Võib ju kohe tekkida tahtmine pateetiliselt vastata, et võtke ikka ette kõige eksootilisemad filmid, sest siis saate reisida ümber maailma vaid mõne euro eest ja kogete võõraid kultuure, aga see on siiski üsna libe jää, kuna teenib vaid kitsast hulka publikust. Ma ei väida, et neid filme ei peaks keegi vaatama minema, kindlasti mitte. Filmigurmaanid ja valdkonna spetsialistid võivadki PÖFF-i kataloogis pimesi lapata ja siis näpu suvalise filmi peale panna, arvestades festivali meeskonna pädevust ja professionaalsust on sellel filmil seal kavas põhjusega oma koht ning elamuse saab sealt kindlasti.

Tuleb aga arvestada seda, et alates novembri keskpaigast on meediaruum igapäevaselt täidetud PÖFF-i uudistega, mõnel päeval rohkem, mõnel vähem. See aga tähendab ka seda, et pidevalt laieneb spekter kultuurikaugetest inimestest, kes hakkavad teadlikult või alateadlikult mõtlema: PÖFF on midagi olulist, millest peaks ka ise osa saama. Aga kujutage nüüd ette, et inimene, kes käib aastas kaks korda kinos, sel aastal on võib-olla vaadanud vaid "Kalevit" ja "Apteeker Melchiorit", satub pahaaimamaatult vaatama Ladina-Ameerika eksperimentaalkino? Selline ootamatu kogemus võib panna vaataja hoopis pikkadeks aastateks PÖFF-ist kaarega mööda minema.

Nendel vaatajatel soovitan aga esmalt valida midagi välja Screen Internationali kriitikute programmist: sinna on koondatud paljuski Hollywoodi tippteosed, millest suurem osa jõuab hiljemalt järgmisel aastal ka meie kinolevisse, kuid nende filmide puhul võib kindel olla, et need hakkavad figureerima Oscaritel ja päriselt pettuma ei pea. Kui üks selline positiivne elamus on käes – festivali avapäevade kava vaadates tundub, et suuremad hitid ongi targu just sinna paigutatud –, siis on vähemalt hea vundament laiemaks festivalikogemuseks rajatud. 

Selleks hetkeks on ilmselt juba ka esimesed kriitikud omapoolsed soovitused välja pannud, mis on hea teejuht kõigile: kuigi festivali programmimeeskond on teinud ära oma töö, et sõeluda sadade filmide seast välja paremad, siis kriitikud julgevad tavavaatajast rohkem riske võtta ja aitavad veelgi täpselt näpuga näidata, et see film on ehk parem kui teine. PÖFF-i ajal ongi tegelikult Eesti filmikriitikud justkui üks meeskond, kes teevad paljuski üksteise soovituste pinnalt ka ise otsuseid, mida vaatama minna, sest fakt on see, et PÖFF-i kava on nii mahukas, et üksinda selles kavas lõpuni orienteeruda polegi võimalik.

Aga samavõrd on fakt see, et PÖFF-i kavas on iga vaataja jaoks õige film olemas, kuid selle leidmine tähendab tihti kümnete treilerit vaatamist, lõputut sünopsiste lugemist ning palju ka aastatega tekkivat kõhutunnet. Aga vahel on lihtsalt mõnusalt muretu minna vaatama ka filmi, mille headuses sa oled veendunud.