Äsjasel detsembrialguse nädalavahetusel said Eesti ja Läti kultuur taas kokku, kui Prima Vista kirjandusfestival võis lõpuks pidada sõpruspäeva Cēsises. Covid oli seda päeva edasi lükanud poolteist aastat. Mõlema riigi kirjanike ja muusikute ühisesinemiste vahel ja järel sündisid uued tutvused, uued koostööplaanid, ehk ka juba päris uut ühist loomingutki.

Sarnane rõõmus elevus oli mõne nädala eest ka Tartus Euroopa kultuuripealinnade seminaril, kuhu olid jõudnud nii 2027. aasta Läti kandidaatlinnade esindajad kui külalised Soomest ja Tšehhist. Sealhulgas mitmest rahvusest sõbrad, kelle leidsin Tampere kandidatuuri heaks virtuaalselt töötades – mitmega sain alles nüüd esimest korda päriselt kokku.

Need sündmused näitasid, et inimesed on väga igatsenud näost näkku kohtuda ja ka kultuurideüleseid sidemeid luua. Viiruskriisis on piirangud olnud ajutiselt vältimatud, kuid ka hirmutamisega tuleb piiri pidada. Inimpelgusest ei tohi kunagi saada uut normaalsust ning virtuaalelu ei asenda tõeliste suhete reaalsust. Ja seda pärisreaalsust tuleb julgeda ikka ja uuesti taaskäivitada, neid sõite üle riigipiiride ette võtta, et koos kultuuri luua.

Hiljemalt 2024. aastaks, mil Tartu on koos Lõuna-Eestiga Euroopa kultuuripealinn, peaksid sellised kultuurikohtumised taas olema mitte igakuine, vaid iganädalane normaalsus. Ent isegi kui viirus kaob, jäävad suured logistilised augud, mis ligipääsu raskendavad. Paraku on nii, et kui Tartu on näidanud algatusvõimet ühenduste parandamiseks, näiteks Tartu-Riia bussiliini doteerides, on Eesti riigi transpordiametnikud rohkem piduri rollis. Läti tahab Tartu-Riia rongi, tropid on Eesti poolel.  

Ent mis siin rääkida rahvusvahelisest transpordist, kui me ei suuda oma rahvast ja kultuurigi seotuna hoida? Kurb oli lugeda, kuis transpordiamet nõuab ka niigi hõredate riigisiseste maakonnaliinide kärpeid. Kui osatakse ainult Excelis arve liita ja lahutada, ei panda enam tähele, kuidas sellega liidetakse või lahutatakse inimesi. Ent kehvemad ühendused süvendavad kultuurikatkestust ka Eesti inimeste ja asulate vahel – süvendavad polariseerumist ja teabehäireid. On viimane aeg küsida, kelle huve selline inimeste lahutamine ja riigi lõhestamine teenib?

Ei saa isegi enam rinnale taguda, et "meie Tartus teeme teisiti", kui hiljuti linna transpordiametnik otsis põhjusi, miks ei saa Tartu bussipeatustesse kaugliinide aegu üles panna. Nutikas linnas nüüd siis ei leita tehnilist lahendust? Isegi need, kel nutifone pole, oskavad ju puuteekraane kasutada. Pigem on probleem ikka mugavuses – aga Euroopa kultuuripealinn ei saa endale sellist mugavust lubada. Meie kohustus on luua parem ligipääs inimlikele ja kultuurilistele kohtumistele nii Eesti-siseselt kui rahvusvaheliselt ja tuletada seda kohustust meelde ka riigile. Inimesi liites, mitte lahutades.