Kui me tahaksime endale halba, siis peaksime pöörama selja vene kultuurile. Jumal tänatud, et me pole seda oma suures poliititsemises teinud. Nägin kahte pärli - Dmitri Gluhhovski romaani järgi tehtud filmi "Sõnum" (2019) ja kaugest Nõukogude ajast pärit Rašid Nugmanovi "Nõela" (1988).

Praegu esimesest.

Mõnevõrra küsitav on "Sõnumi" žanreerimine trilleriks-põnevikuks, sest mingit äraarvamist ju pole. Tapja on kohe selge. Võib-olla kaaluda post-noir või modern noir? Aga põnevik ei ole rangete ettekirjutistega žanr – nagu näiteks detektiiv –, nii et las see siis olla.

Saatuse ja paratamatuse teema kütkestab igavesti. Meenutame kasvõi Sophoklese "Kuningas Oidipust", millest on tehtud paarkümmend filmi. Oidipus pole milleski süüdi, ometi läheb tal halvasti. Tapab oma isa, abiellub emaga, saab nende poegvendi, tütarõdedest, viimaks torgatakse pimedaks ning määratakse rängim karistus – igavene rändamine. Muidugi ei hakkama kultuurikaalu margapuu järgi võrdlema Šipenko teost "Oidipusega", tahan vaid öelda, et paratamatu saatuse teema on juba antiikne ning kui see on hästi tehtud, on tulemus kindel. Ja peamine: siinpuhul ei küsita, kes on süüdi? Süüdlast ei ole, küll aga on olemas põhjustaja-käivitaja. "Oidipuse" puhul pime ennustaja Theiresias, "Sõnumis" protagonisti Ilja Gorjunovi (Aleksandr Petrov) auväärne ema, kes tahab head ja ainult head.

Ilja elu kulgeb Oidipusega põhimõtteliselt sama rada, mis sest, et paar tuhat aastat hiljem – ühest väljapääsmatust olukorrast sattub noorukmees aina rängematesse väljapääsmatutesse olukordadesse, suuresti olemata nende olukordade põhjustaja. Esmalt kannatab ta kodus ema terrori all; murrab sellest välja, suundub koos tüdruksõbraga kluppi peale, seal sokutab narkoreidi käigus politseinik tema taskusse narkopaki. 7 aastat!

Teose vastuvõtu veidi lihtsakoelisema publiku seas määrab võimalus samastuda. Vaataja tunneb või koguni ütleb: täpselt nagu minul! Ja eks ole me kõik tajunud, kuidas pole mingit pääsu, kõik läheb vältimatult aia taha. Rahvakeeles on hakatud seda kutsuma karmaks, ehkki siinpuhul on vähe ühist orientaalreligioonidega.

Paljude arvates kehtib võrre, et mida rohkem samastumist, seda parem film. Teos paneb vaatamas käima protsessi – kaasaelamine, sümpaatia (või antipaatia), osadus (või põlgus), samastumine (või vihkamine) ning viimaks katarsis, mis põhimõtteliselt on võimalik nii samastumise kui vihkamise puhul. Kindlasti tunneme Iljale kaasa kui ema vangile. Sümpaatia tekib tema vastu siis, kui mõistame, et politseinikud teevad talle julma ülekohut. Osadus ehk siis, kui vanad sõbrad on ta hüljanud ning ta puruvaesena mööda suurlinna hulgub ning välismaast unistab.

Muidugi, vaevalt et keegi tunneb ühisosa Ilja rängimata tegude puhul – filmi antagonisti, politseimajori-narkoärika Pjotri Hazini (Ivan Jankovski) kogemata tapmine kättemaksu käigus, rahavargused ja rahaväljapetmises, ent ometi on autoreil õnnestunud mõrvar sümpaatseks teha. Juba see on suur saavutus. Näeme, et Ilja kohe röögib kahetsusest, kui leiab, et ta on Pjotri tapnud. See annab talle plusspunkte. Ja ehk keegi mõtleb Pjotri lõpu puhul koguni – koerale koera palk.

Ei Gluhhovski (tema on ka stsenarist) ega Šipenko ole tahtnud meile jutustada lihtsat lugu lihtsal viisil. Tegevus on kaheliiniline. Kõigepeal alusjutustusena Ilja saatus – ülekohtune karistus, seitse aastat vanglat, kuna Pjotr on narkoreidi käigus tema taskusse susanud narkopaki. Ema sureb kaks päeva enne seda, kui poeg vanglast vabaneb. Toonane tüdruksõber ega toonane parim sõber ei taha temaga enam tegemist teha. Lisaks sellele veel kättemaks Pjotrile, laiba peitmine kanalisatsioonikaevu ning siis soov põgeneda välismaale. Viimaks tapavad politseinikud Ilja. Dramaturgia tähendab vastandamist ja vastandumist. Kui pole vastandumist, pole ka dramaturgiat.

Teine liin on siis Pjotri elu. Tapetu ärkab surmast, oma lampkastist ellu. Kuidas on see usutavaks muudetud? See on stsenaristi saavutus. Tapmise käigus leiab Ilja Pjotri telefoni, kuhu on videotena salvestatud Pjotri tähtsamad tegemised. Tuleb välja, et Pjotri isa on politsei kindralmajor, kes keelab pojal abielluda neiu Ninaga (Kristina Asmus), kes ootab Pjotrilt last, käsib kosida oma ülemuse kindralleitnandi tütre.

Ilja elu kulgeb viletsuses, ta joob ja püüab välismaale pääseda, Pjotri elu aga särab luksuses ja päikesepaistes. Sri Lanka, Maldiivid, kallid restoranid, mõnus seks, mille vaatamine Pjotri masturbeerima paneb. Loo jutustamine käib peaaegu selle piiril, et Pjotri ohver Ilja hakkab elama oma ohvri Pjotri elu. Pean seda filmi suurimaks õnnestumiseks. Ilja käib nagu Pjotri asemel otsekui tulevane isa Nina günekoloogi juures, keelab aborditegemise (mida päris-Pjotr nõudis), vahetab Ninaga mobiilisõnumeid (siit filmi pealkiri) kui Pjotr, kuuleme ka maksiimi: sa oled see, kelle telefon sul on. Samuti peab Ilja selle telefoniga sõnumitsi läbirääkimisi narkoärikatega. No Pjotr mis Pjotr, ainult et Pjotri tapja Ilja.

Film on rohkete tagasivaadetega, ent need on kindla peale tagasivaated, mitte peategelase kujutlused-illusioonid. Tihtipeale lähevad need kaks asja sassi, siin aga mitte. Kõik, mida me tagasivaadetena näeme ning mis Iljale meenub, on filmireaalsuse tasemel "tõesti" olnud, need ei ole tegelast iseloomustavad luulud.

Üht asja heidaksin ma küll ette.

Narkojõuku on selgelt kujutatud kaukaaslastena, seda nii välimuse kui aktsendi poolest. Tean, tean, et "Ristiisas" on mafiosod itaallased. Aga ikkagi on siin vähemalt mõtlemise koht.

Olgu öeldud seegi, et kõik peaosalised on Venemaa tänased tähed. Iljat kehastanud Aleksandr Petrovi kohta visatakse naaberriigi filmiringkondades nalja: kunagi tehti Venemaal ka filme, kuis Petrov ei mänginud peaosa. Ja kui tulebki film ilma temata, siis avaldatakse imestust: huvitav, miks ilma Petrovita, kas raha polnud või? Petrovi natuurile sobib mängida üksindust, tegelast, kes on ühiskonnast välja tõugatud. See "Sõnum" on justkui tema jaoks loodud.

Venelased loodavad endale järjekordset Oscarit, eks näis, kas tuleb. Mina poleks üllatunud, kui see juhtuks.