Tartu on 2015. aastast kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustiku liige. 11. kuni 16. maini toimus Tartus ka võrgustiku aastakohtumine, kus osales külalisi 40 kirjanduslinnast üle kogu maailma. Tartu Kirjanduse Maja juht Berk Vaher vestles kuue delegaadiga: Rūta Elijošaitytė-Kaikarė (Vilnius), Kjartan Már Ómarsson (Reykjavík), Hannah Trevarthen (Nottingham), Damjan Zorc (Ljubljana), John Kenyon (Iowa City) ja Bogdana Brylynska (Lviv).

Mis oli peamine, mida te kirjanduslinnaks kandideerides rõhutasite? Kehtib see endiselt või on teie fookus nihkunud?

Hannah Trevarthen: Olen meie kirjanduslinna teine ​​direktor. Kandideerides esitlesime Nottinghami vastandujate linnana. Meie ajaloos ​​on Robin Hood, D.H. Lawrence, lord Byron ja teisigi, kes võidelnud ebaõigluse vastu ja toonud kaasa muutusi. Oma taotluses keskendusime ka ammustele madala kirjaoskuse ja ühiskondliku kihistatuse muredele. Need teemad kannavad ka meie praegust tegevust. Fookus on noorte ja alustavate kirjanike toetamisel oma hääle leidmises. Vastuseisu või protesti teemat mõtestame ennekõike sõnavabaduse võtmes. Teatavasti on noored lugejad ja kirjanikud demokraatias aktiivsemate kodanike seas.

Damjan Zorc: Ma ei olnud juures, kui Ljubljana taotlust koostas. Esimese pooleteise aasta jooksul haldas tiitli kandmist linnavalitsus, aga neil on niigi suur koormus ja kuna meil on kirjandusmaja, anti see roll meile üle. Esimesel aastal alustasime valest otsast: logode ja kleebistega kõikjal, aga siis saime aru, et keegi isegi ei tea, mida UNESCO tähendab. Otsustasime hoopis kogukonna kokku kutsuda – kirjanduslikule hommikusöögile, milliseid korraldame tänini. Suhtlesime seal kõigi Ljubljana kirjandussektoris töötavate inimestega, mida me selle staatusega võiksime peale hakata. Ütlesime, et las igaüks teeb midagi ise ja meie oleme lihtsalt sidustajaks. Nii me alustasimegi ja see oli aeglane protsess, sest esiti pidasid nad meid oma konkurentideks. Tuli neid veenda, et see nimetus kuulub kogu linnale, mitte ainult meile kui UNESCO kirjanduslinna büroole. See on kõigile, kes juba teevad midagi kirjandusega seotut. Täna on meil palju programme, aga need tulid järk-järgult, sest meil polnud kogemust. Leidsime mõned toimivad tegevused, mida toetada ja kogukonnale märku anda, et meie oleme nende toetamiseks, mitte vastupidi. Hakkasime ka ise korraldama, näiteks raamatumessi ja nüüd on programmide küllus muutunud omamoodi needuseks: meid on kontoris vaid neli inimest ja äkki on mõistetud, et võrgustikus nii palju uusi linnu, nii palju uusi võimalusi ning siis tuleb palju kordi "ei" öelda, millest on kahju. Püüame leida parimaid ja liikuda mõõdukas tempos. Nii et oleme küll võrgustikus olnud kümme aastat, aga ikka veel nuputame, kuidas see käib. See protsess pole kergesti mõõdetav – midagi nurjub, midagi toimib ja nii see jätkub.

Kjartan Már Ómarsson: Minuga on sama lugu. Ma ei olnud kandideerimise juures. Island on väike koht ja me oleme ühe linnaga rahvas. Ütleksin isegi, et küla, mis teeskleb linna. Seega, kui sa kandideerid Reykjaviki nimel, siis ikkagi kogu saare jaoks. See pole nii, et meil oleksid konkureerivad linnad tiitli või millegi sellise pärast. 90% Islandi kunstnikest elab Reykjavikis. Muidugi on teada meie käsikirjad ja saagad ja mütoloogia, "Vanem Edda" ja "Noorem Edda" ja Snorri Sturlusson, aga me olime põhimõtteliselt riik ilma igasuguse kultuurita kuni umbes 30 aasta taguse ajani. Me olime riik ilma igasuguse taristuta kuni 1950. aastate keskpaigani. Meil polnud maale, arhitektuuri, muusikat, kujutavat kunsti. Aga meil olid lood. Lood on tasuta. Need ei vaja materjale ega suurt töörühma ega katust pea kohale ega midagi sellist. Nõnda kutsutakse meid Lugude Saareks. Meil ​​on tohutu kirjaoskuse tase. Umbes 70–80% inimestest ütleb, et nad loevad vähemalt ühe raamatu aastas. Väidetavalt on see päris hea. Iga kümnes islandlane avaldab oma elu jooksul raamatu. Seega näiteks iga kolmeteistkümnes avaldab kaks. Kirjanike Liit pidi muutma vastuvõtureegleid nii, et tuleb kirjutada kaks raamatut, sest peaaegu igaüks on kirjutanud ühe. Nii olen ma nagu kala, kel palutakse defineerida vett, milles ta ujub. See on õigupoolest ainus asi, mis meil kunagi olnud on. Välja arvatud viimased paar-kolmkümmend aastat, mil oleme muusikas üsna tugevaks saanud. Kui me täna kandideeriksime, siis pigem ehk isegi muusikalinnaks.

Tegelikult meil muidugi on ​kultuurilugu, ​on isegi Nobeli preemia laureaat. Ja kas me töötame selle kõige tutvustamise nimel? Absoluutselt mitte. Ma olen ühemehebüroo ja sellesama loo kordamine on pagana igav. Meil ​​on suured avaliku rahastusega institutsioonid: ülikool, Islandi Instituut, rahvusmuuseumid ja nad kõik tegelevad käsikirjade ja saagadega. Seega otsustasime Reykjavíki kirjanduslinnas (mis niisiis koosneb põhimõtteliselt ainult minust) keskenduda kaasaegsele kirjandusele – sellele, mis praegu toimub. Me teame juba, kust me tuleme, aga me elame praegu ju muutlikus ühiskonnas. Meil ​​on palju immigrante. Islandil elab 23 000 poolakat – 5-6% kogu rahvastikust. Nii keskendume palju rohujuuretasandile, alt-üles kultuuriettevõtlusele. Püüame ise algatada nii vähe programme kui võimalik, aga soodustame teiste programme ja nende kasvu – näiteks rahastuse ja toimumiskohtadega.

Bogdana Brylynska: Ma olin mõlema taotlusprotsessi juures. Põhiidee muutus, aga mitte niivõrd meie kirjanduslinnaks olemise tuum. Me kandideerisime mitte linnavolikogu, vaid kirjanduskogukonna algatusel. Lviv on linn, kus asutati iseseisva Ukraina esimene kirjandusfestival. See on kirjanduses ka väga kogukonnakeskne linn. Meil ​​on palju ülikoole ja ka paljud kirjanikud tulevad Lvivi loomingut avaldama või kogukonnas töötama. Me ei ole linn, kus kirjanikud sünnivad. Peaaegu kogu Lviv on nimetatud Ivan Franko järgi. Tänavad, pargid, ülikool.... Aga ta ise ei sündinud Lvivis. Ta kolis sinna. Seega üldiselt on Lvivi puhul peamine, et see on linn, kus sa oled kirjanik või kirjastaja või tõlkija jne. Seepärast oli meie esimene põhiteema "linn, mis inspireerib kirjandust". Nüüd, pärast enam kui kümmet aastat võrgustikus, pärast 2014. aastal alanud sõda (tiitli saime 2015), on meie põhiülesanne kirjanduskogukonna toetamine. Aga täiemahulise sissetungi algusest peale ei olnud meil raha. Nii otsustas meie kontor oma tegevuskava veidi muuta, et pühenduda rohkem kirjanike kogukonna rahvusvahelisele toetamisele. See idee oma tegevuse taastamiseks tuli pärast Viktorija Amelina postitust, et Lviv näeb nüüd välja nagu laev, sest paljud inimesed tulevad ja jäävad siia ning püüavad luua uut elu ja uut arusaama, kuidas edasi liikuda. Nüüd on 2026, neli aastat täiemahulisest sissetungist. Kirjanduskogukond on endiselt tugev, üks kokkuhoidvamaid Lvivis. Oleme mõelnud, mida selt pinnalt edasi teha ja töötame nüüd projekti kallal, millega püsivamalt toetada noorte kirjanike ja tõlkijate tegevust.

John, Iowa City on selle laua taga vanim kirjanduslinn.

John Kenyon: Jah, me olime kolmandad üldse. Pälvisime tiitli juba 2008. aastal. Olen lugenud kõigi siinsete linnade taotlusi ja võin nende sõnu kinnitada. Me ise lähtusime Iowa City ja täpsemalt sealse Iowa Ülikooli rollist kirjutamise õpetamisel. Ülikool on koduks rahvusvaheliselt tuntud Iowa kirjanike kursustele. See asutati 1937. aastal ning on meie riigi vanim loovkirjutamise programm. Nõnda kujunes see tõmbekeskuseks: kui tahtsid õppida kirjutama, tulid Iowasse. Kui tahtsid kirjutamist õpetada, tulid Iowasse. Ja kui mõned hakkasid edu saavutama, siis panid alustavad kirjanikud neid tähele ja ütlesid: "Oo, nad käisid Iowas. Peaks ise ka." Ja peagi läksid Iowas olnud ise eri paikadesse ja käivitasid sarnaseid programme.

Nõnda on Iowa loomingulise kirjutamise mudel hästi tuntud, eriti USA-s. Ka mujal toimuvad tipptasemel kursused on Iowa taustaga. See oligi meie algse taotluse kese. Sestpeale on tekkinud hulk teisi programme. On ilukirjanduse ja luule kursused, aga on ka aimekirjanduse programm, hispaaniakeelse loovkirjutamise programm ning tõlkekursus. Enamik neist olid riigis esimesed omataolised. Täna on see kõik endiselt tähtis, aga enamasti tegutseme protsessi lõpus: aitame koolituse läbinuil oma loomingut publiku ette tuua. Korraldame oma festivale ja töötubasid, anname publikule võimaluse autoritega suhelda. Oleme väga väike, 70 000 elanikuga linn keset põllumajanduslikku osariiki, aga tänu kirjutamisprogrammidele ja ülikoolidele märkimisväärselt rahvusvaheline. Nii soovisime tiitli toel luua ka uusi sidemeid.

Ja siis Rūta – Vilnius on ses vestluses uusim kirjanduslinn?

Rūta Elijošaitytė-Kaikarė: Jah. Nagu Bogdana, osalesin ka mina taotluse kirjutamises ja keskne idee oli Vilnius kui linn ristteel kirjanduste, eri keelte ning ka inimeste vahel. Tavaliselt töötame kultuuris päris üksi. See meeldib meile, aga mõnikord on ühiseid sihte kergem koos saavutada. Tegutseme ka ajaloo ristteel, sest nagu Eestil, nii ka Leedul on olnud viimase sajakonna aasta jooksul väga keeruline käekäik. Näeme, kuidas Vilnius on nende aastate jooksul muutunud, ja tahame seda lugu jagada.

Kui Vilniusest sai kirjanduslinn, tegin seda tööd üksi ja püüdsin leida viise, kuidas praktikas rakendada seda, millest me taotluses kirjutasime. Nüüd oleme kümneliikmeline meeskond ja meil on kolm harukontorit. Üks harukontor keskendub sündmustele koos kirjastajate ja kirjanikega. Teised tegelevad rohkem ajaloo, linna ja arhitektuuriga. Muidugi ka kirjandusega ja toimime ka muuseumina. Mitte ainult esemete säilitamisega vaid ennekõike nende kaudu lugude jutustamisega. Meile on olulised ka noored, keda me tahame kirjandusse tuua väga erinevail viisidel. Mitte ainult julgustades neid kirjutama ja lugema, vaid ka aidates neil mõista, kui avar on kirjandusvaldkond. Innustame neid ka hakkama tõlkijateks, toimetajateks, ise korraldajateks. Nad käivad meie kirjandusklubis, mitmed lähevad filoloogiat edasi õppima – arvan, et see on parim, mida me saame teha.

Kirjanduslinnade võrgustiku kohtumistel jagatakse enamasti oma parimaid tavasid ja edulugusid. Kuid see võib ka võimalus otsinguteks. Mis on see üks asi, millest teie linnas on kõige rohkem puudus ja mida teiste kirjanduslinnade kogemusest leida loodate? Ärge öelge raha. Seda pole niikuinii kunagi piisavalt.

Hannah: Nottinghamis me naljatame, et kui sa viskad raamatu meie vanale turuplatsile, siis saad mõnele luuletajale pihta. Mida ma ei soovita teha – aga me oleme luuletajate linn. Mõtlen palju sellele, kuidas hoida linnas noori andekaid loojaid. Nottinghamis on 330 000 elanikku, oleme piirkonna peamine majandusmootor, aga paljud noored liiguvad ikkagi edasi suuremasse linna nagu London või Manchester. Selleks, et meie kultuuri ja loomemajandus õitseksid, vajame, et nad jääksid Nottinghami. Mitmeid meie programmid keskenduvad sellele, kuidas noori loomeinimesi võimestada, kaasata ja ka tasustada. Ütlesite, et ärge raha mainige, aga ma usun, et järgmine põlvkond saab õitseda ja linnas püsida, kui nende ideid ja tööd tunnustatakse – kirjanduslinna kaudu ka kirjandusväljal.

Damjan: Olen Hannah'ga täiesti nõus. Ljubljanas on meil suur linnavalitsuse toetus. Mitte ainult meile, vaid kultuurile üldse. Aga mitte ainult Ljubljanas, vaid kogu Sloveenias on probleemiks, et raamatud on väga kallid. Meil ​​on tõesti suurepärane raamatukogusüsteem, paljud laenutavad sealt – aga inimesed ei osta raamatuid. See on esimene mure. Ja teine​ on, et noored ei loe kuigi palju sloveeni keeles, oma emakeeles. Nad loevad inglise keeles. Minu tütred loevad ainult inglise keeles. Ja mina loen kogu aeg sloveeni keeles ja püüan olla heaks eeskujuks. Me püüame mitmel moel julgustada noori kirjanikke ning ka lugejaid rohkem raamatuid ostma. Sloveeni keel on meile väga tähtis juba16. sajandist. Meil ​​polnud kaua oma riiki, aga meil oli oma keel. Meil ​​olid luuletajad, meil olid kirjanikud, kes hoidsid keelt alal, ja keele toel saavutasime pikkamisi oma iseseisvuse kolmkümmend aastat tagasi. Seega hoolime väga palju oma keelest, aga samal ajal kaotame noort lugejaskonda. Meil ​​pole lahendust, aga me ei anna alla.

Rūta: Leedus toimub täpselt sama asi, aga ma ei tea, miks, aga ma olen siiski optimistlikum. Tähistasime just raamatu ja keele päeva – 1904 võisime taas hakata omakeelseid raamatuid avaldama. Aga need nelikümmend aastat, mil me seda teha ei tohtinud, oli ilmunud raamatute arv siiski kõige suurem, sest meil jagus inimesi, kes seda salaja tegid, riskides oma eluga ja edastades raamatuid salakaubitsejatele. Nad levitasid trükiseid ja avaldasid neid välismaal. Seega usun, et muidugi peame leidma mingi lahenduse, aga vahe juhtuvad asjad isegi ilma meie abita. Mult küsitakse: "Kas te nõustute, et inimesed loevad vähem?" Ja ma pole kindel, sest Leedus on meil uuring, mis näitab olukorda iga kolme aasta tagant ja ma näen, et meil ​​on pidevalt 70% inimesi, kes väidavad, et nad loevad raamatuid. Arvatakse, et me loeme vähem, aga uuring näitab, et me püsime samal tasemel. Ja lastest rääkides: käin avalikes kohtades ja näen seal noori inimesi raamatutega. Muidugi on need vahel inglise keeles. Aga kui küsime neilt: "Kas te loete leedu keeles?", vastavad nad: "Jah, me loeme ka leedu keeles". Mõnikord tahame lugeda midagi, mida meil pole – see on väike keel. Aga ma ei usu, et väikekeeled kuhugi kaovad. Kakskümmend aastat tagasi öeldi, et paberraamatud kaovad, aga nad on ikka alles.

Aga mis on Vilniuse kirjanduselus kõige suurem puudujääk?

Rūta: Igalt võrgustikukohtumiselt naastes saan aru, et meil on midagi puudu ja siis me tegeleme sellega. Näiteks sain aru, et meil on vaja taolist noorteklubi. Melbourne'is käies nägin sääraseid klubisid, meie asutasime ka ja see tegutseb siiani. Andsime välja nende noorte raamatu. Siis sain aru, et meil on puudus väikestest kirjandusfestivalidest kevadeti ja nüüd on meil esimene selline festival. Kui mõistad, et sul on midagi puudu, siis lihtsalt tekita see.

Damjan: Meil on veel puudus ka sõltumatuist raamatupoodidest. See on suur probleem kogu Sloveenias. Enne iseseisvumist oli meil ainult üks kirjastaja, mis tegutseb tänini. Aga ainsale kirjastajale kuulusid ka kõik raamatupoed Sloveenias ja eriti Ljubljanas. Nüüd on meil samuti kauplusi, mis kuuluvad teatud kirjastajale. Kuna meil puudus sõltumatu pood, avasime selle oma kirjandusmajas.

Kjartan: Mulle tuli kohe meelde kaks asja. Loodan, et kui vestlus ilmub ainult eesti keeles, ei hakka keegi mulle selle pärast hõlma, aga – meil on kohutavad toimetajad. Meil on tõesti puudus headest toimetajatest, sest statistika, et iga kümnes inimene avaldab raamatu, ei kinnita, et nad ka peaksid avaldama. Palju halba kirjandust trükitakse seetõttu, et meil puudub heade toimetajate kultuur. Ma ei ütle, et neid üldse pole, aga ilmub hulk raamatuid, mida poleks ehk tohtinud avaldada. Või pidanuks aasta ootama ja töötama kauem selle nimel, et midagi korralikku teha – selle asemel, et nad saaksid enne suurt jõuluraamatute uputust oma raamatud avaldada ja maha müüa. Teiseks – oleme täielikult Ameerika ja Ühendkuningriigi kultuuri meelevallas. Meil ​​on see väikese saare mentaliteet maailma suhtes. Me arvame, et mis USA-st ja Ühendkuningriigist tuleb, ongi kõik, mis olemas on. Töötan Islandil välismaiste autoritega ja mainisin 23 000 poolakat – narratiiv poolakaist Islandil hõlmab peamiselt füüsilist tööd. Keegi ei ütle, et neil on viis Nobeli kirjandusauhinna laureaati. Aga neil on midagi, mida nad saavad meile anda, me peaksime tunnustama seda rahvusrühma oma riigis ja neilt õppima.

Bogdana: Ka Lvivis on meil palju halbu kirjanikke ja luuletajaid, kui aus olla. Nii on kõikjal. Parim, mida teha saame, on õppida sellest rääkima ja oma töö suhtes kriitiline olema. Praegu, täieulatusliku sissetungi ajal, hakkasid inimesed rohkem lugema. Palju asutusi on kinni pandud ja raamat on turvapaik, mille poole ukrainlased pöördusid. Me loeme rohkem ukraina keeles, mis on samuti väga hea – küll tingitud millestki väga halvast, aga ikkagi. Samuti on meil palju noort kirjandust, ka see võib olla põgenemine toimuva eest.

Meil kasvab veterankirjanike ja üldiselt sõjaveteranide hulk ning see on eraldi kogukond, kellega peame koostööd tegema nii kirjanduses kui ka kultuuriliselt üldse. Meil on linnas erakordne raamatukogu. Veteranide kirjandusfestivali on korraldatud alates 2014. aastast ja nüüd on see üks Ukraina suurimaid, mis on pühendatud ainult sedalaadi kirjandusele. Aga samal ajal ei ole kogu nende looming hea. Peame seda ka mõistma ja mõtlema, kuidas veteranide hääli kunstiliselt arendada ning milliseid hääli ​​on võimalik Ukrainast välja tõlkida. Paljugi, mis meil toimub, pole rahvusvahelisele üldsusele praegu nähtav ning seda on oluline tõlkida ja näidata, sest Vene narratiiv on kirjanduses, kultuuris ja rahvusvahelises avalikkuses endiselt väga tugev. Meie jaoks on see väga pikk võitlus ning oleme oma nähtavuse edendamises mitmeti ikka veel algjärgus. Seega, millest puudu jääb: unest, energiast ja adumisest, kuidas olla rahvusvahelisel tasandil nähtavam.

John: Meie linnas on palju kirjutamise õpetamisega seotud taristut, aga see on peaaegu kõik ülikooli müüride taga. Võin kiidelda Iowa kirjanike kursustega, aga igal aastal pääseb sellesse programmi vaid viiskümmend tudengit paarist tuhandest kandidaadist üle riigi. Kõik teised jäävad kõrvale. Programm ja ülikool on Iowa Citysse meelitanud palju rahvast, mind sealhulgas. Ma läksin ajakirjandust õppima, armusin linna ja selle pakutavasse ja jäin paigale. Ja paljud teevad seda, aga neil on raske ligi pääseda sarnasel tasemel programmidele, õppimisele, õpetamisele. See on meie organisatsiooni ülesanne – pakkuda neile inimestele ligipääsu. Mitte tingimata nendele programmidele, küll aga ressurssidele. Ning ka edastada neid vajadusi ülikoolile. Iga suurem hoone meie linnas on ülikoolihoone ja need ruumid on mõistetavalt enamasti ülikooli poolt hõivatud. Seega, kui korraldan raamatufestivali, tuleb esinemiskohtade otsimisega vaeva näha. Ehk ei kõla see nii "seksikalt" kui teiste räägitu ja meil on ka mõned samad väljakutsed. Aga juurdepääs ressurssidele ja taristule on kaks asja, mis minu arvates meid ülikoolist eraldiseisva kirjutamiskogukonnana piiravad.

Bogdana vastas õigupoolest juba minu järgmisele küsimusele, aga tahaksin ka teistelt kuulda, kuidas on hiljutised geopoliitilised konfliktid ja pinged mõjutanud teie tööd nii rahvusvaheliselt kui ka linna igapäevases kirjanduselus?

Rūta: Ma võin vastata esimesena, kuna oleme lähimad naabrid. Tundsin Bogdanat juba sõja alguses, nagu ka paljusid teisi ukrainlasi, kellega kohtusime raamatulaatadel ja muudel sündmustel. Hakkasime muidugi kohe otsima võimalusi koostööks. Meil on endiselt ühisprojekt "Noorte linnade lugemised". Kirjastajad annavad raamatuid välja. Tõlkijad tõlgivad. Luuletajad kutsuvad oma sõpru ja kolleege erinevatele sündmustele. Esimesed kaks aastat olid aktiivsemad, nüüd on see juba paljuski rutiin. Me teeme küll ühisprojekte, aga mitte nii tihti ja mitte nii suures mahus kui kahel esimesel aastal. Aga Ukraina raamatuid tõlgiti leedu keelde, avaldati ja esitleti raamatumessidel väga palju ning Ukraina programmi korraldamine on saanud tavaks.

Samas leian, et kirjanikud on muutunud mitte ainult Ukraina, vaid kogu üleilmse olukorra pärast. Nad hakkasid rohkem mõtlema ja arutama, kuidas nad saavad panustada – mitte ainult kirjutades, vaid ka muul viisil. Kuidas sellest rääkida? Kuidas muuta seda, mida me näeme toimumas? Leedu on neile küsimustele alati avatud. Samal ajal on meil ju endil praegu valitsusega probleeme, nagu te ilmselt teate – kultuurimässud näiteks. Tajun, et kultuurikogukond on tõesti tugev ja selle hääl kannab. Võib-olla peaksime sagedamini meelt avaldama, mõistmaks, et jõud on meis endis. Meie oleme võim, mitte need, kes on valitsuses.

Damjan: Ukraina puhul tunneme pidevalt, et peaksime rohkem tegema. Mida me saame teha, on teadlikkust tõsta ja me korraldasime oma kirjandusmajas neljandat aastat sisuka teemasündmuse. Ent meil on ka kogemusi omaenda Balkani sõdade ajaloost, meil on palju põgenikke Bosniast ja Sloveeniast – seega tegutseme, et neid aidata.

Kas samad teemad on õhus ka Ühendkuningriigis?

Hannah: Kui palju aega meil on? Aga kuna töötame nii palju noortega, eriti lugemise osas, keskendun sellele. Üks meie varasem lastekirjanduspreemia laureaat, Chris Riddell ütleb: "Hea raamat on empaatia mootor." Ühendkuningriigis näeme üha enam lõhestavat poliitikat, rassismi, geopoliitilisi pingeid. Mind julgustab töö noortega nende maailmavaate kujundamisel. Meil on programm nimega "Suure linna lugemised" – iga kahe aasta tagant jagame laiali tuhandeid raamatuid. Kingime neid noortele lugejatele üle linna. Tänavu on meil 24 noorest koosnev žürii, kes on lugenud valitud raamatuid ja omakorda valinud välja viis raamatut, mis käsitlevad identiteediga seotud teemasid väga erinevalt: migratsiooni, orjastamise ajalugu, oma koha leidmist maailmas. Ja kui ma tunnen meeleheidet geopoliitika pärast ja mõtlen, et kuidas on võimalik midagi mõjutada, siis noored on valmis neid vestlusi pidama. Nad on ütlevad: "Meie arvates on oluline, et me sellest räägiksime." Me räägime soolisest võrdõiguslikkusest, kväärinimestest, muust toimuvast. Nad annavad meile lootust. Meil on ka koostöö Ukraina Kultuurikeskuse noortega, et kõnelda nendega või autoritega mõnest muust diasporaast nende endi keeles, kuidas see, mida me kohalikul tasandil teeme, aitab maailma järk-järgult muuta. Võrgustikus arutame tihti, kuidas kohalikult tasandilt globaalseni jõuda: see, mida me kohalikul tasandil teeme, tekitab minu arvates muutuste ahelreaktsiooni.

Kjartan: Islandil oleme selles naeruväärselt privilegeeritud olukorras, kus elame täielikus turvalisuses. Ja ilmselgelt on Ukraina globaalse ebastabiilsuse kontekstis meie absoluutne prioriteet. Viimase kolme aasta jooksul olen ma igal aastal korraldanud Ukraina toetuseks lugemisõhtu, kus maksan esinejatele topelttasu tingimusel, et nad annetavad poole Odessa kultuurielu toetuseks. Meil on ka seal koostöös paar pikaajalist projekti. Jätkan nendega, kuni võimalik. Kui oled lihtne ettur ja mõtled, mida sa tegelikult teha saad, loevad konkreetsed teod, mitte tänaval lipu lehvitamine. Mul on kahju seda nii toorelt öelda, Bogdana, siin istudes, aga Ukraina sõda kannatab žanriväsimuse all... Inimesed saavad iga päev samu uudiseid. See üha kestab ja väsimine on lihtsalt inimloomuses. Olen mõelnud, kuidas seda lugu üha uuel moel jutustada, et inimesed saaksid sellest osa teistsugusest vaatenurgast. Loodame toetust välisministeeriumi kultuuriosakonnalt, et Bogdana ja keegi nende meeskonnast tooksid meile kedagi oma kontorist või siis veteranluuletajaid, kes jagaksid kogemust, kuidas rakendada loovkirjutamist kas trauma läbitöötamiseks või trauma keskel töötamiseks. Või ka kogemusi kultuuritöötajalt, kes peab ärkama ja tegutsema, kui ta elu on pidevalt ohus. Ja mina siin kurdan oma töö üle. Nagu me kõik. Aga mina elan täielikus turvalisuses ja saan oma päevaga edasi minna ning oma tööd teha, samas kui need inimesed on tegelikult eesliinil ja püüavad sarnast tööd teha. Loodan, et see programm läheb käiku ja saate tuleval sügisel ka ise tulla. Loodetavasti sütitab see inimestes midagi ja annab värsket hoogu.

John, Ühendriigid on tänases maailmas kindlasti omajagu plindris.

John: Mul on olnud aega mõelda. Mul on kolm kiiret punkti. Esiteks sama, mida kõik on öelnud, et maailmas toimuva juures on lihtsam reklaamida kirjandust eri paikadest. Meil ​​on kindlasti lihtsam tutvustada kirjandust Ukrainast, Lähis-Idast, kohtadest, kus on geopoliitiline konflikt. Inimesed tahavad nende kohtade kohta rohkem teada kui uudistest, mis on enamasti halvad. Kui loete romaani või mälestusi ja saate vahetu kogemuse, aitab see teil paremini oma hoiakuid kujundada. Teiseks, nagu te viitasite, oleme meie enamiku globaalsete geopoliitiliste konfliktide põhjustajad. Andestust! Arvan, et see paneb paljusid ameeriklasi lugema märksa rohkem ajalugu. Sest me oleme sarnases seisus varemgi olnud. Me ei ole alati tingimata olnud toimuva põhjustajad, aga me oleme seda läbi elanud ja usun, et inimesed tahavad seda oma mõtetes kontekstualiseerida ja mõista – isegi lootusrikkalt, et oleme ju ka saavutanud suhtelise rahu perioode. Mis juhtus? Kuidas me saame seda protsessi kiirendada? Kuidas me saame minevikust õppida? Kahjuks ei paista meie juhid seda tahtvat.

Ja siis kolmandaks. See ei ole tingimata geopoliitiline, vaid see on pigem seotud Ameerika Ühendriikidega – õnneks ainult! – on antud raamatute keelustamine. Parempoolsed suruvad maha nii palju raamatuid, mille ideestikuga nad ei nõustu. Mõelge LGBTQ+ inimestele, teise nahavärviga inimestele, sisserändajatele jne. Ja jällegi, seejuures on tore, et see on muutnud need raamatud menukamaks. Nad on sisuliselt loonud lastele lugemisnimekirja, öeldes: "Täiskasvanud ei taha, et te seda loeksite," ja laps mõtleb: "Ma peaksin seda lugema."

Damian: Stephen King ütles ka: "Lihtsalt suunake oma laps keelatud raamatute nimekirja juurde."

John: Aga me elame siiski ühiskonnas, kus selleks on olemas mittetulundusühingud. On olemas suurepärane MTÜ, mis tegutseb Iowa pealinnas Des Moinesis ja mis kohe, kui mõni raamat keelustatakse, koguvad annetusi ja ostavad seda suurel hulgal kokku. Nad lähevad avalikesse kohtadesse ja jagavad neid teoseid lastele. Ja nii on lastel, kes poleks ilmselt kunagi mõelnud seda raamatut kätte võtta, nüüd oma eksemplar keelatud teosest.

Kjartan: See on väga Ray Bradbury moodi.

John: Jah. Nii nad just hakkavad seda lugema. Jällegi selleks, et hankida teavet, luua endale kontekst mõistmaks maailmas toimuvat. Kui keegi ütleb teile: "Seda te küll ei peaks õppima," siis tõenäoliselt just peaks. Kui teie riik hävitab maailma, peaksite lugema ajalugu ja püüdma mõista, miks see aset leiab ja kuidas me oleme sellest varem välja tulnud. Kui mõni teine ​​riik kannatab, peaksite lugema, mida need inimesed läbi elavad, tutvuma otsekogemustega. Ja see kujundabki meie kogukonnas toimuvat.

Kjartan: See on nende kohtumiste juures väga ilus. Ilmselgelt osalevad neil kohtumistel lugejad. Ja minu, nagu usutavasti enamiku jaoks on lausa religioosne reegel, et ma ei lahku kunagi ilma kolme või viit raamatut ostmata. Võid teistega kohtuda, uudistada hooneid ja saada – kas seda nimetatakse puljongiks? – kontsentreeritud kultuurikogemuse oma niši piires. Aga siis lähed koju ja sul on need viis raamatut, mida sulle on soovitatud. Ja see, kui palju teadmisi sa järgmise paari kuuga nende lugemisest saad, on täiesti hämmastav. Nii oli Ljubljanas ja Ukrainas. Ma ostan nüüd raamatuid siit Tartust. Ma ei teadnud enne tulekut midagi eesti kirjandusest. Aga kolme-nelja kuu pärast on mul lisaks autorite nimedele ka mingi korralik kultuuriline ja ajalooline ülevaade sellest, mida tegelikult tähendab olla eestlane.

Suurepärane, see pidigi olema minu järgmine küsimus – kuidas on see võrgustik teid lugejana mõjutanud? Milliseid avastusi ja valikuid olete lugejana tänu sellele võrgustikule teinud?

John: Enda puhul võin küll kinnitada, et see on mu lugemust tunduvalt laiendanud. Olen alati omajagu tõlkekirjandust lugenud, aga nüüd palju rohkem. Ja tõlgitud raamatute kättesaadavus –Ameerikas kindlasti – on kasvanud koos meie kuulumisega võrgustikku. Need pole üheselt omavahel seotud, aga saadaval on palju rohkem, sest on palju rohkem väikseid kirjastusi, mis tõlkeid avaldavad. Iowa Citys on rohkem tõlkijaid, kes läbivad kursused ja teevad nende kirjastustega koostööd.

Kjartan: Paljudest halbadest raamatutest saab mööda hiilida, sest sul on oma kuraator igas linnas, kes teab täpselt, mis toimub. Milline on hea suur 20. sajandi romaan, mida lugeda? Mis on see radikaalne teos, mida lugeda? Kes on järgmine tõusev täht? Ja seda ei leia Goodreadsist ega mujalt, kust inimesed muidu soovitusi saavad.

Bogdana: Ma sain aru, et meil on väga vähe tõlkeid leedu, läti ja eesti keelest ukraina keelde. Meil ​​on palju tõlkeid näiteks poola keelest ja poola keelde, aga mitte islandi keelest.

Rūta: Ka meil oli mõne aasta eest vähe tõlkeid eesti keelest. Mul on väga hea meel, et meil on nüüd noori tõlkijaid, kes tahavad tõlkida teiste Balti riikide keeltest. Ka Leedu kirjandus jõuab Lätti ja Eestisse üha enam. Inimesed küsivad mõnikord, kuidas muuta leedu kirjandus tuntuks kogu maailmas. Minu jaoks ei ole oluline olla tuntud kogu maailmas. Võtame alustuseks väikese ampsu.

Kirjanduslinnade kohtumisele minnes püüan alati lugejana kodutööd teha. Mitte selleks, et teada saada, milline hoone kus asub, vaid et teada saada, mida see riik või linn on üle elanud, milliseid ajaloolisi sündmusi läbi teinud. Ja muidugi – millist head kirjandust seal on. Saame kohalikelt küsida soovitusi.

Kjartan: Olin kolm nädalat tagasi Barcelonas. Lugesin kolme katalaani autorite raamatut. Varem ma poleks seda teinud. Mitte et ei tahaks, aga kohal viibimine annab sulle lisamotivatsiooni. Eriti kui sul on pikk ja kohutav lend...

Hannah: Töötasin varem Inglismaa PEN-klubis, tõlkisime seal palju tõlketööd. Ma olen raamatukoguhoidja tütar, seega olen alati palju lugenud. Nõustun kõigi teistega – võrgustikku kuulumine ärgitab uudishimu veelgi. Võite lugeda rohkem aimekirjandust või luulet. Kohtute mõne autoriga ja olete temast nii innustunud, et tahate ta loomingut rohkem lugeda. Ja see rikastab ka programme. Barcelonast oli just juttu – vestlesin sealse kolleegi Jaumega, kui kohtusime Ljubljanas, ja ta ütles: "Lugesin just Barcelonas üht tõeliselt fantastilist raamatut ja nii kahju, et te ei saa kunagi seda lugeda, sest vaevalt seda tõlgitakse." Ja siis tellisime neilt tõlke ühe projekti jaoks Nottinghami Ülikooli ja Jon McGregoriga. Keegi küsis minult hiljuti: "Kas te teate mõnda autorit sellest riigist?" Vastasin: "Jah, te peaksite rääkima selle, teise ja kolmanda inimesega." Sama toimub muusika ja kunstiga. Minu maailm on tänu sellele tööle tuhat korda suurem.

Damjan: Ma ei valmista end peaaegu kunagi ette, aga kuna mind väga huvitab ajalugu, siis teisi linnu külastanult loen juurde sellele, mida seal kuulsin. See on üks asi. Ja teine on, et me oleme väike riik, aga meil on palju erinevatest keeltest tõlkijaid. Me ei tee peaaegu kunagi kaudtõlkeid. Oma raamatupoodi palkasime inimesi, kes tunnevad kirjandust teatud maailma piirkonnast. Nüüd on meil ka Aafrika ja Aasia teoseid, palju erinevaid kureeritud riiuleid suurepärase kirjandusega ja ka mul on nüüd sellele juurdepääs. Ka tänu sellele, et kuulun siia võrgustikku.

Hannah: Lisan Nottinghami poolt, et üks meie oivalisi akadeemikuid ja tõlkijaid, Olivia Hellewell, on sloveeni keele tõlkija. Kui Ljubljanas olime, küsisid kõik, millist raamatut peaksime lugema, meile soovitati Goran Vojnovići teost "Viigipuu" ning Liv oli nii rõõmus, et nii paljud inimesed loevad nüüd tema tõlget. Nii et mõju on kahetine, nii autor kui tõlkija saavad oma tööle tunnustust ja mine tea, kuidas see hiljem millekski muuks kasvada võib.

Ja lõpetuseks soovin, et te räägiksite loo äratundmishetkest. See ei pea olema perioodist, mil te juba olite kirjanduslinn, võib olla ka varasemast. Hetkest, mil te mõistate, et see ongi see, millega me tegeleme. Näiteks mõtlen ma Tartus Prima Vistale aastal 2011, mis eelnes meie liitumisele võrgustikuga. Üks esinejatest oli punkpoeet John Cooper Clarke. Lava taga pöördus tema poole Griša Lotman, vana hipi ja üks Juri Lotmani poegadest, üks Tartu veidrikke. Tal tal oli kaasas hulk pille ja neil klappis omavahel kohe. Kui John Cooper Clarke hakkas ühel tema flöödil improviseerima, siis ma mõtlesin: "See ongi see." Isegi mitte otseselt kirjanduslik, aga siiski väga poeetiline hetk näha neid kaht väga erineva taustaga taati kohe klappimas. Midagi sellist ei saa ette planeerida, aga saab kujundada linna, kus see võib juhtuda. On teil selliseid äratundmisi?

Hannah: Kogu aeg. Esimene, mis pähe tuleb, on see, et Nottingham on seda tiitlit kandnud kümme aastat. Detsembris korraldasime galaürituse ning kutsusime kirjanikke, tõlkijaid ja muid esinejaid meie senistest programmidest. Palusime noorel luuletajal Abigailil samuti üles astuda. Ta hakkas Nottinghami kirjanduslinnaga koostööd tegema 14-aastaselt ja on nüüd peaaegu 24. Ta luges ette spetsiaalselt kirjutatud luuletuse, kuidas meie kirjanduslinnana olime tema sädet õhutanud ja sellest oli kasvanud eredalt põlev tuli. Olles kogenud ta kujunemist kooliõpilasest ise noortele loovkirjutamise õpetajaks oli see küll äratundmine, et "sellepärast me seda teemegi," see võttis pisara silma.

Damjan: Mul on see hetk alati, kui me oma kirjandusmajas üritusi korraldame. Me ei asu kohe kesklinnas, sest see on väga rahvarohke ja turistikeskne – me oleme kesklinnast viie kilomeetri kaugusel ja ikka inimesed tulevad. Mõtlen, miks see nii on ja jõuan arusaamisele, et oleme nii äge meeskond, teeme asju kirega, nii et külalised ja kaaskorraldajad näevad ka, et oleme nagu lähedane sõpruskond ja püüame seda kirge kõigi teistega jagada. Tunneme, et kõik on teretulnud. Hindame seda väga ja usun, et meil on vedanud.

Kjartan: Mul ei ole sellist hetke. Tunduks vale seda välja mõelda.

John: See on just praegu!

Bogdana: Mul on lausa pilt sellest viimasest korrast, mis oli üks tugevamaid. Pildil näete kolme meest embamas. Oli 5. oktoober. See oli eelmise aasta raamatumessi keskel, terve öö kestis rank droonirünnak ja olime olime kõik väga kurnatud. Pilt on tehtud õhtul ja need on Ihor Mitrov, Fedir Rudyi ja Artur Dron – kõik on sõdurid ja luuletajad. Väga erineva luulekeelega. Aga nad kõik kõnelesid omal kombel samast hirmust, samadest kaotustest, tundsime nendega ühisosa ja see oli kirjanduslikult maagiline hetk. See näitab, miks meil on vedanud, et oleme kirjanduslinn. Ka seetõttu, et meie võrgustik on UNESCO kõige empaatilisem.

John: Minu hetk saabus just poolteist nädalat tagasi. See oli osa festivalist, mida korraldasime: Music IC, mis rõhutab klassikalise muusika ja kirjanduse kokkupuutepunkte. Ja me tegime ühe väikese ürituse pisikeses restoranis. Iowa City peakalmistul on kuju nimega Must Ingel, sel on linna jaoks omamoodi mütoloogiline tähendus. Lisaks on olemas heliteos nimega "Mustad inglid", mis pole kujuga seotud, aga mida meie ansambel sel festivalil esitama pidi. Restoran on nimetatud kuju järgi. Panime kõik need elemendid kokku. Keelpillikvartett esitas heliteost ja kuna oli rahvusvaheline džässipäev 30. aprill, tõime kohale paar kohalikku džässmuusikut, et nendega esmakordselt koos improviseerida. Ja siis tellisime kohalikelt kirjanikelt luulet kas kujust või muusikast või leina ja kaotuse teemadest. Tõime kõik kokku selle restorani pisikesele lavale. Tõi lausa võbinad ihule, kui kogesime, kuidas nad loovad midagi ainult selleks ajahetkeks, samal ajal kui luuletajad oma loomingut ette kandsid. Mäletan, kuidas ma kellegi poole pöördusin: "See on selline Iowa City hetk." Kogu see loovus, mis kokku saab – mitte ainult kirjanduslik. See on meie tegevuse liikumapanev jõud. Seekord koondus see loovus ühte väiksesse paika linnas, et luua sündmus, mida koges poolsada inimest ja mida ei korrata kunagi.

Rūta: Ka meil juhtus midagi erilist kaks nädalat tagasi festivalil. Üks "meie" lastest, kes käib kirjandusklubis, võitis esikoha noorte filoloogide luulevõistlusel. Ta tuli festivalile ja ta on väga pikk – nagu Damian. Ja kirjanik Akvilina Cicėnaitė, kes nüüd seda klubi juhib, oli ka seal. Nägin mõlemat ja kutsusin nooruki ligemale, et teda kallistada ja õnne soovida. Ütlesin Akvilinale: "Kas sa tead, et tema võitis?" Ja ta vastas: "Jah, ma tean. Palju õnne sulle. Muidugi pole see minu pärast." Ja ta seisis väga ujedalt ning too pikk mees vastas sama ujedalt: "Tead, tegelikult natuke ka sinu pärast." Ja naine vastas: "Issand jumal, ära ütle nii. Ma hakkan nutma." Ka mul tuli nutt peale, see oli nii liigutav. Sain aru, et need inimesed tulevad meie juurde ja me otsime õpetajaid ning seekord oli selleks Akvilina – meie kutsel. See on see, mida me hästi teeme, ja see on põhjus, miks me seda teeme.

Teine hetk oli 2017. aastal, enne, kui meist sai kirjanduslinn – isegi enne, kui me hakkasime mõtlema kirjanduslinnaks saamisele. Tegin projekti "Me loeme Vilniust", mille raames tegime kõikjale kõnniteedele grafitit tuntud Vilniuse kirjanike tsitaatidest. Üks oli tehtud jõe kaldale ja Vilniuses on alates 2015. aastast väga populaarsed jooksumaratonid. Mu abikaasa on jooksja ja ta saatis mulle video, mis oli tehtud maratoni reklaamimiseks. See algas nii, et Vilniuse linnapea kutsub inimesi üles maratonil osalema, hakkab ise jooksma ja inimesed koos temaga. Nad jooksevad läbi nende joonte jõekaldal. Ja ma näen, et see on ju meie töö! Siis sain aru, et kirjandus ja sport võivad ka käsikäes käia.

Hannah: Meil juhtus hiljuti veel üks naljakas lugu. Eelmisel aastal sai meil linna loodusluuletajaks Cara Thompson, ta esines ka Vilniuses ja tal on olnud palju erakordseid elamusi. Hiljuti esines meie keskraamatukogus Ühendkuningriigi rahvuspoeet (Poet Laureate) Simon Armitage ja Cara oli tema "soojendajaks". Teisel kirjandusõhtul mainisin kellelegi, et just oli meil sündmus laureaadiga. Ja tema vastas: "Oo, Cara." Ta ei arvanud, et räägin Simon Armitage'ist, vaid mõtles kõigepealt Carale. Ja ma mõtlesin, et hea töö!

Veel üks lugu Tartust – õigupoolest taotluse kirjutamise ajast: ma koostasin seda ja siis tulevad ikka kõhklushetked. Kas me oleme piisavalt suured? Kas me oleme piisavalt head? Ja siis ma kõndisin üle Turusilla kesklinna ja teiselt poolt tuli noor tüdruk, kes luges käigupealt raamatut, kuigi vihma sadas. Ja siis tajusin, et jah, me oleme piisavalt head.

Hannah: Meie kohtumised on ühtekuuluvuse hetked ja ka Kjartan on neid palju kogenud, kui me neil vestleme kas või sellest, mis toimub meie sõpruslinnades Lvivis ja Odessas. Ja ta on liiga tagasihoidlik, et seda öelda, aga ühtekuuluvus neis hetkedes on see, mis teeb meist võrgustiku. Nii et ma tahan Kjartanit tänada kogu töö eest, mida ta selles valdkonnas teeb, sest see on tõeliselt suurepärane.

Kjartan: See ongi minu hetk!