Rein Veidemann selgitas, et armastuskirjadest sai eraldi kirjanduslik žanr pärast seda, kui ilmus Johann Wolfgang von Goethe teos "Noore Wertheri kannatused". "Kogu romantismi kirjandustraditsioon saab sealt alguse, see on kiriromaan," mainis ta ja lisas, et selle teose avaldamine lõpetati ühel hetkel ära, sest raamat lõpeb Wertheri enesetapuga. "See ulatub tegelikult nii kaugele tagasi kui piibliaegadesse, ega me ei tea täpselt, mida see kuulus Saalomoni ülemlaul kujutab, äkki see oli kiri," mainis ta, lisades, et see on üks ilusadamaid tekste piiblis. "Seal ülistatakse armastatu ilu, kusjuures see ilu on ülistatud erootilises vormis."

Armastuskirjade lugemine pakub Veidemanni sõnul ka pisut teistsuguse elamuse. "See on nagu lukuaugu kaudu piilumine teise inimese tundeellu või ukseprao vahelt, midagi on seal sellist," mainis ta ja nentis, et rohkem teame me armastuskirju, kus mehed kirjutavad naistele. "Aga me teame ka naiste kirju, mis lõpetavad armastuse või tõrjuvad eemale."

"Kõigepealt sa pead ennast avama, ega armastuskirjaga on niimoodi, et kui sina ennast ei avane, siis sinu armastatu näeb sellele läbi, kuidas see on mingisugune peitus," selgitas ta ja mainis, et teine pool peab tajuma, kuidas seal on tõsi taga. "Tagantjärele neid kirju lugedes on need nii lapsikud, need on kuidagi teisest ilmast, nagu ingli läkitused, ja sa mõtled, kas ma olen tõesti kõik selle ise kirjutanud, kas tõesti on tulnud minu peast sellised kujundid ja selline iha sõnastamine."