Venemaa sõda Ukraina vastu ei jäta puudutamata ühtki empaatilist ja õiglustundega inimest. Reaktsioonide tulv on kirju, avades silmi teiste suhtes ja pannes kriitilisemalt endasse vaatama. Rõõmustavalt rohkesti on neid, kelle tegutsemisest on ukrainlastele päriselt tuge. Au ja tänu ka neile ühemehe-infokanalitele, kes sõjateavet põhjalikult analüüsivad ja igapäevaste kokkuvõtetega lootust annavad. Oma väiksemagi panuse andjaid on hulgi ja paljud tahaksid teha rohkem kui jaksavad. Sageli avaldub see paraku ka ängi ja jõuetuse väljaelamises.

Võllahuumor ja vandumine, etteheited ja süüdistused, vastasele enama surve nõudmine on kõik mõistetav osa kriisikäitumisest – eriti kui kuuleme Vene sõdurite üha räigematest sõjakuritegudest. Õiglast raevu endast hooga välja paisates ei mõtle inimene aga alati järele, kas sõjas kannatanutel ja nende aitajatel on sellest reaalset tuge, lootust ja lohutust või muutub enda kergendamise läbi üldine õhk vaid painest paksemaks.

Teeb muret, kui paljud seni tasakaalukad inimesed on oma avaliku suhtluse põhimõtetes järele andnud. Vihakõne vaenlasriigi kogu rahva ja kultuuri vastu on saanud vaat et normiks. Aga on siis maailm parem paik, kui sa "Meistri ja Margarita" puruks käristad? Puhuti tundub ka, et põhjused on sügavamal kui tänapäevas – mõni "kollektiivset süüd" kuulutav veebivõitleja näib pigem leevendavat isiklikku süütunnet, et nõukogude ajal ei julgenud olla piisavalt Vene agressori vastu. Sellistes "partorgi pisarates" on aga rohkem enesepuhastust kui tõelist kaastunnet kannatajate suhtes. Tõeline kaastunne aitab isetult hädalisi, mitte ei tao võistuvihkamises enesele vastu rinda.

Ei saa anda mingit armu sõjaroimaritele ja nende õigustajatele nii Venemaal kui rahvusteüleselt. Ent kippudes ka ise netis üsna kergesti ärrituma, olen tänulik, et ETV on taas näitama hakanud briti kvaliteetsarja "Foyle'i sõda". Selle peategelane, uurija Christopher Foyle (näitleja Michael Kitcheni suurepärases esituses) on kartmatu, leppimatu ja isegi järsk, aga samas mitte ealeski labaselt lärmav. Kuigi ta pole sõjaväelane, on ta musternäide sõdalasväärikusest – isegi või eriti olukordades, kus vastasel seda väärikust pole. Ja sellest on ka meil, tsivilistidel palju õppida.

Meie, kes me klahve klõbistame, ei peaks samuti langema allapoole sõdalasväärikust, mis põhineb ju ikkagi rahuaegade inimväärikusel ja taasloob seda. Oma mõtteid, veendumusi, ka nördimust teistega jagades mõelgem enne hoolega järele, millest on päriselt tuge ukrainlastele ja kõigile liitlastele – ning mis on pelk müratekitamine, mis inimeste vahel õhku mürgitades pigem segab kui aitab. Tunnetagem iga sõna pikaaegset mõju ja ärgem kurnakem üksteist ära, meie jaksu läheb Ukrainale ja neid toetades meile endile veel kaua vaja.