Palju õnne – Eesti Kirjanike Liit on organisatsioon, millest on saja aasta jooksul imbunud Eesti ühiskonda ennekõike täielikke või osalisi väljamõeldisi.

Juhtusin lugema Katrin Pautsi kirjutist Eesti Ekspressis, kus ta kurtis laenutustasude väiksuse üle. Aga vabandust, miks maksta inimesele, kes läbi oma loomingu asju välja mõtleb? Selliseid kuritegusid, nagu ta kirjeldab, ei ole neis paikades toimunud. Veelgi enam, romaanides kirjeldatud tegelasi pole keegi isegi kohanud.

Nii on kogu kirjanike liiduga, kust on saja aasta jooksul lugejateni jõudnud sedavõrd palju välja mõeldut, et on imekspandav organisatsiooni püsimine. Kõik algab muidugi juhtimisest. Mida tahta tänastelt realiikmetelt, kui väljamõeldiste libedal teel kõnnib ka kirjanike liidu juht Tiit Aleksejev ise.

Ajaloost teame siiski täpselt, et kõigest vastuseisust hoolimata kirjutas Tammsaare oma romaanisarja "Tõde ja õigus." Tõde – mõistate! Ta kirjutas nii, nagu asjad olid! Ja mida tegi selle peale organisatsioon? Liikmemaksu tasumata jätmise ettekäändel visati ta Kirjanike Liidust välja. Kahjuks ei pidanud Tammsaare survele vastu ja tema järgmine romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" kirjeldas juba maa peale tulnud Vanapaganat. Taipasite õigesti – väljamõeldud tegelast, keda tegelikult pole kunagi olemas olnud!

Nõukogude ajal oli valetamine omamoodi mõistetav ja isegi andestatav. Terve ühiskond oli valetamisele üles ehitatud, ega kirjanikud saanud olla kuidagi teistest erinevad. Isegi lood, mis pealtnäha tõesti aset leidnud sündmusi või inimesi kirjeldasid, pudenesid lähemal faktide kontrollimisel tolmuks. Jaan Kross on tollasest ajast hea näide, kuidas ajalooliste isikute kõrvale mõeldakse välja tegelasi, pannakse vene või saksa keelt kõnelenud inimesed rääkima eesti keeles või kirjutatakse asjadest, mille kohta usutav ajalooline tõestus üldse puudub. Aga inimesed lugesid, uskusid ja olid isegi uhked! Võib vaid ette kujutada kogu seda mõju, mida sellised kirjanikud on ühiskonnale tekitanud.

Tänapäeval saame rääkida asjadest tõtt nii, nagu need on. Aga kas kirjanike liidu liikmed seda võimalust kasutavad? Võtame kasvõi ühe tõlgituma kirjaniku Paavo Matsini. Ta kirjeldab Viljandis sõitvat trammi, rääkivaid linde, äratab ellu surnud inimesi ja kirjeldab lõputul hulgal inimestena käituvaid kasse. Meie siin Eestis vähemalt teame, kuidas asjad tegelikult on, aga kui mõni Matsini teoseid lugenud välismaalane peaks Viljandit külastama, siis võib pettumus olla suur – ei ole trammi ega elavat Gogolit. Sama asi Tartuga – ei Leninit, ei kasse, ei soome dressmoodi. Mis pilt meist selliste valede põhjal välismaal kujuneb?

Ka Andrus Kivirähki teostes on väljamõeldisi rohkem kui sidesõnu. Lausa piinlik, kuidas kirjanik püüab lugejat uskuma panna kaka, tolmurullide või rästikute elususes. Kui vahepeal ilmubki tema sulest mõni lugu tavaliste inimeste elust, mille üle saab tõesti nii nutta kui naerda, siis peagi sunnib organisatsioon ta jälle valede rajale.

Või siis kolmas tänapäeva Eesti kirjandust iseloomustav näide – Armin Kõomägi –, kes kirjutab ainsast inimesest maailmas, kes seikleb kaubanduskeskuses täiesti üksi. Astuge kasvõi korraks kaubanduskeskusse ja kõiki neid inimmasse nähes näete läbi ka Kõomäe väljamõeldise. Minu teada ei kuulu Kõomägi kirjanike liitu, nii et organisatsiooni mõju on tunda isegi väljaspool liikmeskonda. Või siis on Kõomäele traumeeriva jälje jätnud lapsepõlves loetud "Palle üksi maailmas", mistõttu tahaksin südamele panna, et lastele pakutavat kirjandust peab põhjalikult kontrollima, et mitte liigselt ärritada nende kaitsetut aju.

Kui proosas on ilma asjatundjata raskem tõde väljamõeldistest eristada, siis luule peaks olema palja silmaga nähtav vale. Mida õpib laps luulest, kus ei ole suuri algustähti, ei ole täislauseid, kirjavahemärke, alust, öeldist ega ütet, tõepärast rääkimata? Luule läks lappama muidugi juba ammu enne kirjanike liitu. "Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?" Isegi laps teab, et maal ei ole keelt ja inimese keel pole midagi sellist, mille saaks suust välja võtta ja lendu lasta. Milleks siis sellist rumalust kirjutada?

Kahetsusväärselt tegutsevad valede vabatahtlike levitajatena tõlkijad, kirjastajad, dramaturgid, stsenaristid ja raamatukogutöötajad, kes on teinud väljamõeldiste levitamisest oma sissetulekuallika ja on seega kaasvastutajad. Õpetajatest ma ei räägigi, just nende süül lisandub kirjanike liitu uusi liikmeid aina juurde.

Eespool on välja toodud vaid mõned põgusad näited, kuivõrd väljamõeldistest läbi imbunud on Eesti Kirjanike Liit ja Eesti kirjanike looming, sõltumata soost, vanusest või maailmavaatest. Mina küll püüan puhast tõde kirja panna, kuid erandid vaid kinnitavad reeglit. Kolleege tahaksin siiski hoiatada – ega valitsus pole rumal, et teie väljamõeldisi uskuma jääks. Nii et kui kirjanikud ei suuda ennast ise ohjeldada, siis peab seda tegema riik.

Kultuuriministeerium pole paraku seni midagi ette võtnud, et olukorda tõe suunas tasakaalustada. Vastupidi, just ministeerium julgustab kirjanikke ning räägib laenuhüvitise maksmisest ja nende töö tasustamisest. Õnneks esialgu peamiselt räägib, ent juba see innustab kirjanikke oma tegevusega jätkama.

Mida lõpetuseks öelda? Kas on kõiki neid väljamõeldisi vaja? Tegelikult piisaks ühest täpselt ja tõeselt kirja pandud tekstist, mida saaksid kõik lugeda ja selle üle aru pidada. Näiteks Eesti Vabariigi põhiseadus on "kirjutatud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade." Niimoodi peab kirjutama! Aga millega Eesti Kirjanike Liit selle asemel tegeleb?