Mari Peegel: Koidula pole ainus naine, kes väärib oma tänavat

Kui Eesti suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, on tähtsate meeste nimelisi tänavaid nii palju, et nende kokku lugemine läheb kiiresti sassi, siis naise - näiteks naiskunstniku - nime kannab vaid paar tänavat. See võiks linnade kasvades ja tänavate ümbernimetamise käigus muutuda, rõhutas Mari Peegel kultuurikommentaaris.
Tartus muudeti eelmisel nädalal ära maalikunstnike ja pallaslaste Andrus Johani ja Kaarel Liimandi nimelised tänavad, kuna mõlemad kunstnikud olid hävituspataljoni liikmed. Pallaslaste järgi tänavanimed saanud asumi uulitsad said endale kohe aga ka uued nimed - Maali ja Muusa, väidetavalt tänavate elanike soovil. Võimalik, et Ihaste inimestel oli parasjagu inspiratsioonivaene aeg, aga linn oleks võinud ju pikema mõtlemisaja võtta ja nimetamist mõtestada. Sest nagu lapsele ei anna keegi esimest ettejuhtuvat nime, pole vaja nii teha ka tänavatega.
Pakun välja, et kui ühiskond juba teeb eetilistel eesmärkidel korrektuure, siis tuleks proovida heastada mõnda muud ebaõiglust, näiteks seda, et meil on liiga vähe silmapaistvate naiste nimedega tänavaid. Eesti kultuur on meeste poole kaldu, aga mitte sellepärast, et Eesti naised oleksid andetumad kui mehed, vaid et neid märgatakse vähem, ja kui läheb kujude raiumiseks, tänavate ja lennujaamade nimetamiseks, siis märgatakse naisi kohe eriti vähe. Praegu on nii Tartus (Anna Haava, Lydia Koidula) kui ka Tallinnas (Lydia Koidula, Miina Härma) kaks naise nime kandvat tänavat. Seda on selgelt liiga vähe, sest meeste nimesid on tänavatele antud kümneid ja kümneid.
Võikski küsida, miks ei sobinud praegu vaid meestest pallaslaste nimesid kandvasse linnaossa mõne sama koolkonna naise nimeline tänav? Pallases naisi oli, ja märkimisväärseid. Võin mõned nimed välja käia: graafikud Ella Mätik, Aino Bach, Salome Trei, maalikunstnik Karin Luts, teatrikunstnik Natalie Mei, skulptorid Leontine Lind-Karu ja Linda Sõber jne, jne. Kõik nimed, mis kaunistaksid iga tänavat.
Tahaks lõpetada kahe rõõmsa noodiga, sest viimasel ajal on naistele kummarduse tegemisel ka paar toredat asja juhtunud: näiteks nimetati Tallinnas Ülemiste linnakus esimese eestlasest naisprofessori ja farmatseudi Alma Tominga järgi üks uus, väidetavalt rohelist maailmavaadet toetav kontorihoone. Pean tunnistama, et Alma Tomingas oli mulle varem tundmatu, ja pole ka ime - koolis temast ei räägitud ja Vikipeedias on tema kohta vaid viis nappi rida. Kuna nüüd on tal maja, koguni kontorihoone, on põhjust temast rohkem teada saada.
Teine näide on Narvast. Sügisel tõusis seoses Narva tänavanimede vahetusega teemaks, et tsaariaegse töölisaktivisti Vassili Gerassimovi nime kandnud tänava võiks ümber nimetada tema hilisema aatekaaslase Amalie Kreisbergi järgi. Nüüd on selge, et Gerassimovi tänav jääb alles ja oma tänavat Kreisberg ilmselt ei saa, kuid uuele kinosaalile Narva kunstiresidentsis pandi küll Amalie nimi.
Sellel on ka ajaloolised põhjused: Narva kunstiresidentuuri majas asusid kunagi tema nimega lasteklubi ja raamatukogu ja räägitakse, et vanemad inimesed ütlevad senini maja kohta Amalie. Kuid noortele narvakatele on Kreisbergist kujunenud feministlik ikoon - sealt ka kino nimi. Minu meelest on see suurepärane näide, kuidas kunagi nõukogude propaganda vangis olnud Amalie Kreisbergile on leitud palju sobivam koht Eesti ajaloos, ning kuidas üks paik on saanud endale tähendusliku ja läbimõtestatud nime.
Toimetaja: Kaspar Viilup