Tingimused, et Eesti Kirjanike Liidu püsiks, on ühtaegu väga lihtsad ja väga keerulised: et püsiks Eesti, et püsiks kirjandus ja püsiks liit ehk ühiselt tegutsemise tahe.

Me räägime palju Eesti jõudmatusest venekeelsete elanikeni või nende jõudmatusest Eestini. Ent ka paljude Eesti noorte lugemus triivib inglise keelde ära, sest eestikeelne kirjandus enam ei kõneta neid või ei suuda nemad seda enam kõnetada. See side tuleb taas leida, seda sidet tuleb taas luua, omaenda keelt oma inimestes tagasi võita.

Samas on Eesti Kirjanike Liidus juba täna liikmeid, kes kirjutavadki vene või soome keeles ja on eesti keelde tõlgitud. Kas tulevad aastad toovad eesti kirjandusse ka neid, kes kirjutavad esiti jaapani või araabia keelde, rääkimata inglise keelest? Ehk saja aastaga lausa sadu selliseid autoreid?

See ei pruugi tulla eesti keele ja kirjanduse arvelt. Kirjanike Liidus on ometi ka Øyvind Rangøy, kes sündinud Norras ja võitis eesti keeles kirjutades Betti Alveri debüüdipreemia, on Mika Keränen, kes pärit Soomest ja Adam Cullen Ameerikast Minnesota osariigist. Kõik eesti keeles kõnelejad ja kirjutajad. Kui meil õnnestub hoida usku ja hoolt eesti keele suhtes, siis ehk õnnestub seda ka teistele. Ehk saame Euroopa kultuuripealinna aastal mõne nobelistigi eesti keeles kirjutama, kui just mitte juba eesti keeles kirjutajat nobelistiks?

Äsja avaldatud Eesti väliskogukondade uuring näitab, et ka tänapäeva ulgueestlastes pole Eesti püsimine üleüldse enesestmõistetav ning kipub teises kultuurikeskkonnas hääbuma, kui see identiteet pidevat ja ajakohast värskendamist ei leia. Selles värskendamises peab vastajate endi sõnul olema olulisel kohal mõistvus ja sallivus nende loodud perede ja sõpruskondade multikultuursuse ja mitmekeelsuse suhtes.

Siis võime kindlamad olla, et nad on saadikud Eestile, eesti keelele ja kultuurile ning ka eesti kirjandusele. Siis peab ent ka olema, mida saadikutele saata. Nii eestikeelsete raamatute kui tõlgetega, samuti autorite eneste ja keeleõpetajatega rohkem nende väliskogukondadeni ja nende suhtevõrgustikeni jõudmine võiks olla Eesti raamatu ja kirjakeele aasta 2025 üks põhiülesandeid.

Algust tegema peaksime ometi juba täna, need tegevused peaksid hoogu saama ka Tartu ja Lõuna-Eesti Euroopa kultuuripealinna aastal 2024 ja kestma läbi jätkuva aastasaja. Meil on küll juba Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja Eesti Instituut, ent miks ei võiks just Kirjanike Liidul olla ses rahvusvahelises laienemises innustava ja sidustava juhtpartneri roll?

Vajame rohkem eesti keele kõnelejaid, selles lugejaid ja kirjutajaid mitte ainult siin ja teisal elavate eestlaste, vaid ka teiste rahvuste ja kultuuride seas. Nõndagi püsib Eesti, nõndagi püsib kirjandus, nõnda püsib ja kasvab Eesti Kirjanike Liit.