Dokumentaalfilmi side mäletamisega on juba meediumi žanrilisest olemusest lähtuvalt vahetum kui mängufilmil. Peamiselt on vahe meetodis, kui dokumentaal talletab, siis mängufilm taasloob mälestusi. Mängufilm võib mälestusi ka tekitada, kui suudab vaatajat sedavõrd mõjutada, et kogetu saab ta isikliku maailma osaks ja hiljem ei suuda ta eristada, kas koges seda tõeliselt, nägi unes või hoopis filmis. Peamine erinevus on selles, et dokumentaalfilm jätab vahele kunstilise maailma moodustamise ja paneb vaataja vastakuti "toimetamata" eluga. 

Tänavusest DocPoint Tallinna kavast leiab vähemalt kaks filmi, mis seostuvad otseselt isikliku ja kollektiivse mälu kokkusulamisvööndi ehk ajaloosündmustega. Need on Tomasz Wolski "1970" (2021) ning Payal Kapadia "Teadmatuse öö" (2021). 

Kapadia "Teadmatuse öö" räägib India lähiminevikust ja selle kauge maa elanike püüdlustest inimväärsema ühiskonna poole. Vaataja siseneb 2016. aasta India probleemidesse läbi ühe filmitudengi kirjade ja videoülesvõtete. Päevikulaadse ülesehitusega filmi lükkab lahti lugu keelatud armastusest kastiühiskonnas. Kapadia ei jää aga isiklikule emotsionaalsele tasandile, filmitudengite mäss India filmikooli uue, konservatiivsete vaadetega juhi vastu, kelle seos filmindusega piirdub hindu jumaluse kujutamisega seebiooperites, toob sisse laiema ühiskondliku mõõtme, mis on ka isiklikust plaanist lahutamatu. Üksikust saab üldine ja üldisest üksik, eriti kaadrites, kus kaitsevormides politseinikud meelt avaldama kogunenud relvituid tudengeid valimatult nuiadega peksavad, et neid vaimselt murda.

Küsimus pole ainult kastiühiskonnas Indias, mille muutmisele rahvuskonservatiivid ka nüüd, 21. sajandil, võimukalt vastu seisavad. Probleem on laiem - küsimus on selles, mida tähendab olla loovisik, filmitegija, mõtlev ja paremasse maailma uskuv noor inimene sellisel ajal ja sellises kohas. Kusjuures see koht ei pea olema India.

Konservatiivsetest, marurahvuslikest vaadetest innustatud marurahvuslaste marssi näeme näiteks ka Poola režissööri Pawel Lozinski eksperimendis "Rõdufilm" (2021). See film ongi üles võetud äsja, koroonapandeemia ajal, ühe aasta jooksul, filmitegija enda rõdult. Vaatepunkt ja vaataja positsioon ei muutu, muutub vaid aeg, õigemini muutub kaamerasse jääva kõnnitee ja muru väljanägemine ning inimesed, kes seda raami läbivad.

Lozinski filmis pole poliitiline kindlusetus aga sedavõrd esil kui Kapadial, rahvusäärmuslaste marss on marginaalne ja jääb inimeste peamise, eksistentsiaalse mure varju. Selleks mureks on režiimide vahetumisest sõltumatu üksindus. Lozinski palub möödakäijatel rääkida oma lugu, püüab neid avada ja saada sedaviisi oma filmile dramaturgilist joont. Nii kummaline kui see ka pole, läheb see tal korda. Tekivad omaette arenevad süžeeliinid - vabaks lastud vang Robert, kes püüab ühiskonnaga kohaneda; leseks jäänud tundlik naabritädi; maja koristaja, kes oma mehe kaotust matab hoolega tehtud töösse jpt.

Režissöör on oma suhtumises delikaatne, suutes seeläbi avada ka kõige umbusklikumaid natuure. Sellest omamoodi pihitoolist kujuneb empaatiatest nii vaatajale kui ka Lozinskile endale. Vaatamata sellele, et möödakäijate eludele vaadatakse sõna otseses mõttes ülalt alla, peegeldub neist põgusatest kokkusaamistest tänapäeva inimene oma murede ja rõõmudega. 

Tomasz Wolski "1970" näitab Poola inimesi 50 aastat tagasi, kui Gdanskis otsustasid töölised tõusvate toidukaubahindade pärast streikima hakata. Dokumentaalkaadrid vahelduvad nukuanimatsiooniga, millega antakse edasi toonaste jõustruktuuride juhtide (nukuvalitsuse) peataolekut. Poola oli Balti liiduvabariikide jaoks lähivälismaa, kuhu saada oli keeruline ja kus oli varustatus igasuguste kaupadega hoopis parem kui siin. Tsentraliseeritud majanduse tingimustes lõi aga 1970. aasta põud Poola toiduainetööstust valusalt ja peaaegu päevapealt tõusid kõigi esmatarbekaupade hinnad. Hinnatõusu ja defitsiidi vastu suunatud tööseisakud algasid Gdanskis ja levisid ka teistesse Läänemere äärsetesse Poola linnadesse.

Wolski hübriiddokumentaal võtab selgrooks toonaste võimustruktuuride juhtide telefonikõnede salvestused ja näitab meeleavalduste mahasurumist võimu vaatevinklist. Dokkaadrid tunduvad praegu aga väga tuttavad, alles eelmisel aastal võis samasugust pilti näha Minski tänavatelt, kus vastamisi olid tankid, raskes relvastuses sõdurid ning tavalised jopedes ja läkiläkides meeleavaldajad. Telefonid helisevad ja pinged tõusevad. Nukuvalitsuse liikmed teevad ühe sigareti teise järel, oodates juhiseid kõrgemalt. Tekkinud ohvrite eest tuleb neil aga siiski lõpuks vastutust kanda ja ka jagada.

Wolski "1970" paigutub laiemale pinnale kui praegugi toimuvad meeleavaldused Poolas või Valgevenes. Tema film meenutab, kui oluline on mäletada ja teadvustada seda, kust me tuleme, kust on pärit üks või teine mõtteviis, mis on demokraatliku ühiskonna väärtused. Sellelt pinnalt saab hinnata ka praeguseid poliittõmblusi, olgu need siis Eestis, Ida-Euroopas või maailmas laiemalt. 

Šoti-Iiri päritolu filmikriitik Mark Cousins on aga DocPointil ülimalt isikliku filmiga nägemisest ja mäletamisest ehk visuaalkultuurist. "Vaatamise loos" on vaataja poolteist tundi silmitsi silmaoperatsiooniks valmistuva dokumentalistiga, kes on täitnud oma elu piltide ja filmidega ning on hirmul operatsiooni tulemuse ees.

Vaatajast saab sõna otseses mõttes ta voodikaaslane, see äärmine lähedus on julge ja käepärane meetod, et edasi anda oma isiklikku suhet visuaalkultuuri. Cousins arutab koos vaatajaga selle üle, mida tähendab vaatamine, nägemine, kuidas mõelda pildist, kuni selleni, milline on visuaalkultuuri poliitiline tähendus. Cousins annab oma visuaalse esseega arvukalt mõtteotsi, mida mööda saab vaataja pärast ise edasi minna. 

Siintoodu oli vaid esialgne, ühe teemaga seotud valik DocPointi kirjust kavast. Samasuguseid teemaklastreid saab sealt moodustada veelgi ning Doc Point näitab taas, kuivõrd mitmekesine ja sisutihe võib olla tõsielufilm.