Olen Olev Remsule tänulik, et tema uus intrigeeriv romaan Konstantin Pätsist ärgitas mind laiemalt ringi vaatama, nii et lugesin läbi ka mahuka, igati tasakaaluka kaheköitelise Pätsi-monograafia.¹ Samuti avastasin netist värske Pätsi-bibliograafia², mille põnevad kirjed muutsid mind nädalateks lausa "Pätsi ohvriks".

Bibliograafiast aga selgus, et meie esimese presidendi elu ja töö puhtilukirjanduslikke kajastusi polegi kuigi palju, enamik neist on kaunis suvalised katsetused, vested ja (juhu)luuletused.³ Pikematest proosateostest jäävad silma vaid mõned: Jaan Kärner, "Tõusev rahvas" (I-II, 1936-37), Jaan Kross, "Tabamatus" (1993), Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused" (1995). Seejuures Pätsi viimast eluperioodi praktiliselt polnudki meie proosas käsitletud.

Sel aastal on aga vastavat kirjavara rikastanud – üksteisest sõltumatult – päris mitu uudisteost: jaanuari Loomingus ilmunud Holger Kaintsi sümpaatne tõsimeelne psühholoogiline novell "Vaikne patsient", Urmas Vadilt tema tavapäraste nihestustega, kriminulli meenutav fantaasiaromaan "Ballettmeister" ning Olev Remsult groteskne pesuehtne hullumajaromaan "Buraševo hullud".

Viimased kaks romaani, mõlemad algselt sündinud näidendina, on juba pälvinud kaunis krõbedat kriitikat, Kaarel Tarand nendib: "Hoolimata ajaloolise isiku põnevast elust ning psühholoogile rikkalikku ainest pakkuvast siseilmast kipuvad autorid vähemasti seniste arvustajate meelest materjalile pigem alla jääma ning, pane presidendi rolli kui tahes võimekas näitleja, välja kukub, nagu alati. Vadi ja Remsu panus ei ole siin erand."⁴

Olen kunagi kirjutanud: "Remsu tugevaks küljeks tema paremates teostes on olnud poliitiliste, seksuaalsete ja religioossete kirgede ristumise ja põimumise mõjuv kujutamine."⁵ Neid kirgede ristumisi ja põimumisi on ka vastses romaanis kaunis külluslikult, ent tervikpilt jääb siiski häguseks. Päts näikse siin olevat pigem vahend kui eesmärk (sama võib öelda ka Urmas Vadi kohati päris põneva romaani kohta), ja kuigi autor kohtleb oma kangelast enamasti kaasatundva empaatiaga, on hullumaja virrvarris moondudes ja väändudes lõpptulemuseks ikkagi karikatuurne õõnesfiguur. Remsu lahe pula, totaalne palagan kipub võtma sündmustikult sügavusmõõdet. Mõni stseen (näiteks Pätsi ja Lavrenti Beria pentsik vestlus, mõttemänguna küll täitsa originaalne) aga väljub üldse usutavuse piiridest.

"Buraševo hullude" Tartu esitlusel nägi Remsu kaasvestleja Piret Bristol teoses siiski olulisi psühholoogilisi kihistusi ning võttis need kokku arvustuses: "Keegi pole ainult tema ise. Kõigil on midagi varjata ajastus, kus igaüks võib ja saabki olla teatud tingimustel nii arst kui ka patsient, nii kiusatav kui pooja. Hirm on kaadritagune tegija. Toetuspunkti puudumine ja kõikevaldav suhtelisus iseloomustab meeleseisundit, kus inimene ei näe elul enam mingit mõtet olevat, sest tema osaks on valikuvabaduse puudumine."⁶ Olgu seegi heasoovlik arvamus siin ära toodud.

Olen huviga jälginud oma vanema koolivenna, minuga samal päeval, aga kaheksa aastat varem sündinud Olev Remsu kujunemisteed alates skandaalsest, ülikoolikarjääri naeruvääristavast novellist "Teekond Oxfordi" (Looming 1975/11) ja stiilsest, midagi väga olulist tabavast põlvkondlikust lühiromaanist "Homne karikakar" (1976). Paraku meenub nii mõnegi Remsu järgneva teose puhul Mihkel Muti karmivõitu tõdemus ühest proosaülevaatest: "Mulle näib, et Remsu ei julge või ei oska ikka veel olla tema ise. Ta ei leia kontakti oma sisimate (kirjaniku)lätetega."⁷ See näikse kehtivat ka Remsu viimase aja teoste puhul (sealhulgas "Väikelinna baabad", 2017).

Tahaksin aga siinkohal hea sõnaga meenutada Remsu raamatut "Elitaarne mees Harry Männil" (2011) – see on ühe vastuolulise ja intrigeeriva mehe sisutihe ja kaasakiskuv biograafia, ning ehk võiks Remsult oodata veel mõnda taolist asjalikku, tugeva dokumentaalse kallakuga elulugu.

Õige, et Konstantin Pätsist nii palju kirjutatakse, väitlused tema tegelikust rollist meie ajaloos on aga sageli mõttetult teravad ning kantud mingist isetargast tagantjäreletarkusest.⁸

Meie päevil leidub küllaga Suuri Strateege, kes oleksid 1939. aastal uljalt kasvõi paljakäsi vaenlase tankide vastu tormanud (väga tore, kui nad oleksid valmis seda tegema tänaselgi päeval!) ja kelle "hääletu alistumise" teooriast jääb vahel mulje, et Päts ja Laidoner olid veel hoopis suuremad kurjategijad kui Molotov ja Ribbentrop (kelle salalepe ju avas põrgu väravad).⁹

Ja näiteks praeguste ausambasõdade puhul võiksime meenutada, et juba aastal 1989 avaldasid endid "põlisteks eestimaalasteks" tituleerinud omaaegsed tulihingelised naisrevolutsionäärid Olga Lauristin ja Alma Vaarman oma õiglast meelepaha seoses kavandatava Konstantin Pätsi mälestusmärgiga.10 Seepeale arvati pagulaslehes Teataja, et meie vaprad naisriigikukutajad võinuksid hoopis jumalat tänada, et Päts ei saatnud neid Venemaale, kus nad oleksid 1937. aasta massiterrori käigus koos sadade teiste eesti kommunistidega üsna kindlasti maha lastud.¹¹ Samast loeme, et Hendrik Allik oli vestluses Hans Kruusiga nimetanud Pätsi aja vanglat Stalini aja vanglatega võrreldes lausa sanatooriumiks.

Rein Taagepera on toonitanud, et 1930. aastatel ei toimunud Eesti pinnal ühtegi poliitilist mõrva.¹² Kas pole see karjuvas kontrastis tõsiasjaga, et samal ajal saadeti meie idanaabri poolt teise ilma miljoneid süütuid inimesi, nii et isegi nende suurusjärku ei suudeta veel tänase päevani kokku arvata? (Üksnes aastatel 1932-33 Ukrainas kunstlikult tekitatud näljahäda ohvrite arvuks on pakutud 3,3 kuni 7,5 miljonit). Rääkida seejuures Pätsi "fašistlikust diktatuurist" – kas pole see lausa naeruväärne?

Tuleb tunnistada, et Konstantin Päts pole seni veel leidnud väärilist ilukirjanduslikku kajastamist. Küsisin Mart Kivastikult lugeda tema läinud suvel lavastatud näidendi "Kostja ja hiiglane" teksti (seni veel trükis ilmumata) ning tundub, et ehk just Kivastik on praegustest autoritest jõudnud Pätsile kõige lähemale.

Kivastik on andnud ka tervemõistusliku selgituse Pätsi käitumisele aastatel 1939-40: "Minu arusaamise järgi tegi Päts tollal kõik, mis võimalik, kui arvestada, et alles paarkümmend aastat tagasi oli üks sõda lõppenud ja kõik see põlvkond, kes oli Vabadussõjast elusate ja võitjatena välja tulnud, ei tahtnud uut sõda kohe otsa."¹³

Ei tea, kas peaks ka Kivastik oma näidendi romaaniks ümber töötama? Aga mõni päris tõsine biograafiline romaan Pätsist võiks meil olla küll.¹⁴

1 "Konstantin Päts. Poliitiline biograafia". I köide: vabameelne opositsionäär (1874-1916), Rahvusarhiiv, Tartu 2018, 512 lk, autor Toomas Karjahärm; II köide: riigimees (1917-1956), samas, 2018, 878 lk, autor Agu Pajur
2 Konstantin Päts: bibliograafia. Koostanud Sirje Madison jt, Konstantin Pätsi Muuseum / Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 2019, 319 lk; võrgus PDF-formaadis: https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:378347
3 Varasematest Pätsi-kajastustest on põhjaliku ülevaate teinud Vaapo Vaher: "Kivi peeglisse. Presidendikajastusi eesti ilukirjanduses" – Looming 2000, nr 8, lk 1228–1241; võrgus: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:115120/16715/page/110; ilmunud ka Vaheri raamatus "Surmakuul & seemnepurse", Tallinn, 2002, lk 55–74
4 Kaarel Tarand, "Riigihoidja kui nukk" – Sirp 21. juuni 2019: https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/riigihoidja-kui-nukk/
5 Aivar Kull, "Balti parun asiaatlike kirgede risttules – Postimees 11. november 1997: https://kultuur.postimees.ee/2525991/balti-parun-asiaatlike-kirgede-risttules-kirjandus
6 Piret Bristol, "Reportaaž valikuvabaduse puudumisest" – Postimees 3. juuni 2019: https://kultuur.postimees.ee/6697978/reportaaz-valikuvabaduse-puudumisest

Samal esitlusel rääkis Remsu ka oma tööst arhiivides Pätsi haiguslugu uurides.
7 Mihkel Mutt, "Proosa 2006" – Looming 2007/3, lk 445
8 Minu suhtumist Pätsisse on kindlasti mõjutanud paar pikemat vestlust Hellar Grabbiga (1929-2018), meie presidendi käsundusohvitseri pojaga, kes esitas terve hulga argumente Pätsi kaitseks, rohkemgi veel, kui võime lugeda Grabbi raamatutest ("Vabariigi laps", 2008, 2. tr. 2009; "Neli presidenti", 2014).
9 Toogem siinkohal ka üks psühholoogiliselt üsna veenev arvamus Ago Pajurilt, eelviidatud Pätsi-biograafiast (II kd, lk 763): "Päts pidas end heaks vene inimeste, kultuuri ja hingelaadi tundjaks ega hoomanud neid radikaalseid muutusi, mis olid Venemaal kommunistide diktatuuri all toimunud."
10 Olga Lauristin ja Alma Vaarman, "Kas ikka peaks?" – Sirp ja Vasar 12. mai 1989, nr 19, lk 13
11 Kurjad daamid – Teataja 17. juuni 1989, nr 12, lk 12
12 Rõhuasetusega "Eesti pinnal" on nähtavasti silmas peetud tõsiasja, et üks kahtlustäratav juhtum leidis siiski aset: Pätsi tõsise poliitilise rivaali Artur Sirgu kummaline surm – aknast välja hüpates – Echternachis (Luksemburgis) 2. augustil 1937. Ent sellegi poliitilise mõrva (?) initsiatiivi pole tänase päevani suudetud kuigi veenvalt Pätsile inkrimineerida. Ja näiteks Jaan Kross oma Sirgu-novellis ("Isand Järve käsikiri" – Looming 2004/11, lk 1604-22; võrgus: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:118306/16795/page/6) ei taha kuidagi uskuda Pätsi osalust oma konkrendi kõrvaldamises.
13 Jaanus Kulli, "Mart Kivastik: "Peale jumala ei oska Pätsi otsustele keegi objektiivset hinnangut anda"." – Õhtuleht 30. juuli 2018: https://elu.ohtuleht.ee/889516/mart-kivastik-peale-jumala-ei-oska-patsi-otsustele-keegi-objektiivset-hinnangut-anda-
14 Siin võiksid heaks eeskujuks olla nt Henri Troyat' biograafilised romaanid Venemaa valitsejatest ja valitsejannadest; tegin sellest – samuti Remsuga samal päeval, aga 36 aastat varem sündinud elulugudemeistrist ka artikli Vikipeediasse: https://et.wikipedia.org/wiki/Henri_Troyat