Lavastaja Markus Helmut Ilves ja kunstnik Kristjan Suits on lavastuse toonud tsaari venemaa kubermangu-linnakesest paika, milles võib kohata vihjeid inimkonna ajaloo paljudele etappidele.

"See koht või see näidend või kuidas meie oleme sellele lähenenud, et see toimubki sellises hingelises maailmas, et me ei paneks näppu peale, mis riik see on, kas Eesti või Venemaa või kindel linnavalitsus või organisatsioon, et mida rohkem seoseid inimestel tekib selle kohaga, seda parem," selgitas Ilves "Aktuaalsele kaamerale".

Teatrikriitik Jelena Skulskaja kiidab lavastaja valitud teed. "Ta oskab valida sellise nurga, mis ei tee lavastust dokumentaalseks, aga teeb tänapäevaseks. Ta võiks teha Hlestakovi Putini näoga, aga ta ei teinud seda, ta võiks valida kedagi meie riigikogust, aga ta ei teinud ka seda."

Skulskaja sõnul võimendab Kristjan Suitsu lavakujundus kogu kontseptsiooni.

"Ta alati loob metafoori, et sa astud saali ja saad kohe aru, millises kontekstis sa oled sel korral ta tegi lavale prügikotid, neid on õudselt palju, nii palju, et terve maailm on prügi, ja ta kohe näitab et sellest prügist roomab inimene välja, kes unistab võimust, kes tahab raha saada, kes tahab elus midagi saavutada, mida teised ei saa ja selle eest võib ta mitte inimene juba olla," märkis Skulskaja.

"Minu jaoks on kõige tähtsam aegadeülesus ehk see materjal kõnetab meid nii antiigis kui tänapäevas, see kujundus ongi loodud erinevatest elementidest kujunditest kokku, ehk seal on viiteid antiikajale, ajaloole, demokraatiale, võimule, vabadusele ja sellele, kuidas me ühiskonnana suudame matta kõike seda ilusat oma enda võimu või enda tahtmiste järgi," lisas Suits.

Gogoli näidendi tõlkis Toomas Kall ning seda mängitakse Salme Kultuurikeskuse suures saalis.