Heal juhul kasvatab ühiskond endale vajalikud isiksused. Mõnikord teeb ta seda tuhandete kilomeetrite kaugusel vajamispaigast. Nii juhtus Rein Taageperaga. Ta elas Ameerikas, ent tarvis läks teda Eestis. Siis, kui aeg oli küps. Ja kohal ta oligi. Ta õpetas meile demokraatiat, eriti valimissüsteemide eripära. Kodu-Eestis ei teadnud neist sügavamalt peaaegu mitte keegi mitte midagi. Suur tänu!

Nüüd on see õpetus, mis meie iseseisvumise taastamise protsessis oli killunenud kümneteks kirjatöödeks ja ehk koguni sajakonnaks sõnavõtuks kokkuvõtvalt raamatus "Julgus olla nõrk". Täpsemalt peatükis "Valimissüsteemid" kahe põhjapaneva artiklina "Kuidas valimissüsteemid mõjutavad demokratiseerimist" ja "Erakondade suuruse ennustamine". Raamatu enda on välja andnud kirjastus Ilmamaa ning see on juba 148. üllitis "Eesti mõtteloo" sarjas. Suur tänu ka selles suunas!

Loen ümbrispaberi pöördel lõike Taagepera autobiograafiast. Tartu ülikooli professori poeg. Eesti algkool Saksamaal, prantsuse keskkool Marokos, inglise ülikool Kanadas (keemik), magistrikraad Torontost aatomi tuuma ja tahke oleku füüsika alal. Helsingis tudeeris Taagepera aatomituuma lagunemise süstemaatikat, doktorikraadi füüsikuna sai Delaware´i ülikoolist USAs, samas saab temast 1979. aastal ühiskonnateaduste professor.

Mulle tuli seda lugedes meelde lapsepõlve "Kolmes musketäris" olev lause Athose kõrgete ordenite kohta – niisugused võis rinnas kanda üksnes kuningas või näitleja oma rollikostüümil. Selge, et Taagepera ei ole näitleja ega kanna kostüümi...

Meie oleme ikka pidanud head humanitaariat efektseks esseistikaks, ent oleme unistanud, et humanitaariagi saaks reaalteaduste loogilisuse, et kõik selle ala mõttetöö tulemused oleksid üheselt ja vastuvaidlematult defineeritud – just nii, nagu see on kombeks keemias ja füüsikas. Vaat just sellise elulooga inimene on suuteline seda tegema!

Võtamegi valimiste peatüki. Esmalt saame joone alt teada, et kõigepealt on see ilmunud inglise keeles Suurbritannia autoriteetses ajakirjas "Democratization". Lugedes märkame keeruliste sümbolitega valemeid, valemeid ja valemeid. Tegu oleks kui artikliga tuumafüüsika alalt, aga ei – matematiseeritud on ikka ühiskonnateadus, õpetus valimistest.

Ja tegelikult näeb samamoodi välja peaaegu kogu 463-leheküljeline raamat, kõik 19 artiklit, mis on jagatud viide peatükki - Olevik, Lähiminevik, Kaugminevik ja -tulevik ning juba nimetatud Valimissüsteemid.

Mind on alati tõmmanud geograafia, nii poliitiline kui majanduslik. "Julgus olla nõrk" sisaldab selles vallas kuut artiklit, kõik jällegi reaalteadlase sulega kirjutatud:

"Maailma rahvaarvu kaks kasvujärku" (2017, lk 227 – 251);

"Suurriikid kasv ja kadu – taust Venemaa jaoks" (1997, lk 252 – 273);

"Siinai veelahe valitsemise ajaloos" (2002, lk 274 – 278);

"Keeled ja geenid Eesti kandis" (2019, lk 279 – 301);

"Soome-ugri vabariikide tulevik Venemaa ja maailma raamistikus" (1996, lk 302 – 347);

"Peaks Venemaa tükeldama" (2001, lk 348 – 364).

Venemaa mõraneva terviklikkuse peale olen ka mina mõelnud. Tegemist on Ameerika Politoloogia Ühingu aastakoosolekul peetud ettekande eestikeelse variandiga. Kahtlemata reaalteaduslik humanitaarartikkel. Sisaldab üllatavaid kujundeid. Venemaad võrreldatakse tühja soomusrüüga Italo Calvino romaanist "Olematu rüütel", milles kehatu tahtejõud võtab enda kokku ja hakkab kolisema. See on kirjaniku mõtlemine, ja Taagepera ongi muuseas Tuglase novellipreemia laureaat.

Leiame ka nende riikide loetelu, mille allaosad iseseisvusid, näiteks Egiptuse Vana riik aastal -2300, Zhou impeerium Hiinas aastal -600, Kalifaat Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Euroopas aastal +850, Prantsuse ja Saksa suurriigid keskaja alguses ning Kiievi-Venemaa aastal +1100. Selge, siin juhib kirjutamist ajaloolase mõttelaad. Ajalugu on teatavasti humaniteerteadus.

Tänast Venemaad nimetatakse tondiöömajaks. Jällegi kirjanik! Loeme: "Venemaa teeb läbi ühtaegu kolme revolutsiooni üheaegselt – demokratiseerumine, turumajanduse sissetoomine ja dekoloniseerimine." Siin räägib ühiskonnateadlane. Selgituseks: jutt käib 2000.aastast, tänasel päeval teame, et ükski neist ei õnnestunud.

Reaalteadlase raudselt otsusekindel positsioon vaatab vastu järeldusest: ühelgi välisvõimul ei lasta kasutada Venemaa nõrkust iseendale tükkide väljalõikamiseks. Maailma rahvaarvu prognoosib Taagepera aga rohkete graafikutega, koordinaatteljestikult funktsionaalset sõltuvust näitavate joontega, mis iseloomustavad kvantitatiivset ja kvalitatiivset suhet aja ja rahvaarvu muutuste (mitte ainult kasvu!) vahel. Puhas reaalteadus!

Ja nii on tegelikult kõigi artikletega.

Ausalt öeldes üllatas mind raamatu pealkiri – "Julgus olla nõrk". Sama peakirja kannab ka artikkel, mille aluseks on 2004. aastal Kotkajärve metsaülikoolis Heimtalis peetud ettekanne. See algab (ja järelikult algab niimoodi kogu raamat) väga valusa lausega: kümme aastat tagasi asus eesti rahvas surmateele. Õudne.

Seejärel torkas mulle silma seisukoht: me oleme väikseim mandrirahvas, kes on suutnud välja arendada omakeelse moodsa kultuuri. Alul kahtled, loodad, atlas ees, leida vastunäiteid, mis nii julge seisukoha kummataksid. Aga ei leia. Järelikult õige. Ent surmatee? Taagepera tõestab, kui meie rahvaarv langeb alla kolmveerandmiljoni, siis oleme allpool kriitilist massi (jällegi füüsikatermin, sedapuhku sõnakujundi pruugis), siis oleme jäädavalt kadunud. Ja põhjuseks on meie haige ühiskond. Ei, mitte poliitilises mõttes, vaid moraalses mõttes.

Meie mehed kelgivad seksuaalpartnerite arvuga. Siinkohal lubab soliidne professor endale mitteakadeemilise vemmalvärsi: Täna võid sa neidu keppida,/ kuid laste toitjat sinust sitast küll ei saa. Ja milline on väljapääs surmateest? Kolm last ning imikut hooldav pereisa, keda võltspatriarhaalne suhtumine nõrgaks peab. Ja Taagepera on selline nn nõrk olnud ise. Meile eeskujuks.

Vanasti oli tõde see, mis oli piiblis kirjas. Nüüd on tõesed need artiklid, mis on avaldatud kõrgelt koteeritud ajakirjades. Kõik selle raamatu artiklid on varem ilmunud eesti keeles ajakirjas Akadeemia, inglise keeles mujalgi.

Sain raamatut lugedes aru, et tegelikult on eestluse säilimiseks vaja ainult kaht asju – plussiga iivet ja demokraatiat. Ühte meil ei ole ja teist rünnatakse. Seega tegemist on väga vajaliku raamatuga ning seda nii tänasel päeval kui ka tulevikus, mil see ilmselt muutub sotsiaalala tudengite ja teiste poliitikahuviliste käsiraamatuks.