Sel sügisel on on valik isegi ootamatult rikkalik. Esmalt alustas kõiki David Lynchi täispikki mängufilme koondav retrospektiiv, mis tõi nii Tallinnas kui Tartus saalid täis ning oli näha, et inimesed soovisid pimedal Halloweeni-ajal pageda reaalsuse eest sürrealismimeistri unenäolistesse maailmadesse peitu. Ega neid filme naljalt mujalt ei leia ka, füüsilisi koopiaid inimesed enam eriti ei osta ning Eesti kättesaadavad voogedastusplatvormid Lynchi ei levita.

Aga sellega muidugi valik ei lõpe: kui suuremad fännid on kaks nädalat jutti kinos istunud ja Lynchi vaadanud, alustab Artises ka Jaapani tipplavastaja Hirokazu Kore-eda kuue-filmiline põimik, mis toob välja tähtteosed tema 30-aastasest karjäärist. Lynchi luupainajatest toibumiseks sobib Kore-eda suurepäraselt: tema filmides on küll alati teatav stiihia, kuid see on alati tepitud armastuse, rahu, empaatia ja mõistmisega. Seega ka igati kohane antitees praegusele polariseerivale ajale.

Ja kui nüüd nädalake veel ka Kore-eda seltsis veeta, siis ei tasu ikka veel kinole selga keerata, sest novembri alguses alustab Tallinnas kinos Sõprus ja Tartu Elektriteatris Itaalia eksperimentalisti ja provokaatori Pier Paolo Pasolini retrospektiiv, viie-filmiline valik alustab "Mamma Romast" ja lõpetab "Dekameroniga". Sinna ümber ja vahele on muidugi puistatud veel palju klassikat: Artis näitab eriseansil Tarkovski "Stalkerit", Sõprus heidab detsembris pilgu Hollywoodi maksimalisti Baz Luhrmanni karjäärile ja nii edasi.

See kõik on väga tore, aga seda on ka väga-väga palju, rohkem, kui ükski inimene jõuaks ära tarbida. Õnneks on muidugi sügisene kinolevi üsna tuhm ja väheste pärlitega, mistõttu liiga palju muretsema ei pea: kui "Kurbuse kolmnurk" nähtud ja värske kodumaine dokisaak üle vaadatud, võib rahumeeli mööda retrospektiive tiirutada. 

Küll aga püstitab see rikkalik kinosügis küsimuse: äkki vajaksimegi Eestisse vähemalt üht sellist kino, mis tegeleb ainult filmiklassikaga? See tähendab, et olekski hästi kureeritud programm, kus kõrvuti suured meistrid Eestist, Euroopast, Aasiast ja Hollywoodist ning ei mingit ajaga võidu jooksvat ning tihti kõikuva kvaliteediga kinolevi. Voogedastusplatvormide võidukäigu valguses, kust heade asjade leidmine on erakordselt keeruliseks tehtud, oleks vaja üht sellist kohta, kus näeme ainult häid filme. Kino Sõprus ja Elektriteater on sellele väga lähedal, aga lihtsalt uitmõte: kino Kosmos seisab praegu tegelikult tühjana…