Rein Veidemann. Hing paelaga kaelas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rein Veidemann
Rein Veidemann Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Neoliberalistlikust turumajandusest pärineva võistlussüsteemi fetišeerimine teadusrahastuse jagamisel – mis oma perioodilise korduvusega meenutab mulle koloniaalset tormijooksu Ameerika Kesk-Lääne maade hõivamiseks 19. sajandi keskpaigas – mõjub humanitaarias enesehävituslikult, ütleb professor Rein Veidemann.

Head kolleegid. Meie mõttevahetust eesti-ainelise ja eestikeelse humanitaaria olukorra ja väljavaadete üle pärast šokeerivat teadasaamist, k u i  vähesed noor- ja teenekad teadlased, rääkimata uurimisrühmadest,  said oma uurimisprojektidele  ja seega oma kutsumuse kohaselt õpitud erialal edasi töötamiseks rahalist toetust, ilmestab pealkiri "Hing paelaga kaelas". Ja see fraseologism on antud juhul väga täpne, ilma vähimagi üledramatiseeringuta. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste on Postimehe teemaküljel 27. jaanuaril 2020 ilmunud  arvamusloo pealkirjastanud laenuga Mark Twainilt, kes on öelnud, et kuuldused tema surmast olevat tugevalt liialdatud. Liialdatud on kuuldused ka humanitaaria surmast, tõdeb Hennoste, aga mitte tugevalt. Jah, hing on veel sees, aga paelaga kaelas.

Rahvusringhäälingu "Reporteritunni" saates 29. jaanuaril 2020 usutles saatejuht Kaja Kärner Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhatajat Mare Kõivat ning Tartu Ülikoolis  34 aastat (neist 28 korralise professorina!) maailmakirjandust õpetanud ning  Juhan Liivi elust ja loomingust monograafia kirjutanud  Jüri Talvetit. Professor Talvet võrdles selles saates kultuuri  ühiskonna hingega. Kui sellega ei tegeleta, kui ei uurita, kuidas ühiskond – antud juhul eesti ühiskond –  läbi kultuuri  hingab, siis läheb hing kehast välja. Praegu ta seal veel on, aga paraku vaid paela otsas.

Olukorra iroonilisus seisneb selles, et taastatud Eesti Vabariigi Põhiseadus kuulutab sissejuhatuses Eesti riigi enda mõtte  olavat eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamises läbi aegade. Kultuuri ja rahvuse juurde kuulub aga lahutamatult ka selle eneseteadvustus. Humanitaarteadused on ühelt poolt kultuuri olemasolu indikaator, piltlikult väljendudes osa ühiskonna kultuurilisest "hingamisest", teiselt poolt aga ka selle hingamise peegeldus, kirjeldus, metakultuur.

Maailmas on kümneid ja sadu erinevates keeltes toimivaid kultuure oma pärimuse, kombestiku ja ajalooga, aga kuni neis pole välja kujunenud enesepeegeldus, seni jäävadki nad nende rahvaste omailma, mitte aga maailmakultuuri osaks. Nad ei lülitu kultuuridevahelisse kommunikatsiooni. Niisamuti on rahvuskultuuridega. "Rahvuslikkuse" omandavad nad alles eneseteadvustamise käigus ning alles siis saame rääkida ka rahvusvahelisusest. Eneseteadvustus ei saa toimida mingis teises keeles. Seetõttu eestikeelsus eesti kultuuri eneseteadvustusena on conditio sine qua non, vältimatu tingimus. Tarvitseb meil vaadata tagasi vaid eesti enda kultuurilukku, et näha, missugune paistis eesti kultuur läbi teise,  romantismi ideaalidest kantud ja kaastundlike baltisaksa estofiilide silmade. Ning võrrelda seda eesti enda humanitaaride kujundatud eesti kultuuri enesepeegeldusega, mis sai alguse kõigepealt Jakob Hurda algatatud suulise pärimuse kogumisega, Eesti Rahva Muuseumi (1909), seejärel eestikeelse ülikooli asutamisega 1919 ning 1920. – 1930. aastatel kõigis teadussuundades eestikeelse mõistevara väljatöötamisega.

Isegi paljukirutud nõukogude ajal, kui Teaduste Akadeemia toimis veel teadusinstituutide süsteemina, viljeldi ideoloogilisele ning režiimi lõpukümnendil lisandunud venestamise survele vaatamata laialdaselt humanitaarteadusi, mis tol ajal toimisid ühtlasi vastukultuurina. Viieaastase õppe ning kursuste süsteemiga valmistati ette aste-astmelt akadeemiliste oskustega haritlaskonda, kellest osa jäid ülikoolide endi juurde teadlastena, aga leidsid rakendust ka uurimisinstituutides. Võistluse asemel, mida esines küll ideoloogilise konjunktuuri pinnal, valitses koostöövaim erinevate kõrgkoolide humanitaarerialade ning instituutide vahel.

Neoliberalistlikust turumajandusest pärineva võistlussüsteemi fetišeerimine teadusrahastuse jagamisel – mis oma perioodilise korduvusega meenutab mulle koloniaalset tormijooksu Ameerika Kesk-Lääne maade hõivamiseks 19. sajandi keskpaigas – mõjub humanitaarias enesehävituslikult. Eriti maailma mastaabis nii väikese ühiskonna, nagu seda on eestikeelne ühiskond, puhul. Õieti on problemaatilinegi ühe metropoli linnaosa suurusega populatsiooni mõõta ja käsitleda vertikaaalsete ja horisontaalsete hierariatega, kus toimub, Pierre Bourdieu' mõistevara kasutades, lakkamatu võistlus ja võitlus koha pärast sotsiaalsel väljal mitmesuguseid kapitale ja habitus'i ehk sobitumismustreid mängu pannes. Pigem tuleks meil lähtuda enesekirjelduses koguduslikkuse mudelist, milles määravaks osutuvad niisugused mõisted nagu "konsensus", "kooperatsioon", "põimitus", "talgud" ehk perioodiline ja kontsentreeritud ühispingutus, individuaalse  akadeemilise eneseteostuse ja karjääri sobitamine ühiselt kooskõlastatud  eesmärkidega.  

Kui humanitaarias üldse rääkida projektidest, siis mitte niivõrd individuaalsel tasandil, vaid kollektiivse ühekordse pingutusega seoses, näiteks mõne kunstiliigi või žanri ajaloo või Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust, mille teadusnõukogu liikmeks olen,  silmas pidades maiskondliku kirjandus- ja kultuuriloo, õpikute, teatmeteoste (näiteks digitaliseeritud Eesti kirjanike biograafiline leksikon, kirjandusteoreetilise terminoloogia sõnastikud), pärimuslike andmebaaside jms loomisel. Kõik seesugused "talgud" käivitatakse riigi tellimisel, tellimus ise aga kujundatakse koosarutluse põhjal.

Portreefilmis meie seast hiljuti lahkunud eesti humanitaaria  sümbolkujuna võetavast Marju Lepajõest jäi meelde tema ohked selle üle, kui palju mõttetut aega on ta pidanud klassikalise filoloogina kulutama keskendumise, tõlkimise ja õpetamise asemel eneseõigustuslike uurimisprojektide kirjutamiseks. Omaenda teadlasminevikustki, siis kui veel eksisteeris Eesti Teadusfond, kust õnnestus – ja ma nimetan seda tõesti õnnestumiseks, sest paljuski sõltus taotluse rahastamine projekti põhjendamisretoorikast – saada erinevatel aastatel kolm uurimisgranti, mille külge n.-ö haakisin mujal töötuks jääda ähvardavate kolleegide ja doktorantide töötasud, jätmata iseendale kui grandihoidjale sentigi uurimistööks. Järelvaates kõik need kolm uurimistoetust kujutasid endast häda-abi lahendust ehk siis sedasama paelaga kaelas oleva hinge hoidmist.

Head kolleegid. Täna on Anton H. Tammsaare 142. sünnipäev. Aasta eest tähistas eesti kirjandusklassika toetuseks loodud Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts seda ümarlauaga eesti kirjanduse ja eriti kirjandusklassika õpetamise mahu korrigeerimisnõudega gümnaasiumi õppekavas. Tegime seda koos Emakeele Õpetajate Seltsi ning Raamatukoguhoidjate Ühinguga. 2. veebruaril 2019 teadus- ja haridusministeeriumile esitatud pöördumises tegime ettepaneku  tõsta kirjandustundide arv teises ja kolmandas kooliastmes kolmele tunnile nädalas ja lisada gümnaasiumi õppekavva üks kohustuslik eesti kirjanduse kursus. Tegime veel teisigi olulisi ettepanekuid: 1) ehitada õppekava üles nii, et eesti kirjandusel (ja eesti kirjanduse ajaloo õpetamisel) on eriroll ning see on esitatud süsteemselt, kronoloogiliselt ja õpilastele arusaadavalt; 2) tellida õppekavadele vastavad eesti kirjanduse õpikud; 3) koostada antoloogiaid ja lugemikke eesti kirjanduse tüvitekstide tutvustamiseks; 4) muuta kirjandus, eriti eesti kirjandus ja kirjandusklassika kooliraamatukogudes maksimaalselt kättesaadavaks ning toetada igati kooliraamatukogusid ja eesti kirjanduse lugemist soodustavaid tegevusi; 5) leida rahalised vahendid eesti kirjanduse olümpiaadi iga-aastaseks üleriigiliseks korraldamiseks Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eestvedamisel.

Mitte midagi pole sellele järgnenud, välja arvatud paar koosistumist ministeeriumis. Miks ma seda siinkohal mainin? Aga sellepärast, et osutada eestikeelset ja eestiainelist humanitaariat ohustavale pöördumatusele. Mida vähem kirjandus-, kunsti-, muusikaharidust koolis, seda väiksem on huvi jätkata selle  süvendamist ja edasiõppimist  ülikoolis, mis oma 3+2 süsteemiga omakorda ei võimalda seostamisoskuste omandamist, jäädes üksnes sissejuhatavale üldhariduslikule pinnale või fragmentaarsusele.

Ja isegi need noored doktorikraadini jõudnud humanitaarid, kellelt võiks oodata eesti kultuuri uurimise edasiviimist, lisanduva kultuuriloome lülitamist üldisesse protsessi, seostamist ajaloolise kogemusega – isegi nende noorte huvid ja valmisolek põrkub koefitsiendile, mis määrab humanitaarteadused kui "pehmed" teadused võrreldes  "kõvade" teadustega  alamale tasemele. Kui samal ajal eesti kultuuri kestlikkust silmas pidades peaks kogu süsteem olema vähemalt proportsionaalselt rahastatud.

Niisiis võtan ma osutada süsteemsete vigade olemasolule nii kõrgema humanitaarhariduse andmises, milleks 3+2 süsteem ei ole end õigustanud, kui ka eestikeelse humanitaarteaduse  rahastamismudelis, mis on loonud niisuguse hektilise olukorra, kuhu me praeguseks oleme jõudnud. 

Üks hindamiskomisjonis osalenutest, TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge, keda kutsusin osalema tänases arutelus, aga kes õppetöö tõttu seda ei saanud, on mulle kirjutanud, et oma alakomisjonis teadsid hindajad juba ette,  et raha kogu humanitaaria valdkonnas saab üksnes 5 - 8 taotlust. Taotluste hulgas oli aga väärikaid ilmselt kümneid ja kümneid. Olen kolleegiga ühte meelt, et "olukord on karjuv ja kuni midagi jagada pole, tuleb igal hommikul piltlikult öeldes Toompeal seista. Kirjandusteadusel ja folkloristikal oleks üksiti vaja 5 – 8 granti, igal keeleteaduse, ajaloo, kunstiteaduse jm suunal ning allharul samuti – mitte aga kogu kultuuri aluse ja kaasajastuse jaoks 4 – 5 individuaalset  ja rühmagranti."

Et mu sissejuhatav sõnavõtt ei mõjuks uppuja appikarjena, teen, võib-olla mõne kolleegi silmis liigagi väljakutsuvalt mõjuvad ettepanekud. Aga väljakutsuvana paistavad need üksnes leppimise ja kohanemisprotsessi taustal, mis eesti humanitaarteadlasi ja laiemalt kogu eesti humanitaariat on iseloomustanud juba aastaid kui mitte aastakümned. Niisiis:

  • Võtta Riigikogu päevakorda juba käesoleval istungjärgul eestikeelse ja eestiainelise humanitaaria küsimus kui riiklikult eriti tähtsa küsimuse arutelu;
  • Muuta humanitaarteaduste rahastamiskorda selliselt, et luuakse humanitaarteaduste klaster koos vastava rahaeraldisega, mis ei alavääristaks humanitaarteadusi võrreldavalt nn kõvade teadustega ehk teisisõnu, mis ei sunniks humanitaarteadlasi võistlema "kõvade" teaduste projektidega;
  • Töötada välja riiklike tellimuste süsteem Estica, mis oleks orienteeritud uurimiskollektiivide loomiseks mingi eesti kultuuri enesekirjelduse seisukohast olulise teema käsitlemiseks. Tänini puudub meil näiteks kompaktne eesti muusika ajalugu, mis nüüd kuuldavasti on siiski valmimas, aga vaja oleks ka juba 21. sajandi eesti kirjanduslugu. Vaja oleks portreedesarja Eesti loovkultuuri tegelastest, koguteost "Eesti intellektuaalsuse ajalugu" ja palju muud, mille läbi avalduks kultuuri järjepidevus.
  • Loobuda taotluste hindamisel bibliomeetria jäigast rakendamisest;
  • Täiendada Eesti Teadusagentuuri (ETAG) TeaMe+ programmi, mis seni keskendub loodus-, täppis- ja tehnikateadusi ning tehnoloogiat (LTT) populariseerivale tegevusele, humanitaaria komponendiga; niisamuti vajab täiendamist ETAG-i programm RITA, mille kaudu rahastatakse  Eesti riigi vajadustest lähtuvaid sotsiaal-majanduslike eesmärkidega rakendusuuringuid. "Sotsiaalmajanduslike" kõrval tuleks rõhutada ka humanitaarseid eesmärke;
  • Taastada või taasluua riiklik programm "Eesti keel ja kultuur", mille raames rahastatakse eesti kultuuri klassika uurimusi, konverentse, sh rahvusvahelisi, aga ka eesti kultuurikaanonit kirjeldavaid õpikuid-käsiraamatuid.

Lõpetan oma etteaste lõpulõiguga kolleeg Tiit Hennoste artiklist, milles ta kommenteerib suursaavutusena välja kuulutatud riiklikku programmi "Eesti kultuur digitaalajastul". Hennoste kirjutab:

"Võin end digile ümber orienteerida. Aga see ei muuda asja. Ikka jääb lähenemisviis, mis programmi ei mahu, rahata. Mis järgneb, on klassikalise humanitaaria surm. Mitte kohe, aga pikkamisi."

Sissejuhatav kõne 30. jaanuaril Eesti Keele Instituudis Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi korraldatud vestlusringile eestikeelse ja eestiainelise humanitaaria  rahastamisest.

Rein Veidemann on Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi esimees, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: