Siimets: kui sinusse ei usu sinu riik, siis see teeb väga kurvaks
Esmaspäeval saatis Eesti Filmirežissööride Gild meediale manifesti, mille kohaselt ootab filmirahastuse 42 protsendi võrra vähenemisel Eesti filmikultuuri paratamatu hääbumine. Režissöör Moonika Siimets tõdes, et on vahepeal lausa uue eriala õppima minemist kaalunud, sest filmitegija elu on Eestis ebastabiilne.
"Me saame aru, et vahepeal oli kriis ja oli vaja kärpida. Keskmine kärbe riigisüsteemis tähendab keskmiselt viis kuni kümme protsenti vähem, mis on võib-olla normaalne. Aga filmivaldkonnas vähenes see järsku 42 protsenti eelarve plaanis, peaaegu poole võrra!" rääkis režissöör Ilmar Raag "Ringvaates".
Raag nentis, et eelmine toetus oli justkui kommunikatsiooniprobleemi allikas. "Kultuuriministeeriumis nähti seda ühekordse toetusena ja samal ajal filmimaailm elas juba rõõmsas teadmises, et see on meie baas, millega nüüd elame. Möödunud aastaga on see kukkumine väga suur," lisas Raag.
"Kummaline on selle juures see, et see kommunikeeriti välja selisena, nagu see oleks püsiv," nõustus Moonika Siimets ja lisas, et suur küsimus on, mis edasi saab.
Raag nentis, et film on kindlasti üks põhiline asi, mis eesti kultuuri ühendab ja jäädvustab, seda nii kirjanduse, keele, muusika kui näitlejate näol.
"Üle kogu Euroopa on probleem sama - meie turud on liiga väikesed. Eesti filmide tegemine on selline, mida kuskil mujal ei tehta. Samas on keel selline, mis pooltele filmidele paneb märgi peale ja need piire ei ületa. Aga meile endale on need filmid tohutult tähtsad. Kas me arvame, et eesti kultuur oleks sama, kui me poleks "Kevadet" teinud?" rääkis Raag.
Samas nentis Raag, et mida rohkem filme Eestis aastas teha saab, seda suurem on ka tõenäosus, et meie filmivaramu saab mõne klassiku juurde. "Kui teeme aastas ühe filmi, siis on kümme protsenti võimalus, et sellest tuleb hea film. Paraku see on nii, et kui teeme aastas kümme filmi, siis toodame aastas ühe klassikaks saava filmi."
Siimets alustab järgmisel kevadel uue mängufilmi "Must auk" võtteid ning aasta alguses jõuab vaatajateni Soome-Eesti vahelisest elust rääkiv dokumentaaldilm "Kaks tundi õnneni". "Aga mis edasi saab, ma ütlen ausalt, ma ei tea," tõdes režissöör. "Praegu juba töötan kõrvalt ja olen mõelnud, et ma lähen ülikooli teist eriala õppima, sest nii ebastabiilne ja raske on see elu, et ühel hetkel tunned, et ma lihtsalt ei jõua enam."
"See, et me kõik töötame kõrval, et ära elada, see on asi, millega eesti režissöör niikuinii peab leppima," lisas Raag.
"Tahad teha oma inimestele häid fime, aga kui sinusse ei usu sinu riik, siis see teeb väga kurvaks," ütles Siimets lõpetuseks.
Toimetaja: Kaisa Potisepp
Allikas: "Ringvaade"