal ühes kohvikus. Kui ta kuulis, et ma olen eestlane, siis läksid tal silmad märjaks ja ta ütles: "Minu vennakesed!" Ta oli olnud koos soomepoistega lahingus ning temale seostusid eestlased mitte odava tööjõuna ehitusel, vaid sümboliseerid sügavat armastust ja austust kahe vabadust ihkava ja kokku hoidva väikerahva vahel. See oli väga ilus hetk. Me ei tohiks seda osa ühisest minevikust ära unustada kummalgi pool Soome lahte.

Praegu linastub film Eesti ja Soome Docpointi festivalidel, aga mis on "2 tundi õnneni" edasine teekond? Kas püüate jõuda sellega ka rahvusvahelistele festivalidele? Kohati isegi tundub, et film võiks olla huvitavam neile, kes selle Eesti-Soome töörände teemaga nii kursis pole.

Minule just tundub, et see on ikkagi selline Eesti ja Soome vaheline film. DocPoint oligi kindlasti parim koht, kus esitlemisega algust teha. Raske öelda, kui palju teised festivalid selle vastu huvi võiksid tunda. Võib-olla teistes Ida-Euroopa riikides tuntakse huvi, kel ühiskonnas sarnased töörände narratiivid.

Ma ise ikka tahan, et seda näeksid eeskätt eestlased nii kodumaal, Soomes kui ka veel kaugemal. Kindlasti võib see huvi pakkuda ka Soome telekanalitele. Hetkel aga soovin, et meie oma inimesed Eestis tuleksid seda kinno vaatama.