Mälestamiskultuur on selline tavade kogum, justkui riitus, mis kultuuritegelase lahkudes läbi viiakse. Eks me kõik oleme seda tähele pannud: kõigepealt ilmuvad uudised, siis sõprade meenutused, seejärel mõne eksperdi kirjutatud professionaalne järelehüüe. Võimalik, et reageerib ka poliitiline avalikkus: peaminister ja president.

Mõnikord on meenutusartikleid lehekülgede kaupa. Neid saadavad mustvalged fotod kultuuriinimesest, kui ta oli veel noor ja ilus ja siis sekka mõned värvilisemad ka, aga needki on pigem paarikümne aasta tagant, kui inimest rohkem põhjust oli pildistada. See kõik on väga kena, austav ja kohati pompoosnegi, aga iga kord ei saa ma lahti kõhedust tekitavast tundest, et Eestis on lahkunud kultuuriinimene justkui rohkem au sees, kui ta oli elavana. Millal üldse on ilmunud Eesti ajalehes kolm, viis või kaheksa lehekülge mõnest kunstnikust? Eks taolisel mälestamise taval on mitmeid põhjuseid. Surm puudutab kõiki, samal ajal kui kunsti mõistavad vähesed. Siiski on mu jutu moraal lihtsake: kas võiks Eestis kunstnikke, muusikuid, kirjanikke tunnustada, imetleda ja hoida rohkem ka siis, kui nad ise veel sellest osa saavad?
 
15. augustil alustas Eesti Kunstnike Liit tähtajatut meeldetuletuskampaaniat "Ravikindlustus kõigile!". Küllap on paljud näinud sellise kirjaga kleepse või bännereid kuskil linna peal või internetis. Kampaania mõtteks on tuletada riigikogu valimiste eel Eesti poliitikutele meelde, kui kehvas ja haavatavas olukorras on aastakümneid olnud Eesti loovisikud, kellel pole püsivat ravikindlustust. "Olukord halveneb mitte päevade, vaid tundidega," kirjutasid kunstnike esindajad üleskutses dramaatiliselt ent kindlasti täpselt.   

Riigikogu valimised on juba märtsis, kuid täna pole parteide valimisprogrammid veel avalikud. Platvormid, mille järgi Eestit järgmisel neljal aastal valitsema hakatakse, selguvad paari kuu jooksul, ent praegused debatid ei näita küll kuidagi, et ravikindlustuse teema arutlusel oleks. Tõsi, ravikindlustusest kõigile loovisikutele on rääkinud sotsid ja veidi ka Keskerakond, kuid kui üldsus teemat kõneväärseks ei pea, siis laiemat debatti ei teki.

Ravikindlustus - poliitiline otsus

Ravikindlustusest kõigile või siis ravikindlustusest loovisikutele on Eestis räägitud vähemalt paarkümmend aastat. Mäletan, kuidas seda teemat liigutati ühest ministeeriumist teise, ja ega praegugi pole selge, kes sellega täpselt tegelema peaks. Tänaseks on aga selge ekspertarvamus, et kõigi inimeste ravikindlustamine on küll kallis, aga tuleb kokkuvõttes odavam kui tagajärgede ravimine. Eestis pole ravikindlustuseta inimesi palju, ligikaudu viis-kuus protsenti elanikkonnast ehk umbes 60 000 inimest. Samas on ajutine ravikindlustuseta olek puudutanud sadu tuhandeid inimesi. Kui palju võib neist olla neid, kes määratlevad ennast loovisikuna, pole mulle täpselt teada, kuid isiklikult tunnen nii mõndagi neist ja tean, et nende mure on tõsine.

Tänaseks on selge ka see, et ravikindlustus kõigile on kõik need aastad seisnud poliitilise otsuse, mitte raha taga. Vastuseis üldisele ravikindlustusele on olnud Eestis maailmavaateline - stiilis, kes tavamõistes tööd ei tee, ei pea saama ka hüvesid. Sest, et mis saaks siis, kui kõik nii teeks?! Kuigi vähemalt kunstnik ju tegelikult teeb tööd, ja teeb kogu aeg – ka siis kui ta ametlikult kuskil palgal ei ole. Seda on Eesti ühiskonnal aga raske mõista, ja sel hetkel on loovisik lihtsalt üks luuser, kelle ideed või soovid kaheksat lehekülge ajalehes küll ei vääri. Ja eks avalikkuse meelestatusest sõltuvad ka poliitikud. Ei saa muidugi öelda, et kultuuriinimesi Eestis üldse ei toetataks, kuid seda tehakse kuidagi puhuti ja juhuslikult. Samuti on see toetus ikkagi väga valikuline. Võtame näiteks "Ela ja Sära" stipendiumi kunstnikele ja kirjanikele, mida saadab ju ka tegelikult avalikkuse pahane mõmin.

Enne lahkumist heale järjele

Üheks suurimaks auks ja toetuseks, mis kultuuriinimesele osaks võib langeda, on riiklik elutööpreemia. Kahjuks saavad selle väga vähesed ja needki üsna vahetult enne siitilmast lahkumist. Ehk siis võib öelda, et ka elutööpreemia on osa Eesti mälestamiskultuurist. Siin tasub märkida, et elutööpreemiat ongi vähemalt kahel korral antud postuumselt. See, et elutööpreemiate jagamisse on muu kultuuriinimeste närutamise foonil kodeeritud miski olemuslik viga, pole muidugi minu originaalne mõte. Seda rääkis üheksakümnendatel aastatel ühes loengus juba mu õppejõud, kirjandusteadlane ja poliitik Peeter Olesk. Ta ütles, et elutööpreemiast on rõõmu ainult pärijatele, laureaadil endal pole sellega enam midagi teha.

Mäletan, et tundsin ennast tema repliigist puudutatuna. Oli ju minugi lähisugulane äsja elutööpreemia saanud! Äkki pidas Olesk mindki tühikargajaks, kes käsi pikal sugulaselt noosi ootab? Tegelikult oli ka mu premeeritud sugulane kinnitanud Oleski sõnu - et mida ta vanamees selle rahaga peale hakkab? Oleks noorem, läheks reisima. Ma ei arva, et elutööpreemiaid ei peaks jagama, või et need peaksid olema väiksemad, küll aga võiks ühiskond pehmendada kunstniku eksistentsi kogu tema karjääri jooksul. 

Ehk siis - raha ja tunnustus teevad õnnelikuks küll, aga õigel ajal ja õiges kohas. Ühiskond võiks leida võimaluse toetada kultuuriinimesi ka mingil muul perioodil ja muus vormis kui mälestamiskultuuri osana. Noori, vanu, igasuguseid.