Loomingu Raamatukogu peatoimetaja ja tõlkija Triinu Tamm nentis 2020. aasta alguses Sirbis ilmunud artiklit "Kuidas elab Eesti kirjandustõlkija aastal 2020?" meenutades, et kolme aasta jooksul pole palju muutunud. "Ma arvan, et kirjandustõlkija elab 2022. aastal üsna samamoodi nagu paar aastat tagasi. Tõlkimine on endiselt elustiil. See peab olema kutsumus, sest elatist sellega endale teenida ei jõua."

"Enamasti tegelevad tõlkijad lisaks millegi muuga. Kui see aga on kutsumus, siis on see muidugi suur rõõm, millega oma päevi täita, privileeg," ütles Tamm ja selgitas, et on suisa nutune, et tõlkepoogna (40 000 täheruumi) tasu on üks väheseid asju, mis on Eestis püsinud sama hinnataseme juures pea 20 aastat.

Nagu Triinu Tammel, on palju lisakohustusi ka Heli Allikul, kes on Eesti Kirjanike Liidu aastaraamatu Tõlkija Hääl peatoimetaja. Lisaks kuuluvad mõlemad ka EKL-i tõlkijate sektsiooni, kus juhendavad noori tõlkijaid, toimetavad teiste tekste ning kirjutavad ka ise. Allik pöörab aga problemaatika hoopis tagurpidi. "Ma pean igal hommikul uuesti meelde tuletama, miks ma elus olen, kuidas see kõik käis, et aru saada, miks ma elus olen. Selleks ongi vaja raamatuid ja tõlkimist. Küsimuse asetus on üldse tagurpidi. Mitte tingimata see, kuidas rikastada Eesti kultuurimaastikku, vaid kuidas ise universumis püsti püsida."

See, et praegu ilmub Eestis nii palju olulisi maailmakirjanduse tippteoseid, võib olla nii kokkusattumus kui ka märk sellest, et Eesti ühiskond on jõudnud teatava arengutasemeni, spekuleerib Allik. "Kui tõlkekirjandus on nii heal tasemel, nagu meil tõesti praegu on, võib see olla ehk valmis või jõuka ühiskonna privileeg. Tõlkimine on kallis ja töömahukas tegevusala. Selleks, et kirjastus saaks välja anda tõlke, on vaja rohkem erinevaid inimesi ja kompetentse kui selleks, et välja anda originaalautori teos."

Triinu Tamm usub siiski, et kuna tõlgete ilmumine on väga pikaajaline protsess, võib praegune buum olla ka kokkusattumus. "Tõlkimine on nagu suur jõgi, mis voolab omasoodu. Mina näen siin mingisugust juhust, et just nüüd selline kombinatsioon raamatuid on ilmunud. Aga see, et ilmub häid asju on mõnes mõttes tõesti ka ime. On objektiivne, et lugejaid on vähe ja et kirjastused kirjanduse väljaandmisega ka rikkaks ei saa. On ju ka räägitud mingisugusest kriisist, kuidas meil ongi palju raamatuid ja kas ikka lugejaid jätkub… Aga see jõgi voolab ikka edasi. Olen vägagi nõus sellega, et meie tõlkekirjandus on heal tasemel ja õnneks kirjastused veel viitsivad sellega tegeleda, olgugi et see pole sageli suur tuluallikas."

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ja Eesti Kultuurkapitali ellu kutsutud tõlkesari Hieronymus aitab koostöös erakapitaliga Eestis välja anda vanemat püsiväärtuslikku kirjandust. Tegu ei ole vaid järjekordse kauni raamatusarjaga, mida endale riiulile koguda, vaid sellest võib leida enda huvidele sobivat lugemist igaüks, rõhutas Heli Allik. "Ma ei tea, kas kõik jõuavad tõesti kõike lugeda, aga mul on tunne, et paljud loevad paljut, sest pärlite kontsentratsioon on Hieronymuses niivõrd suur. Kui sa tõesti austad ameerika kultuuri, siis ei saa minna Dos Passosest mööda, kui oled prantsuse sõber, kuidas ei loe Prousti või jällegi see Bernhardi austria äng – kuidas sa siis ei loe "Metsaraiumist" ja kogu seda viljakat sõimu? Ja kui meil varem on kurdetud, et tõlkekultuur on küll väga heal tasemel, aga kipub jääma Euroopa-keskseks, on Hieronymus nüüd jõuliselt laienenud ka Aasia suunal."

Tõlkekirjandus mõjutab tahes-tahtmata tervet kohalikku kultuuri ja ka meie kirjanikke. Triinu Tamm mainis, kuidas Eesti puhul on võrreldes suurte riikidega määrav see, et paljud kirjanikud on ka ise tõlkijad. "Kui teise teksti sees nii lähedalt olla ja näha, kuidas see on tehtud, on sellest ikka midagi kõrva taha panna ja see mõjutab. Ideed lähevad kindlasti liikuma, ka kunstivormide vahel. Kunstnikud ja muusikud saavad inspiratsiooni ning see kütus käib ikka ringiratast."

Heli Allik nõustus, et tõlgitud mõtetel on siinmail oluline roll mängida, kuigi tihti on tõlkekirjanduse mõjudele kohalikus kultuuris näppu peale panna keeruline. "Sellegipoolest mõtleksid terved põlvkonnad Eesti intellektuaale põhimõtteliselt teisiti, kui Hasso Krull poleks kunagi tõlkinud meile kilomeetrite kaupa prantsuse mõtet," tõi Allik näite ja rõhutas, et iga raamat, mida loed, mõjutab. "See jääb sinu sisse, sest raamat teeb inimesega midagi iga kord, kui ta inimesega kokku saab. Erinevalt Ameerikast, kus tõlkekirjanduse osakaal on viis protsenti ja Prantsusmaast, kus see on 18 protsenti, on see Eestis 50 protsenti. Pool kõigest, mis avaldatakse on tõlkekirjandus! See lihtsalt ei saa olla mõju avaldamata," sõnas ta.

Olulised kirjandustekstid aitavad meid ka psühholoogiliselt. Heli Allik kirjeldas Vikerraadio kirjandussaates "Loetud ja kirjutatud" Valner Valmele, kuidas suurromaani "Eumeniidid" autor Jonathan Littell trikitab kirjanduslike vahendite abil lugejat ning sunnib teda vaatama tõtt iseenda sees haigutava kuristikuga, kust püütakse leida vastusi vastuolulisele inimeseks-olemisele. "Nagu kirjanduses, nii ka päriselus üritavad inimesed teineteise poole liikuda ja enamasti see luhtub. Õnneks on olemas kirjandus, kus needsamad inimesed kokku saavad," ütles ta.

"Ma ei tea, kas inimkond oleks elanud 21. sajandini ilma kirjanduseta või oleksime lihtsalt teineteist juba maha nottinud. Kirjandus võimaldab inimestel teha seda, millest me otse rääkida ei suuda," mõtiskles Allik.

Kirjanduslik ruum on justkui tempel, kus toimub asju, mis on võimalikud ainult kirjanduses ja mida on meile eluliselt vaja. Triinu Tamm nõustus ja rõhutas, et suurte kirjanike teostes, kirjanduses või üldiselt kunstis leiduv tajude nihestamine on vaimsele tervisele tohutult hea: "Ma arvan, et kui muusikat kuulata, vaadata filmikunstiteost, lugeda raamatut, mis nihutab su tajusid, on see tervislik, vaimselt tervislik."