Terje Toomistu. Nõukogude hipide passiivne protest ({{commentsTotal}})

Terje Toomistu
Terje Toomistu "Nõukogude hipid" Autor/allikas: Kaader filmist

Hipidest ja hipiliikumise ajaloost rääkides antakse neile sageli kahte tüüpi hinnanguid – nad kas väljendasid protesti või kujutasid endast hoopis eskapismi: ennast ja maailma unustavat sukeldumist hedonistlikku hellitusse, psühhedeelsesse sisekosmosesse või meditatiivsesse (üks)kõiksusesse. Küsimus vabaduse olemuse kohta sellesama binaarsuse pingeväljas köitis mindki, kui asusin uurima nõukogude hipiliikumist. Kas vabadus on pigem saavutatav aktiivse sekkumise ja protesti kaudu või on see paratamatult seespidine teekond? Käesolev kirjatükk ei lasku filosoofilisse arutellu vabaduse olemuse üle, ent küsimus sellest, kas ja kuivõrd saab nõukogude hipide tegevusi käsitleda vastupanuna, on ajendiks siingi.

Vaatamata Nõukogude Liidu püüdlustele kontrollida ja juhtida inimese elukaart ja meelepilti, oldi siin – küll läbi raudse eesriide kõverpeegli – võrdlemisi hästi kursis samal ajal Läänes toimuvaga. Kujutlusvõime jõudis kaugemale kui Nõukogude Liidu tsensuurihaardes infoväli. Nii leidis ka hipiliikumine, mis Ameerika Ühendriikides kulmineerus San Francisco Armastuse Suvega 1967. aastal ja Woodstocki muusikafestivaliga 1969. aastal, omal trajektooril tee Nõukogude Liitu. Radio Luxembourg ja teised välismaised raadiokanalid imbusid läbi raudse eesriide ning kandsid endaga kaasas "kummalist vibratsiooni". Põrandaalustes kanalites levisid märgilised hipiajastu plaadialbumid, mida salvestati magnetlintidele ning vahetati melomaanidest sõpradega. Esimesed märgid hipidest Nõukogude Eestis ilmnesid 1966.–1967. aastal, kuid liikumine hõlmas mitmeid põlvkondi ning kestis kuni perestroikani.

70ndate lõpuks polnud Nõukogude Liidu hipid enam kaugeltki Lääne liikumise jäljendajad, vaid moodustasid omamoodi subkultuuri,[1] mida ilmestasid oma släng, kindlad kogunemiskohad, stiilielemendid, praktikad. Tekkinud ilmingud lõid ühise suhtluspinna sarnaselt mõtlevate inimestega teistest nõukogude linnadest, arenedes kümnendi jooksul subkultuuriliseks võrgustikuks ehk sistema'ks (vn 'süsteem'). Sistema hipid jagasid informatsiooni kogunemiskohtadest ja muusikaüritustest, omavahel vahetati ka teiste linnade pikajuukseliste aadresse ja telefoninumbreid. Nii oli võimalik liikuda – valdavalt pöidlaküüdiga – võõrastesse linnadesse ning hetkega leida endale öömaja, kõhutäis ja sõbrad.

Alates 1972. aastast oli kombeks koguneda 1. mail Tallinnas, et lahti lüüa pöidlaküüdihooaeg. Samuti toimus üks esimesi hipide suvelaagreid Eestis, 1977. aastal Viitnas. Hiljem suvitati aastaid Läti rannikul Gauja küla lähistel. Eesti sai aga tuntuks oma erakordse rokkmuusika skeene poolest, mis meelitas siia vabahingesid lähedalt ja kaugelt.

Nõukogude hipiliikumise kujunemist mõjutasid samaaegselt globaalsetele kultuurilistele hoovustele osutavad välismõjud ja kohalik sotsiopoliitiline keskkond. Mittekonformsetele noortele olemuslikke, ent ümbritseva maailma suhtes vastuolulisi kujutlusi stimuleerisid kättesaadavad materjalid ja informatsioon, aga ka tunne, et Nõukogudemaa kestab igavesti.[2] Olgugi et hipid nii siin- kui sealpool raudset eesriiet püüdsid vastanduda kehtestatud korrale, ei tähendanud see, et nõukogude hipisid ühendas poliitiline protest. Hipid ei jaganud selgelt vastandlikku seisukohta ega püüdnud aktiivselt – veel vähem strateegiliselt – võimu kukutada. Nad olid võrdlemisi erinevad oma loominguliste ja ühiskondlike tegevuste, spirituaalsete praktikate ja poliitika suhtes kriitilise meelestatuse poolest. Niisiis olid nõukogude hipid väga heterogeenne grupp, kuid kui püüda neis midagi ühist leida, oleks see ilmselt jagatud afekt: teatud kehaliselt tunnetatav intensiivsus kogemustes, tegevustes ja meelelaadis.

Laiendades ajaloolase Juliane Fürsti[3] käsitlust nõukogude hipide emotsionaalsest stiilist, kirjeldan hipisid ja teisi mittekonformseid noori Nõukogude Eestis kui gruppi, keda ennekõike tiivustas afektiivne side kujuteldava mujalolekuga.[4] Teatud määral on see seotud kujuteldava Lääne ideega,[5] mis oli hilisnõukogudeaegsele kultuuriruumile võrdlemisi üld-iseloomulik. Kujuteldav mujalolek on aga laiem kontsept, mis hõlmab ka unistusi, fantaasiaid, spirituaalseid ja ekstaatilisi kogemusi ning teisenenud teadvuse seisundeid, mis kõik olid hipide elustiili osaks. Mõistagi mängis muusika nõukogude hipide afektiivses miljöös keskset rolli, aga kujuteldava mujaloleku tunde poole püüeldi ka Nõukogudemaa avarustes rännates, psühhoaktiivseid aineid manustades või mitmesuguseid vaimseid praktikaid harrastades.

Hipid ja teised mittekonformsed noored ei plaaninud režiimi strateegiliselt kukutada, kuigi ajaloolis-poliitilistel põhjustel põlgasid Baltimaade hipid Nõukogude Liitu üldjuhul küll. Pigem hoidusid hipid poliitikast, mida nad kujutasid stagneeruva, jäiga ja nõukogude riiklikust ideoloogiast vettinuna. Samuti käsitasid hipid "poliitikat" väga kitsalt, samastades selle poliitiliste struktuuridega nagu komsomol, EKP ja kommunistlik ideoloogia. Seega poliitika per se oli viimane asi, millega nad soovisid tegemist teha. Ometi kirjeldasid paljud intervjueeritavad oma noorust passiivsest protestist motiveerituna.

Tallinna esimese põlvkonna hipi Aare Loit nimetas hipide protesti mitte niivõrd aktiivseks kui ignoreerivaks vastuhakuks, mille läbivaks jooneks oli vägivallatu suhtumine. Aktiivne võitlusesse astumine ei lähe kokku patsifistlike ideaalidega. Eluaegne hipi, roki- ja diskotaat Riho Baumann selgitas: "See ei ole mitte teistega maadlemine, vaid oma väärtuste kohaletoomine." Üks Viitna suvelaagri eestvedajatest Aksel Lampmann kirjeldas, kuidas nõukogude ühiskonnas igal sammul lokkav militarism – alustades kortermajade alla ehitatud punkritest, lõpetades paraadidega ning keelatud tsoonidega Eesti metsades – pani teda ühel hetkel seisatama ja küsima, äkki saaks kuidagi teisiti: "Äkki saaks armastuse kaudu kogu seda elu ja asja ajada?"

Kahtlemata saab teatud osa nõukogudeaegsete hipide sotsiaalsest passiivsusest tõlgendada patsifismi-idee ja armastuseõpetuse kaudu. Ent nõukogude võimukandjate ja hipiliikumise suhte analüüsist ilmneb teisigi olulisi jooni hipidele omase passiivse protesti selgitamiseks.[6]

Armastuse Suvi Nõukogude Eestis

1960. aastate lõpuks olid hipiliikumise erinevad ilmingud siin juba ilmselgelt pead tõstnud. Kutid muutusid korraga üha karvasemaks ja tüdrukute seelikud aina lühemaks. Uusi kohalikke biitbände kerkis esile nagu seeni pärast vihma. Tallinnas lõhuti kaheksa telefoniautomaati päevas, et näpata kõnetorudest vajalik vidin, millest ehitada oma kätega meisterdatud kitarrile helipea. 1967. aastal avaldas plaadifirma Melodija esimest korda ühe biitlite loo, milleks oli "Girl". Üksikud nõukogude meedias ilmunud artiklid noorte allakäigust läänemaades inspireerisid aga siinseid noori. Samal ajal toimusid teatriuuendused ja kunstimaailmas puhusid värsked tuuled. Ajakirja Noorus legendaarsed suvelaagrid muutusid aasta-aastalt üha vabameelsemaks.1968. aasta palav suvi uhtus kõik need hoovused silmanähtavalt pinnale. Kevadel oli toimunud Nõukogude Eesti esimene ametlik rokk-kontsert Kosmos'68, kus rahvas ei mahtunud kaugeltki Kosmose kinosaali uste vahelt sisse.[7] Virmalised laulsid aga Tantsutares pikkade juuste lehvides "If you're going to San Francisco…". Äsja oli ilmunud biitlite album "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band", mis tekitas noorte seas tohutut elevust. Karismaatiline poeet Johnny B. Isotamm tegi luuleõhtutel hipiteemalisi sõnavõtte, võluv kirjanik Ave Alavainu sidus kirju lehvi juustesse ja elavdas oma sarmiga intellektuaalide ringkondi. Tallinnas peeti tuliseid diskussioone Pegasuse kohvikus, Tartus Ülikooli kohvikus, kui just ei "müllerdatud" Mülleri Sassi juures igavesel peol. Lillelisest kardinariidest sai kiiresti defitsiit. Tolle aja oludes poleks leidunud paremat materjali, millest alt laienevaid pükse õmmelda, sest polnud lootustki, et midagi nii poppi ja ägedat pakuks nõukogude kaubandusvõrk. Luuletaja Päärn Hint laias aga mööda Tallinna paljajalu, seljas vaid kartulikott.

Maalikunstnik Enn Tegova meelest polnud 1960. aastate lõpu boheemlaste eesmärk režiimi kukutamine, vaid selle avardamine, nii et ka nõukogude korra tingimustes oleks tagatud loominguline vabadus. Võiks ju mõelda, et 60ndatel ei välistanud sotsialism ja hipindus üksteist päriselt – võrdsus, rahu ja siht utoopilisse homsesse ilmestasid mõlema maailmavaate deklareeritud põhiväärtuseid. Tšehhoslovakkia hakkaski 1968. aasta alguses oma sotsialistlikku süsteemi reformima – eesmärgiks seati tsensuuri tühistamine ja plaanimajanduse täiustamine turumajanduse reeglitega. Kui Praha kevad aga vägivaldselt maha suruti (4600 tanki, 500 000
sõdurit ja 120 ohvrit), kadus ühes loodetud reformidega ka usk inimnäolisesse sotsialismi. Noorte hulgas süvenes nõukogude võimu vastasus. Seda enam aga kõnetas lauluviis "If you're going to San Francisco".

Brežnevi võimuletuleku algusajaga kaasnenud väikese sula (1964–1968) viimaseks ligunemiseks oli ilmselt Soome biitbändi Ernos kontsert Estonias 23. septembril 1968. See oli esimene Lääne biitbänd, kes andis ENSV-s kontserdi, mille peale rändas melomaane kokku kogu Baltikumist.

Ilmselgelt oli 60ndate lõpu õhustikus tunda kultuurimässu elemente ja see tegi võimud ärevaks. Seda enam et nad olid võrdlemisi hästi kursis, milliseid mastaape olid noorterahutused olnud suutelised võtma teisel pool raudset eesriiet. Niisiis hakati järjepanu kraane kinni keerama. 1968. aasta kevadel keelati ära Paul-Eerik Rummo näidendi "Tuhkatriinumäng" etendus Vanemuise teatris. Tudengid kogunesid teatri juurde protesteerima, kaasas loosungid "Prints Albert, kuhu sa panid Tuhkatriinu?", millega vihjati kultuuriminister Albert Lausile, kes oli lavastuse keelanud. Pärast meeleavaldust tulid tudengineiud suure rõõmuga Johnny B-le teatama – oh, meid filmiti, meid pildistati! Teadagi, kes pildistasid. Pärast olid fotod dekanaadis, seal võeti nad ükshaaval ette ja asi oli nutune. Põhiline küsimus: kes organiseeris?!

Järgmisel aastal Tartus toimus koguni midagi pogrommi taolist. Linna peal puhkes lilleliste pükste ja pikkade juustega poisikeste peksmine, vägivaldne juuste lõikamine ja pükste lõhkikiskumine. "Arvatavasti oli see miilitsa ja julgeoleku poolt mahitatud, sest tegutsejad olid üle linna tuntud huligaanid ja pätid," spekuleeris Johnny B. 1969. aastaks muutus KGB juba nii üleolevaks, et kui üliõpilaspäevade ajal läksid Johnny B. Isotamm ja Andres Ehin üle Toomemäe, leidsid nad eest kümmekond tšekisti – täismundris! Kusjuures dissidentluses süüdistatud ja vangilaagrikogemusega Johnny B. tundis pooled nägupidi ära: "Tavaliselt käisid nad erariides, aga nüüd olid juba nii ülbed, et tulid mundrites." Samal aastal pandi Tallinnas kinni Tantsutare. 1969. aasta suvel toimus ajakirja Noorus viimane vabameelne suvelaager. Järgmisel aastal jäeti laager ära ning seejärel toimusid need uue egiidi all ja väga hoolikalt valitud seltskonnale.

Silm peal

Sotsiaalselt kahtlasel elemendil hakati süsteemselt silma peal hoidma. Mõnda ei võetud ülikooli vastu, teine visati koolist välja või otsiti ettekäändeid, kuidas inimene vaibale kutsuda ja talle ajupesu teha, hirmutades ohuga perekonna tervisele ja heaolule. Paremal juhul ei lastud selliseid lihtsalt tulevikus turistina välismaale, sest märk oli külge jäänud.

Süsteemse jälgimistegevuse kohta ei ole tagantjärele asitõendeid leida kerge. Üksikutest kättesaadavatest võimumasina dokumentidest avaneb aga kentsakas sissevaade diskursusesse, mille vahus komsomol, EKP ja KGB oma asjalikke asju ajasid. Üheks silmapaistvamaks pärliks on 1970. aastal Aare Purga poolt kirjutatud raport. Purga oli sel ajal Eesti komsomoli keskkomitee esimene sekretär ning märgates noortes toimunud muutuseid, leidis ta kui edasipüüdlik karjääriinimene, et sellest on vaja Moskva ülemusi teavitada.

Dokumendist selgub, et hipisid ei nähtud mitte niivõrd ideoloogilise, vaid pigem moraalse ja esteetilise probleemina, mis toob fookusesse küsimuse kehapoliitikast. Väljavõte dokumendist:[8]

 

29. juunil 1970.
ÜLKNÜ KK

Sm V. F. Duvanovile

Suvisel ajal kogunevad tänavatel ja mõningates teistes kohtades noored, kelle hulgas esineb hulgaliselt nn "pikajuukselisi". Oma välimusega – pikad juuksed, ekstravagantne riietus – ja lodeva maneeriga populariseeritakse väärastunud lääne "moodi".

Viimase kahe aasta vältel, eriti aga 1969. aastal, on kasvanud harjumus jäljendada vulgaarsel moel oma välimusega lääne "hipi" moodi. Mõned noored inimesed on hakanud kandma pikki, üksikutel juhtudel isegi õlgadeni ulatuvaid juukseid. Esimestena võtsid selle moe üle madalama haridustasemega klubide püsikülastajad, sealhulgas ka kindel hulk inimesi töölisnoorte seast.

Nendel "pikajuukselistel" noortel puudub enamasti oma filosoofiline platvorm või eriline püüdlus näha välja nagu kapitalistlike maade "hipid". Peamiselt kuuluvad kohalike "hipide" hulka noored, kellel puuduvad igasugused tõsisemad poliitilised ideaalid, ka on nad nõrgalt seotud komsomoli või teiste ühiskondlike organisatsioonidega. Nende huvid küünivad ainult läänest pärit "uudisasjadeni" – "beat" ja "pop" muusika, originaalsed firmarõivad, hulkumine tänavatel, joomingud, millega kaasnevad orgiad ja avaliku korra rikkumised.

//

Siseministeeriumi organitele ja komsomolile on antud juhend täiendavate ürituste läbiviimiseks, mis käsitleksid selliste gruppide uurimist, paljastamist, arvelevõtmist ja profülaktikat.

ÜLKNÜ KK sekretär Eestis
/A. Purga/

 

Mõistagi oli selliste arengute taustal neid, kes viskasid oma lillelised püksid nurka, ajasid juuksed ja habeme maha. Seejärel astusid komsomoli ja häbenesid oma pööraseid noorusaastaid kogu elu. Teised võisid edaspidi saada aga vahetu kogemuse sellest, kuidas nõukogude jõuorganid teostasid kahtlaste pikajuukseliste osas profülaktikat.

Üleliiduline hipide kokkutulek

1970. aasta sügisel läks Tallinnas lahti kuulujutt, et Raekoja platsil toimub suur üleliiduline hipide kokkutulek. Kõikides pikajuukselistes, ja neid ei olnud siis veel palju, süttis kujutluspilt vanalinna tänavatele kogunevatest rõõmsatest vabahingedest, kelle õiglustundest ja vabaduseihast kantud sotsiaalne kriitika on maskeerunud muusika ja värvide pillerkaari. Seda, et hipiliikumine Läänes oli ennekõike protest olemasoleva korra, iganenud võimustruktuuride ja ühiskondlike normide vastu, teadsid noored siingi. Uudised Vietnami sõja vastastest protestidest ja Pariisi tudengirahutustest panid aga mõtlema, et kui nemad seal end uue sotsiaalse jõuna esitlevad, ei saa ka siin päris niisama. Nõukogude hipinoorte hulgas tekkisid mõtted sotsiaalsetest algatustest.

Ilmselt sai see lugu alguse mitmes Nõukogude Liidu linnas korraga, aga üks selge märk on jäädvustunud 1970. aasta suvest, kui Aleksander Dormidontov (tuntud ka kui Rätsepa-Sass) ja Andres Kernik sõitsid pöidlaküüdiga Venemaale. Kõigepealt panid nad stopiga Leningradi, sealt edasi Moskvasse, kus nad esialgu sattusid sellisesse tsunfti, kus prooviti tablette ja muid selliseid asju. Pärast, teel truba poole, ajanud nad neid tülitama tulnud miilitsatele igasuguseid muinasjutte kokku, aga välismaalastena Moskvas – ja Nõukogude Eesti oli ju praktiliselt välismaa – oli neile märksa rohkem lubatud. Truba'ks (toruks) nimetati maa-alust läbikäiku Punase väljaku ja Kremli külje all Moskva Ülikooli läheduses ning see oli üks põhilisi 1960. aastate lõpu Moskva hipide kogunemispaiku. Seal kohtusid nad esimest korda ka Moskva tusovka keskse kuju Sontsega ehk Jura Burakoviga, kelle hüüdnimi tähendab tõlkes Päikest (solntse).

Sass ja Kernik olid koguni hämmingus, kui karvased on Moskva tegelased – sugugi mitte kehvemad kui meil seal "Nõukogude Läänes". Selle peale hüpanud üks õige karvane kutt ligi: "Oo, te olete Eestist või? Aga kas teil riigipööret pole veel toimunud?!" Eesti poisid olid tema suhtumisest täiesti jahmunud. "Mõtlesime, et tuleme punasesse Moskvasse, oleme trubaas, Kreml seisab siinsamas, ja korraga selline jutt," meenutas Sass. Sealt oli jutt edasi veerenud mõtte peale reaalsest nõukogude hipide kogunemisest ning Kernik käinud välja idee, et teeme õige Tallinnas. "Teil Moskvas nii raske, peate siin end peitma, aga meil Tallinnas on kõik palju lihtsam: vabad olud ja terve linn on karvaseid täis." Nii lepitigi kokku, et üleliiduline hipide kokkutulek toimub 7. novembril Tallinnas – pühade ajal, kui muu maailm tähistab oktoobrirevolutsiooni tähtpäeva.

Tol sügisel, kui läks lahti kõlakas Raekoja platsil toimuvast üleliidulisest hipide kokkutulekust, oli Aare Loit 11. klassi poiss. Korraga märkas ta, et mingid kahtlased mehed saadavad teda iga päev kooli. Täpselt samad näod, hoiavad väikest distantsi, koolimajja sisse ei tule. Kui tunnid läbi saavad, on tegelased juba Aarel vastas ees. Ja nii iga päev.

Ühel päeval kutsuti Aare õpetajate tuppa. Seal oli keegi võõras tähtis onu, kes hakkas teda noomima, et mis asi teil seal Raekoja platsis tuleb. "Vaata et sa mitte mingil juhul sinna ei lähe. Kui sind huvitab sinu edaspidine käekäik ja perekonna tervis, siis parem hoia neist asjadest eemale," lausunud onu ja poiss lasti minema.

Asi kiskus võrdlemisi konspiratiivseks. Teisigi hipitsejaid hoiatati kogunemisele ilmumast. Ähvardati koolist väljaviskamisega või ülikooli mitte sissesaamisega. Samuti tehti ülekuulamisi kodudes. Näiteks tuldi ümbernurga ettekäändel külla ja hakati muuseas uurima, et millega noor vabal ajal tegeleb, tehes samal ajal märkmeid.

Mõned päevad enne plaanitud kokkutulekut märkas ka Sass talle tekkinud saba. KGB uuris tema käike ja tegemisi mitme päeva jooksul. Nimelt tunti Sassi hipipresidendi nime all. Teda peeti liikumise ajuks ning teadagi, et soovimatud organiseerumised saab maha suruda, likvideerides nende vaimsed juhid.

Sass ja tema tüdruksõber üritasid tüütut saba maha raputada, käies mööda linna ringi, Nõmmelt Lasnamäele, Lasnamäelt jälle Nõmmele, vahepeal paar peatust trammiga. Aga neil jõlkus järel mitu meest, kes töötasid ka vahetustega. Kui õhtu hakul jõudsid noored Sassi maja ette Kivimäele, andis Sass tüdrukule hüvastijätuks kiire musi. Siis aga lippas läbi tagahoovi ja põrutas otse Nõmme rongi peale. Ta oli täpselt välja arvutanud, mis kell rong majast mööda tuhiseb. Järgmises peatuses astusid aga sisse järgmised kaks kahtlase olemisega meest. Seepeale hüppas Sass Tondil käigupealt rongilt maha, pani mööda perrooni täie auruga oma valgetes nahksussides ja lambanahkse kasuka lehvides ajama. Samal ajal hakkas läheduses sõitma üks tume Volga. Jõudnud lõpuks mööblivabriku lähedusse, kus toimus parajasti noortepidu, kadus ta sealsesse seltskonda ja sai mõneks ajaks meelerahu. Peolt jõudis ta ema juurde ööbima vastu hommikut, sai vaevu tunnikeseks sõba silmale, kui uksel kõlas kindlakäeline koputus.

Tol hommikul viidi ära nii Sass kui tema vend. Poisse tassiti pool päeva mööda asutusi ja ülekuulamisi – Vaksali tänavalt Pagarisse ja tagasi. Üks võõras mees Moskvast astus ülekuulamise käigus sisse. "Ta sai kohe aru, et tegemist on kõige tavalisema paha mitte-nõukogude inimesega – sellisega, kes on lääne kultuurist nakatunud," muigas Sass, kes tookord pääses hoiatusega. Profülaktika nimel ajas ta paar päeva hiljem habeme maha. Juustest ta aga ei loobunud, kuigi onudele sai lahkelt lubatud.

1. juuni 1971 Moskvas

Samal ajal Moskvas kujunes Sontsest kogu linna hipiskeene keskne kuju. Tema oli hipi-underground'i Päike ja tema ümber tiirlevad sõbrad tema päiksesüsteem, tema Solnetšnaja Sistema, kust ilmselt läkski kogu hipiringkonna sünonüümina käibele sõna sistema. Pruutide ja pidude kõrvalt pidanud Sontse üha enam ka sütitavaid kõnesid sellest, kuidas siinsed hipid võiksid päriselt midagi ära teha, natuke rohkem kui lihtsalt Moskva Ülikooli hoovis – seda paika kutsusid hipid Psühhodroomiks – omakeskis seletada. Aeg on küps!

Oli vaja, et neid selle süsteemi sees aktsepteeritaks – kõige oma juuste pikkuse ja pükste laiusega. Sellele vaatamata otsiti hipide esimeseks avalikuks miitinguks põhjendus, mis ühtlasi sobituks Nõukogude Liidu poliitika ja ideoloogiaga. Keegi pakkus välja protestida Vietnami sõja vastu. Kõik Lääne hipid teevad seda nagunii ning see annaks võimaluse oma identiteeti propageerida. Samas langes see suurepäraselt ühte nõukogude režiimi ametliku seisukohaga, mistõttu tundus hea ettekäändena demonstratsioon legaliseerida. Vastu Ameerika poliitikale!

Kogunemise kuupäevaks valiti 1. juuni, mida juba siis teati lastekaitsepühana, mis lapshingedest hipidele igati sobis. Samuti loodeti, et ka võimud on selle päeva tähendust silmas pidades leebemad. Liikumise esindajana läks kultuuriministeeriumi plaanitud demonstratsioonile luba küsima Sontse. Väidetavalt ta selle ka sai. Suusõnaline info nõukogude hipide meeleavaldusest levis lainetena üle Moskva noorsoo. Ööl enne plaanitud kokkutulekut maaliti plakateid ja loosungeid stiilis "MAKE LOVE NOT WAR" ja "LÕPETAGE VIETMANI SÕDA". Kavas polnud korda saata midagi vägivaldset, vaid avaldada rahusõnumile toetust oma rahuliku kohalolu kaudu. See kõik tõotas algust uutmoodi elule Nõukogude Liidus ning nende endi üha ilmsemaid sotsiaalpoliitilisi mõõtmeid võtvale liikumisele. Hommikul tõttas mitu tuhat noort Moskva Ülikooli suunas, mis oli demonstratsiooni kogunemiskohaks. Psühhodroomilt plaaniti marssida Ameerika saatkonna ette.

Umbes pool tundi enne kokkulepitud demonstratsiooni algust jõudis Psühhodroomile kuuldus, et Sontse on vahistatud Puškini metroojaama juures, mis jäi umbes paar kilomeetrit eemale. Uudis tekitas mõistagi kerget segadust – kas kogu ettevõtmine on ohus? Aga meil oli ju ametlik luba?! Kas ilma Sontseta üritus ikka toimub? Kuid mis seal ikka – marsruut on olemas, kellaaeg käes, rahvas koos, plakatid valmis. Saagu, mis saab – hakkame liikuma! Noored võtsid end kolonnidesse, aga ei jõudnud mõnd sammugi Psühhodroomi väravate suunas astuda, kui ilmusid välja paar tüüpi, kes ametimärki viibutades hüüdsid: "Stopp! Mitte keegi ei liiguta!" Tekkis üleüldine paanika. Selgus, et kõik väljapääsud on mentide poolt suletud. Tüdrukud tardusid suurest ehmatusest. Poisid püüdsid viimases hädas plehku panna, aga nad olid igast küljest sisse piiratud! See oli lõks.

Mõned väledamad said siiski hoovi kitsa tagumise väljapääsu kaudu minema. Moskva päritolu hipi Old Long hüppas koos oma leedukatest sõpradega mööduva trollibussi peale, nad tõmbasid pead pinkide vahele, kust piilusid ärevalt neile avanevat traagilist vaatepilti. Mõni teine jõudis miitingule hilinemisega ja nägi eemalt, kuidas nende sõpru-tuttavaid topiti vägivaldselt kollastesse koolibussidesse, mis olid selleks puhuks platsi toodud. Vahistamisi toimus üle linna mujalgi – kes võeti kinni metroos, kes koguni pool kilomeetrit kogunemiskohast eemal. Plakatid konfiskeeriti. Vahistatud viidi erinevatesse miilitsaosakondadesse ülekuulamisele. Alaealistele – ja neid oli võrdlemisi palju – kutsuti vanemad järgi.

Miilitsaosakondades küsiti: "Kas te kuulute organisatsiooni HIPI?" Teatavasti oli Moskva komsomolil õnnestunud koostada kataloog kahtlastest pikajuukselistest ja selle kaanele oli kirjutatud "HIPI". Loomulikult mingisugust organisatsiooni polnud – hipiliikumine oli nagu laine. Või vibratsioon. Aga Stalini-aegsetest mehhanismidest põduraks läinud ametkond kahtlustas mõistagi igal pool süsteemset ja organiseeritud õõnestustööd.

Kes tol õhtul kruttis raadio Ameerika Hääle lainele, võis kuulda, et sel päeval vahistati Moskvas umbes 3000 inimest. Kuivõrd linnas oli umbes 300 miilitsajaoskonda, teeb see iga jaoskonna kohta umbes kümmekond vahistatut, mis tundub realistlik.

Tõenäoliselt oli see kõik üks kaval KGB provokatsioon – ikka selleks, et noorsoo hulgas leviv ebasoodne element korraga kinni nabida ning neutraliseerida. Selle trikiga kogusid võimud kõigi kahtlaste mõjutuste küüsi sattunud noorte andmed kokku. Peagi olid need masinavärgis süstematiseeritud, strateegiliselt läbi töötatud ja järgnesid erineva intensiivsusega repressioonid. Tudengid heideti koolist välja, nooremad keskkooliõpilased saadeti mõnda teise kooli või kutsuti juhtkonna ette mõnitavale ülekuulamisele. Kes töötas, jäi suure tõenäosusega oma töökohast ilma. Noormeestele saadeti peagi kutse sõjaväkke, ja mitte niisama, vaid ikka kaugele Hiina piiri äärde karmide tingimustega laagrisse. Lennukis istudes märkas nii mõnigi, et pooled noormeestest olid hinges karvased ja osalenud 1. juuni kogunemisel. Suurel osal kahtlastest pikajuukselistest käidi järgmise mõne kuu jooksul kodus. Näiteks Moskva poiss Andrei Klepinin ehk Kljopa mäletab, kuidas sellise külastuse käigus näidati tema vanematele fotot:

"Kas see on teie poeg?"

"On vist tõesti," vastas ema, kuigi sellist pilti oma pojast nägi ta küll esimest korda. Aga kuidas see KGB kätte sattus?

"Kuidas te kasvatate oma poega?! Kas te teate, et ta osales demonstratsioonil?"

Järgnes pikem loeng, mille sekka puistati krõbedaid ähvardusi mõlema vanema töökoha säilimise osas.

Niimoodi vaikselt, süsteemselt ja halastamatult käidi kõik need paartuhat noort läbi. Tõenäolised kokkutuleku organisaatorid viidi eest ära hullumajja. Aga sealt tulid nad sageli tagasi juba väga räbalas seisundis. Noormees, kes veel vähem kui aasta tagasi oli Sassi ja Kernikut truba's entusiastlikult tervitades hüüdnud: "Kas teil riigipööret polegi veel toimunud?", hüppas end koduaknast surnuks, kui kagebešnikud talle ukse taha järele tulid.

Hipiliikumise radikaliseerumine

Nõukogude meedias ei avaldatud toimunu kohta sõnagi ja peagi vajus kogu tragöödia unustuse hõlma. 1971. aasta esimene juuni oli aga pöördeline sündmus, mis mõjutas kogu nõukogude hipiliikumise olemust järgmiseks kümnendiks. Liikumine suruti sügavale põrandaalustesse pragudesse ja inimesed muutusid oluliselt ettevaatlikumaks. Enam ei olnud võimalik õppida ülikoolis ajakirjandust või meditsiini ning siis kevade hakul tõmmata selga lai lilleline seelik ja elada rõõmsalt armastuse suve rütmides. Nüüd tundus mõeldamatu, et hipitsejate kamp võiks päriselt ühiskondlikes protsessides kaasa rääkida ja oma ideaalide nimel välja astuda. Võim näitas hambaid piisavalt teravalt, nii et tavalise nõukogude elu kõrvalt hipisuve pidada enam ei saanud. Iga noor seisis nüüd valiku ees – kas jääda hipina truuks oma ideaalidele, mis tähendas ühtlasi seda, et ühiskonna silmis oled sa rämps ja edasises elus puudub sul igasugune võimalus pöörduda tagasi sellesse maailma, mida Nõukogude Liidus peeti "normaalseks". Või ajada juuksed maha, astuda komsomoli ja kuulutada oma minevik lapsepõlve meeltesegaduseks. Üks või teine. Karjäär või vabadus. Norm või abjekt.

Umbes aasta pärast 1. juuni vahistamisi Moskvas sooritas üks pikajuukseline Kaunases enesetapu, andes endast maha jäetud kirjaga teada, et tema enesesüütamise žest oli režiimivastane protest. Linnas järgnesid massiivsed rahutused, mille Nõukogude armee aga kiiresti maha surus. Kõlakas sellestki sündmusest levis külmavärinaid tekitades üle nõukogude pikajuukselise noorsoo. Järgmisel suvel pagesid paljud Leedu hipid Eestisse.

Selliste sündmuste ja kaasnenud valikute tulemusel muutus liikumine radikaalsemaks. Hipiringkondades oli nüüd vähem jutte ühiskonnast ja poliitikast, küll aga rohkem alkoholi, narkootikume, käegalöömise meeleolu. Radikaliseerumine tõi kaasa ka eskapistlikke jooni, sest nüüd oli täiesti selge, et igasugune püüdlus kaasa rääkida, oma aktivistliku tegevuse kaudu sekkuda või olemasoleva korra vastu koguni protestida lõpeb kas halvasti või väga halvasti.

Pikajuukselised tembeldati mandunud Lääne mõjudest nakatunud noorteks, ebasoodsaks elemendiks, sotsiaalseks parasiitluseks. Võim püüdis sellest kõntsast lahti saada, selle lõplikuks abjektiks vormistada. Venemaal kujunes olustik nii karmiks, et tänavaelu paistis hipidele sõjatandrina. "Kodu oli aedik, välja minnes astud aga sõtta – ja nii iga päev," kirjeldas Leningradi rokiklubi organisaator Gena Zaitsev. Ta rääkis ka sellest, kuidas hipid pidid alati nina püsti ringi liikuma, et oleks kaugelt näha, kui vastu tuleb miilitsamüts. Kui juhtusid mentidega kokku põrkama, oli vahistamise tõenäosuseks 50/50. Kui tõmbasid valel ajal vales kohas suitsu, võis see sama hästi tähendada, et veedad järgmised kuu või kaks Venemaa pogris – kriminaalide ja lutikate veetlevas seltskonnas.

Nõukogude võim vormus noorte silmis üha mõttetumaks stagneeruvaks idiootsuseks, mis ajas oma kombitsad igasse mõeldavasse auku. See tundus nii kõikehõlmav, et sellist juba niisama lihtsalt aktivistliku sekkumise abil eest ära ei kanguta. Jätkuvalt oli igas ilmakaares tajutavat Stalini-aegset hirmu. "Silm on igal asjal," kirjeldas Sass valitsevat õhkkonda. "Ma sain alles hiljem aru, et tutkit! polnudki silma. Rohkem kasvatus, et sind jälgitakse. Ja teiseks oli meid nii vähe. Mis me seal orgunnime, mis vastupanu. Lihtsalt passiivne… Püüdsime nii, et nad meid ei näeks. Sest kui nad meid näevad, hakkavad kohe puudutama."

Lisaks tekitatavale hirmule tundus režiim intellektuaalsetele isepäistele noortele ka niivõrd jabura jandina, et seda ei saanud isegi pidada võitlusvääriliseks! Selles plaanis ei tegutsenud hipid otseselt nõukogude võimu vastu, sest vastuolek tähendanuks võitlust. "Mis sa kakled selle hullukarjaga! Nihuke kuradi elevant. Sa lihtsalt vaatasid muigega seda värki kõrvalt," rääkis Päärn Hint. "Teie olete seal komsomolis, aga me oleme karvased. Tehke oma komsomolikoosolekuid, ehitage oma kommunismi, aga me ei käi üldse tööl! Ei õpi, ei käi tööl. Loeme hoopis Bhagavad Gitat. Ei jookse kaasa teie idiotismiga, vaid vaatame seda kõrvalt." Tartus kritseldati ühe hipikorteri kirjule seinale sõnum: "Meie ei sega ühiskonda ja ühiskond ärgu segagu meid."

Nii süvenes noortes riigipõlgus, passiivne eemalehoidumine, sest poliitikat nähti viimase asjana, kuhu oma nina toppida – see polnud lihtsalt nende maailm. "Poliitikasse ei olnud üldse mõtet pead pista – see oli lootusetu!" kirjeldas ansamblite Psycho ja Radar trummar Paap Kõlar. "See maffia püsis väga pikalt muutumatuna. Ei olnud isegi oluline, kes võimul on. Kaasa rääkida oli võimatu ja mõttetu. Ka valimas käimine oli mõttetu formaalne protseduur, mida tasus teha ainult selleks, et äkki sai sealt viinereid osta," muigas Paap.

Kõik tundus korraga üks eriti suur ja peenelt sepitsetud vale, mille eest on tõesti targem pageda kõige sügavamatesse ja karvasematesse pragudesse, kus parema puudumisel tegeleda just nimelt mittemillegi tegemisega. Nii sukeldus fatalistlikum seltskond kangete narkootikumide lummavasse maailma. Vähe rahulikum ringkond katsetas sügavat siseemigratsiooni spirituaalsetel radadel.

Vabaduse tunnetuslik ruum

Kuivõrd on aga need ignorantsed positsioonid, passiivsed seisundid ja sümboolsed praktikad käsitletavad vastupanuna? Kätkesid need endas siiski poliitilisust? Olemuslikult taotlesid hipid tegutsemisvabadust (agency) hilisnõukogude aja kontekstis. Nende läbivaimaks nõudmiseks oli vabadus. Antropoloog Saba Mahmoodi[9] järgi ei ole tegutsemisvabadus tingimata normidele vastandumine, nagu poststrukturalistliku feminismi käsitlustes valdavalt märgitakse. Tegutsemisvabadust võidakse praktiseerida erineval viisil, seda enam et ühtedele normidele vastandudes lähtutakse samaaegselt mõnest teisest normide kooslusest. Millistel viisidel norme rakendatakse või kogetakse, on aga seotud võimalustega, mida konkreetsed alluvussuhted võimaldavad. Pärast 1. juuni vahistamisi Moskvas või sündmusi Prahas ja Kaunases oli mõeldamatu, et noored marsiksid protestivaimus tänavatel või peaksid plaani, kuidas võim kukutada. Selle asemel kasutasid nad selliseid tegutsemisvabaduse vorme, mida hilisnõukogudeaegne sotsiopoliitiline kontekst neile parajasti võimaldas.

Subkultuuride puhul on tavapärane, et hegemoonilistele struktuuridele ei vastanduta mitte otse, vaid tähenduslike stiilielementide kaudu.[10] Isegi kui hipid ei tegelenud poliitikaga aktiivselt, väljendasid nende riietusstiil, aksessuaarid ja pikad juuksed nakatumist "kummalisse vibratsiooni", milles avanes nende tegutsemisvabadus ja ühtlasi vastuseis nõukogude ühiskonnakorraldusele, selle totratele lubadustele ja lamedatele normidele. See kummaline vibratsioon oli lillelaste mõttevabaduse relvaks, mida jagati ja levitati stiilipraktikate, suhtlusvõrgustike ja sotsiaalsete sündmuste kaudu. Samuti kandsid seda edasi erinevad loomingulised praktikad muusikas, etendus- ja visuaalkunstis.

Seega avaldus nõukogude hipide tegutsemisvabadus nende afektiivses erisuses, kujuteldava mujaloleku kogemuses, mida tekitasid mõtteline side Lääne noorteliikumistega ning osalemine globaalses popkultuuris, vaimsete praktikate või psühhoaktiivsete ainete läbi muutunud teadvuse seisundid või kaif, mida võis kogeda rokk-kontserdil meeletult tantsides või ühikavoodis kõrvaklappidega biitlite uut plaati kuulates. Mõni hipi koges kõiki nimetatud viise, teine ainult üht või teist. Aga soov kogeda midagi enamat, kõrgemat, sügavamat, pühamat, ekstaatilisemat, mõnusamat, ennenägematut ja pöörast lõi sensoorse erisuse ruumi, kus ehk virvendaski midagi vabaduse sarnast.

Niisiis olid juuksed hipide vabaduse lipp. Lilleline särk polnud mitte ajastu moeröögatus, vaid seadis selle kandja ühele joonele nendega, kes Ameerika läänerannikul kuulutasid välja Armastuse Suve ja nägid kuulipildujatorudes parema meelega kasvamas lilleõisi. Hipid tõid oma väärtused kohale pelga olemasolu kaudu, oma kehade ja meeltega, eluvalikute ja hoiakutega, millest kujuneski passiivne võitlustander vabadust kommunikeeriva keha ja selliseid kehasid elimineerida püüdva süsteemi vahel. Ja kaifist sai vabaduse tunnetuslik ruum.

[1] Subkultuuri käsitlustest lähtusin nt: D. Hebdige, Subculture: The Meaning of Style. London; New York, 1979.

[2] A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton (NJ), 2005.

[3] J. Fürst, Love, Peace and Rock 'n' Roll on Gorky Street: The "Emotional Style" of the Soviet Hippie Community. Contemporary European History, 2014, kd 23, nr 4, lk 565–587.

[4] T. Toomistu, The Imaginary Elsewhere of the Hippies in Soviet Estonia. Rmt-s: Dropping out of Socialism: The Creation of Alternative Spheres in the Soviet Bloc. Toim. J. Fürst, J. McLellan. Lanham, 2017, lk 41–62.

[5] A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More.

[6] Siinne artikkel põhineb iseseisval antropoloogilisel uurimistööl, millega olen seotud alatest 2011. aastast. Laiema transmeedia-projekti osana, mis hõlmas dokumentaalfilmi ja rändnäitust, viisin läbi kaheksateist intervjuud inimestega Eestist, kes on sündinud ajavahemikus 1939 ja 1963, ning seitseteist intervjuud inimestega Venemaalt, Lätist ja Ukrainast. Vt ka: Nõukogude hipid. Dokumentaalfilm. Rež. T. Toomistu. Kultusfilm, Kinematon, Moukka Filmi, 2017; Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground. Kuraatorid Kiwa ja T. Toomistu. Eesti Rahva Muuseum 2013, Moderna Museet (Malmö) 2014, Uppsala Konstmuseum 2014, Presentation House Gallery (Vancouver) 2014, Red Gallery (London) 2016, GalerieKUB (Leipzig) 2018.

[7] Kosmos'68. Dokumentaalfilm. Rež. P. Brambat. Film Tower Kuubis, AD Oculos Film, 2011.

[8] Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee kiri Üleliidulisele Leninlikule Kommunistlikule Noorsooühingule, 29.06.1970. ERAF.31.112.52.

[9] S. Mahmood, Politics of Piety: The Islamic Revival and the Feminist Subject. Princeton (NJ), 2011.

[10] D. Hebdige, Subculture: The Meaning of Style. London; New York, 1979, lk 18.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Vikerkaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: