Johanna Ross: täiuslik teadlane – suur kombinaator, rukkilill rinnas? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Johanna Ross
Johanna Ross Autor/allikas: Ene Mihkelsoni Selts / https://www.facebook.com/enemihkelsoniselts/

Teadusasutused vajavad suuremat iseseisvust eelarvega ümberkäimisel ja töö korraldamisel. Humanitaaria püsirahastust tuleb suurendada, unustamata sealjuures ka "mitterahvuslikku" humanitaarteadust, kirjutab Johanna Ross algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Mõne nädala eest jõudis meediasse lühikese vahega kaks uudist: eesti keele instituudilt tahetakse võtta suur osa tema seniseid ülesandeid ja Eesti kirjandusmuuseum on rahastusest ilma jäänud.

Avalikkus on reageerinud asjakohase nördimusega. Toimuvat on nähtud rünnakuna eesti kultuuri vastu, täpsemalt emakeelse keele-, kirjandus- ja rahvaluuleteaduse vastu, mis on selle kultuuri tugisammasteks.

Teisalt – vähemasti alates 2007. aastast, tihti ka Sirbi veergudel, on avaldatud väga sellesarnaseid kurtmisi eesti humanitaaria riikliku toetamise teemal. Tookord kirjutas kirjandusteadlane Tiina Kirss sellest, kuidas meie teadussüsteem alahindab eestikeelset teadust.1

Järgnesid teised kirjatükid, kus filoloogid kritiseerisid teadustööde tsiteeritavuse ületähtsustamist ja bürokraatliku masinavärgi survet tegevteadlasele.2 Rõhutati, et humanitaaria on aeglane teadus, mille tulemusi ei saa numbriliselt mõõta, ent just seda üritab jäik teaduse hindamise süsteem teha.

Ka kuluaarides ironiseeriti selle üle ohjeldamatult, näiteks levisid anekdoodid inimestest, kelle uhked rahvusvahelised publikatsioonid nn üks-üks-ajakirjades kujutavad endast tegelikult nekrolooge.

Veel üks protestilaine kogus hoogu pärast Eesti Teadusagentuuri loomist 2013. aastal (see asendas varem projektiraha jaganud Eesti Teadusfondi). Institutsionaalne reform tõi muu hulgas kaasa uuendused rahataotluste esitamises ja hindamises.

Uuele süsteemile heideti ette, et taotlusprotsess on väga keeruline, aja- ja rahakulukas. Hindamiskriteeriumid jällegi olid taotlejatele läbipaistmatud ja õnn naeratas vähestele, nii et raha saamine või sellest ilmajäämine tundus loteriina. Lahendusena nähti teadusasutuste püsirahastuse osakaalu suurendamist.3

Mis siis toimub? Kas tõesti lüüakse keelele hingekella4 ja hoiatavaid hääli ei kuula mitte keegi? Kas tõepoolest on juba aastaid püütud eesti humanitaariat ja sedakaudu kogu eesti kultuuri lämmatada ning nüüdne on järjekordne samm samas suunas?

Või siis – nagu skeptik võiks arvata – virisevad ainult need viletsakesed, kes rahast ilma jäid, karavan aga läheb ikka reipal sammul edasi?

Alljärgnev vastus sellele küsimusele lähtub n-ö informeeritud kõrvalseisja mätta otsast. Enne seda, kui ma 2018. aastal Tartu ülikooli juures kirjandusteaduse alal doktorikraadi kaitsesin, lohistati mind küll mööda eri projekte: teadusteemad vajasid hingekirja doktorante, vastutasuks maksti aeg-ajalt kinni sõit mõnele konverentsile.

Ma ei ole aga kunagi teadusrahast palka saanud, ammugi ise granti taotlenud, ka mitte olnud asutusejuhina sunnitud rahanatukest venitama, et vältida kellegi koondamist. Küll toimetan ajakirja Keel ja Kirjandus, mille kaastöölised sõltuvad peamiselt sellest rahast ning mille eesmärk on just nimelt emakeelsete teadustööde avaldamise kaudu eesti keelt ja kultuuri alal hoida.

Vandenõu ei ole, segadust aga küll

Niisuguse kõrvalseisjana paistab, et vähemalt mingil määral üritatakse teadlaste kriitikat siiski arvesse võtta. Võib-olla olen naiivne, kuid mulle ei tundu, et küpseb vandenõu eesti kultuuri väljasuretamiseks.

1990. aastatel valitses küll suur usk teaduse projektistamisse kui võimalusse soodustada eriti uuendusmeelset teadustegevust. Aga juba toona nähti humanitaaria erivajadusi, muu hulgas tarvidust säilitada, hooldada ja korrastada olemasolevaid arhiive ja materjalikogusid – tegevus, milles olemuselt puudub igasugune uudsus.

Just seetõttu algatati 1999. aastal riiklik sihtprogramm lisaraha andmiseks eesti keelele ja rahvuskultuurile. Rahvuskultuuri märksõnast on abi otsitud ka edaspidi, näiteks 2012. aastal loodi Tartu ülikooli juurde kümme rahvusprofessuuri ja 2018. aastal lisandus neile veel üks.

Kurikuulsalt keeruline ja läbipaistmatu taotlusprotsess, mida kritiseeriti 2013. aasta teadusreformi järel, oli arvatavasti püüe vastata eelmise laine kriitikale, et teadlaste tegevust hinnatakse liiga mehhanistlikult. Oli ju avaldatud soovi, et taotlusi vaataksid läbi inimesed, kes asja sisuliselt tunnevad, mitte lihtsalt bürokraadid, kes ilma millestki aru saamata ETIS-es linnukesi kokku loevad.

Küllap seepärast tekitatigi mitmeastmeline protsess, kus osalevad väliseksperdid. Ning õigupoolest on kuulda võetud ka seda, et liigne projektipõhisus ei ole teadusele kasulik. 2015. aastal ütles ETAg-i esindaja avalikult, et liigne projekti- ja konkurentsipõhisus takistab teadustööd.

Asutuste baasrahastust ongi suurendatud: kui 2009. aastal moodustas baasrahastus 16% ja projektiraha 84%, siis 2019. aastal on nende osakaal vastavalt 49% ja 51% ning kavas on ka edaspidi jaotust nii hoida.5 Haridusministeeriumi 2014. aasta dokument uutest teaduskorralduslikest eesmärkidest annab veel palju ilusaid lubadusi lihtsama ja stabiilsema teadusrahastuse kohta.6

Miks siis ikkagi keegi rahul ei ole, kui kogu aeg üritatakse asja parandada? Osaliselt küllap just sellepärast, et teadusraha jagamise viisi on alates 1991. aastast iga natukese aja tagant muudetud.

Kuigi põhjendused on tõenäoliselt üllad, tähendab see ühtlasi, et süsteemil ei ole olnud aega stabiliseeruda. Kui näiteks seesama baas- ja projektiraha võrdse osakaalu loosung on alles äsja ellu viidud, ei ole veel selge, mida see täpselt tähendab ja kas sellestki piisab.

Riiklikus plaanis ei saa ehk 30 aastat pidada nii pikaks ajaks, et oleks täiesti andestamatu, kui selle aja jooksul pole suudetud korda majja lüüa. Inimestele, kes sel ajal elama ja töötama peavad, on asi aga kehv küll – nad tegutsevad elukestva reformi tingimustes. See omakorda näitab, et riik ei ole päris kindel, mida teadusest arvata ja kuidas sellega ümber käia.

Viimase paari aasta jooksul näib selles segaduses olevat hädapäraseks pidepunktiks saanud teadusest mõtlemine kasu paradigmas: mis kasu on ühest või teisest uurimusest? Eriti hea, kui seda osataks seletada üldarusaadavas vormis ja ühe minuti jooksul, nn liftikõnena.

Mingil tasandil on eesti keele instituudi ja kirjandusmuuseumi juhtum eri asjad: muuseum langes grandiloterii ohvriks, instituuti tahetakse "ära ratsida".

Siiski ei ole päris juhuslik see, et neid ratsimiskatseid on olnud viimaste aastate jooksul mitu (2016. aastal oli juttu instituudi liitmisest Tartu ülikooliga) ning grandiloterii ei ole parandamispüüetest hoolimata heldemaks muutunud. Mõlemad kaasused sobivad kasu paradigmaga hästi: rakenduslik keeleamet tundub kasulikum kui teadusinstituut ja iga viimase kui euro eest tahetakse saada more bang for the buck.7

Iseenesest ei ole küsimine kasu järele rumal, seda tuleb teha. Kuid kõige lihtsamad kasuarvutused võivad olla petlikud. Nagu vihjab Märt Väljataga: kas ikka kindlasti kaitseb politseirusikas eesti keelt paremini kui sõnastike tegemine?8

Pealegi näib, et kasujutuga on liiale mindud – see rõhuasetus vohab avalikus ruumis. Küllap sellepärast armastatigi nii väga suvel lahkunud religiooniloolast ja klassikalist filoloogi Marju Lepajõed: muigamisi, sageli vinti üle keerates ja tohutu elegantsiga esindas ta maailmapilti, kus humanitaarteaduse mõttekuses kahelda oli võimatu. Nii võisid seda üürikeseks mõnuga uskuma jääda ka kuulajad.

Vähe raha, veel vähem autonoomiat

Mäletatavasti möödus suur osa 2019. aastast, kembeldes valitsuse lubaduse üle viia teaduse riiklik rahastamine 1%-ni SKT-st. Seda aga ei täidetud, niisiis on raha vähe. Lisaks, kuigi pikettidel seisid humanitaar- ja reaalteadlased sõbralikult kõrvuti, näib ikkagi, et humanitaaridel on raha kohe eriti vähe.

Nüüdsel grandiloteriil ei jäänud tühjade pihkudega mitte ainult kirjandusmuuseum, vaid ka Tartu ülikooli kirjandusosakond ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskus – päris täpselt ei teagi, kes ja kuidas, kuna see ei ole avalik info.

Teada on, et 114 rahastatud projektist kuulub humanitaaria valdkonda 10 (sealhulgas mitu interdistsiplinaarselt kultuuriuurimuslikku projekti, mis ei allu üheselt sellistele traditsioonilistele jaotustele nagu kirjandusteadus või keeleteadus).9

Muide, nende kõrvale on äsja tekkinud kolm granti erasponsorilt: Postimehe Fondi Noor-Eesti grandid rahvuse, keele ja kultuuri uurimiseks. Teaduspoliitika küllap tervitab humanitaaria rahastamist erakapitalist, loodus- ja reaalteadustelt on seda ju ammu oodatud. Metseenlus iseenesest ongi pika ajalooga traditsioon, aga tasub mõelda, ega ühe metseeni osakaal siin liiga suur ei ole.

Kui sügisel oligi juttu vajadusest teadusvaldkondade rahastamise proportsioone muuta, kõneldi suuremate summade suunamisest kas põllumajandusse, meditsiini või tehnikasse; humanitaariat ei mainitud.10

Eesti suurimas teadusasutuses Tartu ülikoolis on kõige madalam põhipalk humanitaarvaldkonna professoritel.11 Õpetlik on vaadata mõnede oluliste kogude koosseisu. Valitsuse teadus- ja arendusnõukogu koosseisus on peale nelja ministri 11 liiget, kelle hulgas pole ühtegi humanitaarteadlast.12

Haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni kuulub peale ministri ja asekantsleri veel 21 liiget, kellest üks on muusikateadlane; pole aga ühtegi keele-, kirjandus-, rahvaluuleteadlast.13 ETAg-i seitsmeliikmelises nõukogus on kolm ülikoolide esindajat, kellest ükski ei ole humanitaar (suuremas hindamisnõukogus mõni siiski on).14 Siis polegi ime, et humanitaaria vajadusi ei märgata.15

Kuid peale raha vähesuse näib vähemalt sama suur probleem olevat teadusasutuste väike autonoomia olemasoleva raha üle otsustamisel.

Asutuste finantsid tulevad paljudest eri allikatest ja nendega üritatakse hädapäraselt vangerdada: kui teadusrahast ilma jäädakse, püüavad ülikoolid venitada niigi vähest õpperaha jne. Tegelikult ei tohi raha ümber jaotada ja nii on tööd väga keerukas organiseerida.

Mõnikord rõhutatakse, et humanitaaria vallas on tegevust rangelt lahterdada eriti raske, aga ümberjaotamisega on muret ka teistel. Seda näitab eredalt hiljutine skandaal Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudis, kus n-ö valedele inimestele maksti valest projektist.

Kui lehepealkirjad kriiskasid tohutu pettuse paljastamisest, osutasid teadlased tasahääli, et teistmoodi ei ole teadusasutust võimalik pidadagi. Valjusti ja väga konkreetselt ei taha sellest keegi rääkida, sest siis tuleks tunnistada omaenese rikkumisi.

Vähese autonoomia tunnus on ka ohjeldamatu aruandekohustus, mis paneb oma pitseri iga üksiku teadlase uurimistööle. Bürokraatiagolem ei ole kaugeltki taltsutatud, pigem ollakse sellega kohanenud.

Toimetajana näen, kuidas kaastöölised muretsevad, kas artikli alla ikka saab kirja, missugune projekt on selle avaldamist toetanud. Nagu ei piisaks teadmisest, et kodanik X, kes osaleb projektis Y, on artikli Z autor!

Olen käinud koguni ETAg-i korraldatud koosolekul, kus püüti välja uurida, kelle süü täpselt on see, kui vastav märkus lisamata jääb. Pjedestaalile tõstetud "rahvusvahelistes teadusajakirjades" selliseid märkusi üldiselt ei näe.

Senimaani on jõus ka teaduspublikatsioonide klassifikaator. Seda on püütud küll täiustada, tõstes Eesti kirjastuste ja väljaannete väärtust, ning Keel ja Kirjandus oma kategooriaga 1.1 peakski olema päris väärikas. Kuid ometi käib see numbrijaht edasi, ikka veel pigem loodus- ja täppisteaduste valdkondlikke iseärasusi järgides.

Sealjuures on nendest numbritest sõltuvusse seatud ka baasrahastus, millest tihti loodetakse humanitaaria päästerõngast.

Jah, raha on vähe, kuid raha on alati vähe. Muidugi tuleks kinni pidada 1% lubadusest ja otsida otsustajate sekka inimesi, kes vahetult tunnevad humanitaaria vajadusi. Aga sama tähtis tundub võimaldada teadusasutustele suuremat iseseisvust juba kätte antud rahaga ümberkäimisel, oma töö korraldamisel ning töötajate tegevuse hindamisel.

Ammu on surnud müüt hajameelsest professorist, kes elab ainuüksi oma geniaalsete mõtete maailmas. Teadlane peab praegu olema elukunstnik, suur kombinaator, kel pärast napigi raha kokkukraapimist tuleb seda loominguliselt laiali venitada, seejärel aga selle kohta loominguliselt vassida.

Rahvusteaduste kahe teraga mõõk

Nagu loo alguses mainitud, hiljutise skandaali keskseid hüüdlauseid on süüdistus eesti keele ja kultuuri ohustamises.

Sageli ongi humanitaaria olukorda parandada üritatud just rahvuse märksõna kaudu. Selle hoovaga saab mobiliseerida masse ja poliitikuid, eriti kui viidata põhiseadusele, ja hädapärast kõlbab see vastuseks ka kasu järele küsijatele: humanitaarteadus on kasulik, kui aitab alal hoida rahvust ja riiki.

Sihtprogramm humanitaariale lisaraha leidmiseks on aja jooksul kandnud nimetusi "Eesti keel ja rahvuskultuur", "Eesti keel ja rahvuslik mälu" ning "Eesti keel ja kultuurimälu", viimases inkarnatsioonis "Eesti keel ja kultuur digiajastul"; rahvusprofessuurid tegelevad a priori rahvusteadusega; värskete eragrantide lipukirjaks on samuti rahvuse edendamine.

Loomulikult on tõsi, et eesti keelt ei kõnele ja eesti asja ei aja mitte keegi muu kui meie siin, seepärast vajab seda tüüpi teadus erikaitset. See oli Tiina Kirsi 2007. aasta arvamusloo tuum, ja niisugune ongi täiesti mõistlik reaktsioon ingliskeelsete publikatsioonide fetišeerimisele.

Sel nädalal ilmus avalik pöördumine, mis paneb ette Eesti-uuringute kindlama, humanitaaria-sõbralikuma rahastamise, ja alla on kirjutanud ka Keel ja Kirjandus. Kui tahta, et meil kirjandusmuuseum ja keeleinstituut põhimõtteliselt ikkagi olemas oleksid, tuleb neile muidugi tegutsemiseks võimalus tagada ja ei saa lootma jääda loosiõnne peale.

Samal ajal kiputakse hoopis ära unustama neid humanitaaria harusid, mis vähemasti jämedas jaotuses rahvusteaduste vihmavarju alt välja jäävad.

Kõige ilmsem näide on küllap võõrfiloloogid, kelle prestiiž on järsult langenud. Nõukogude ajal kehastasid nad palavalt ihaldatud kultuurikontakti välismaailmaga. Nüüd aga saab justkui igaüks seda kontakti omal käel nautida nii palju kui kulub.

Võõrfiloloog polegi nagu muud kui tarbetõlk(ija) ja tihti leitakse, et seegi kutse on masintõlke ajastul peaaegu mõttetuks muutunud. Miks siis toita oma napist rahast tegelemist nagunii suurte ja elujõuliste keelte ja kultuuridega?

Tegelikult on kultuuriuurijatele endile muidugi selge, et ükski kultuur ei arene isolatsioonis ja eesti kultuur ei oleks see, mis ta on, ilma ohtrate kontaktide ja välismõjudeta. (Mis, olgu üle korratud, ei vähenda tema iseväärtust.)

Tartu ülikooli rahvusprofessuure tutvustav raamat kannab pealkirja "Rahvusvahelised rahvusteadused" (2016) – see on sõnamäng, aga küllap ka meeleheitlik püüe ennetada vääritimõistmist, nagu ei ulatuks nn rahvusteadlaste pilk riigi- või äärmisel juhul keelepiirist kaugemale.

Humanitaarid ise on selle mõiste suhtes õige skeptilised olnud, kuna selget vahet rahvusliku ja "muusuguse" teaduse või kultuuri vahel ei ole kerge teha.

Seda üksnes kinnitab minu kogemus ajakirjas, mille ampluaa ongi määratletud eesti keeleteaduse, kirjandusteaduse ja folkloristikana. Keel ja Kirjandus tegeleb küll ennekõike kohaliku materjaliga, aga peamiselt seisneb ajakirja "rahvuslikkus" või "rahvusteaduslikkus" selles, et eesti keeles üleüldse filoloogiast ja filoloogiliselt mõeldaks, kirjutataks ja loetaks.

Seda omakorda on võimatu teha, tundmata suuremat pilti. Tarvis on asjatundlikke vahendajaid, teadlased peavad tegelema pideva kultuuritõlkimisega.

Muide, tõlkimine ei tähenda ainult inglise keelest või inglise keelde tõlkimist. Kuidas uurida vanemat eesti kultuurilugu, kui kaduma hakkab saksa ja vene keele oskus? Suured keeled ja kultuurid tõesti ei vaja tingimata, et Eestis nendega tegeldaks, seda vajame me ise.

Praeguse skandaali vastukajades on avaldatud imestust, et eesti keele ja kirjanduse uurimise tingimused on nii ahtad just nimelt praeguste harraste, kõrgendatult rahvuslike poliitloosungite varjus.

Õieti pole see kontrast üllatav, vaid üpris loomulik: kes jutlustab isolatsionistlikku kultuuri, ei tea ilmselt kultuurist palju ega armasta seda eriti. Kui loodus- ja täppisteadlased kipuvad ironiseerima selle üle, kuidas sobivad kokku loosung "Teadmistepõhine Eesti" ja nadi teadusrahastus, siis sama irooniliselt suhtub vähemasti suur osa humanitaarteadlastest ideesse rahvuskultuurist, mis aiaga kaitstuna täielikus üksinduses õide puhkeb.

Selle loo kirjutamise ajaks ei ole selge, mis saab kirjandusmuuseumist ja keeleinstituudist. Väga loodan, et neil asutustel lastakse edasi tegutseda. Aga isegi kui praegu avaliku meelepaha ajel lõhkumisplaan seisma pannakse ja kusagilt mingi raha leitakse, jääb see lahendus ajutiseks, kui ei muutu paar põhimõttelist asja suhtumises teadusesse.

Teadusasutused vajavad tegutsemiseks suuremat autonoomiat ning seda võiks mõista juba enne, kui viimases hädas põhiseadusega vehkima hakatakse. Kas me ei oska siis ette kujutada teistsugust humanitaarteadlast kui suur kombinaator, rukkilill rinnas ja sinimustvalged lindid küljes?


1 Tiina Kirss, Eesti humaniora häirekellad. – Sirp 5. IV 2007.
2 Vt nt Kristiina Ross, Golemi kolmekordses embuses. – Sirp 13. IV 2007; Janika Kronberg, sealsamas.
3 Vt nt Virve Sarapik, Sirbiga teadusväljal. – Sirp 5. XII 2013; Art Leete, Eesti teaduse koondumine ja hõrenemine. – Sirp 21. II 2014.
4 Valner Valme, Keelele lüüakse hingekella? – ERRi kultuuriportaal 16. I 2020.
7 ee 'sama raha eest rohkem'
10 Marju Himma, Komisjon soovitab sel aastal teadusraha taotlusvoorus mitte muutusi teha. – ERR, Novaator 22. XI 2019.
15 Selle kohta vt ka Martin Ehala, Teadusrahastuses on kallutatud jõud. – Postimees, Meie Eesti 27. I 2020.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: