"Kui meil ei ole vahendeid rahvuskultuuri edendamiseks, siis on seda väga raske teha," nentis Talviste, pidades eelkõige silmas eesti keelt ja kirjandust. "Mida kõrgemal tasemel teadustööd üritatakse teha, seda raskem on seda teha kodus põlve otsas. See on ikkagi institutsionaalne tegevus, ja kuigi üksiküritajaid on, ja nende panus on oluline, siis ainult üksiküritajaist teadust kokku ei pane."

"Kui eesti riik ei leia raha eesti keele ja kirjanduse uurimiseks, on lugu räbal, sest ei ole põhjust arvata, et ükski teine riik leiab raha eesti keele ja kultuuri uurimiseks. Seal on selge, et ühtki põhjust neil seda teha ei ole. Kas meie riigil on see põhjus, selles osas oleme nüüd pisut äraootaval seisukohal. Nii on ju põhiseaduses kirjas, aga fakt on see, et tänavu seda põhjust ei leitud," rääkis Katre Talviste.

Ta tõi näite oma noore kolleegi, värske doktori näol, kes ütles Katrele: "Terve õpingute aja on akadeemiline maailm rääkinud, kui hea ma olen ja nüüd, kui mul on diplom käes, ei ole neil mind kuhugi panna." "Aga mismoodi peaks pedagoog ütlema noorele tudengile või doktorandile, et ära tee või mine minema, see ei ole võimalik," nentis Talviste. "Teisalt me ju teame ette, mis seis seal diplomi taga valitseb."

Kirjandus on keel elavas olekus

"Kirjandusteadus on see distsipliin, mis uurib keelt selle keerulistes vormides ja rakendustes, on individuaalne ja varieeruv, ja kui me ei tea, kuidas see toimub, siis me oleme üpris kaitsetud keeleliste mõjutuste ja keele ees," sõnas Katre Talviste. "Kirjandus on keel oma elavas olekus."

Kirjandusteadlase ja -kriitiku ülesandest rääkides märkis Talviste: "Näidata, et mingi raamat on parem, kui enne arvati. Avada mingi uks, et saaks horisont avaram."

"Kui aga humanitaaria raha kinni keerati, siis pikemas perspektiivis on tagajärg see, et mida triviaalsemaks kirjandusest kõnelemine muutub, seda igavamaks läheb ka kirjanikul. Täna me veel töntsist tagasisidest rääkida ei saa, sest minevikus on olnud võimalus kasvada kriitikuks ja uurijaks." 

Kirjanduse potentsiaalist tänapäeva digiühiskonnas rääkides ütles Talviste, et sõnakunsti ja tehnoloogiat ei tasu vastandada, nagu sageli tehakse: "Halloo, kuidas see sõnakunst siis levinud on, kui mitte tehnoloogia abil!" Ta rõhutas ka, et kirjandusteaduses on alati midagi uut uurida.

Kirjandusteadus on lõputu

"Kirjandusteadus ei ole positivistlik teadus, et võtame eseme ja kirjeldame ta ära. Raamatus on mõte, mille on keegi kirja pannud ja see mõte muutub vastavalt sellele, kes selle raamatu lahti teeb," ütles Talviste. Samuti oleneb mõte ajast. Näiteks võib kakskümmend aastat tagasi kirja pandud mõte olla relevantne, ilma, et peaksime hakkame seda oma ajas tõlgendama, aga Kreutzwaldi loodut võime hakata teisiti mõistma sõltuvalt vahepealsetest uutest teadmistest kultuuriloos.

"Kirjandusteaduse funktsioon ongi küsida selle järgi, mis on meie tänane relevantne reaktsioon vanale asjale," lausus Katre Talviste, kes sai oma doktorikraadi Pariisis Baudelaire'i uurides. Edaspidi õpetas ta Prantsusmaal ka eesti keelt ja kirjandust.

"Raamat on alati olnud," ütles Talviste enda kujunemise kohta kirjandusteadlaseks. "See ei ole minu teene, see on lapsepõlvekodu teene, laiemas mõttes ka selle teene, et sattusin klassi, kus ei kiusatud taga neid, kes raamatuid armastasid, ega üldse mitte kedagi, me teame, et kõigil ei ole seda õnne, et nad võivad rahulikult tiksuda ja teha lapsepõlves seda, mis neile hästi istub."

Kultuurisoovitus: Igaüks võiks õppida tegema mingit asja, mida ta veel ei oska, ja igasuguse ilmaga võiks väljas kõndimas käia.