Mis kasu on siis ühest või teisest uurimisest? Toon üldarusaadavas vormis niinimetatud liftikõnena välja veel ühe põhjenduse.

Nimelt, mis saab olla tähtsam kui ühe inimese õnn.

Ükskõik, millise teema kohta on vaja mõni otsus langetada, kaalutlevad poliitikud seda majanduskasvu võtmes. Me ei kipu selles kahtlema. Meie elu läheb paremaks, kui suudame seda va majandust kasvatada. Humanitaaria kasu tuleks aga ilmselgelt nähtavale, kui lõppeks selle mantra korrutamine.

Neljarealised maanteed kõlavad loogiliselt, kui arvestada grupi inimeste õnnetunnet. No mida inimesed muud tahavad, kui turvaliselt ja kiiresti ühest punktist teise jõuda. Eriti hea, kui ka auto oleks uus, koos kõigi innovaatiliste lisandustega, nagu näiteks rakendus Waze, mis näitab ära iga põõsas passiva kurja politseiniku – see oleks eriti super, siis pole karta ei karistust ega eksimist.

Kui nüüd mõelda aga ühe üksiku inimese õnne peale, siis muutub vaatenurk sada protsenti. Selle edukalt ja kähku sooritatud autoreisi jooksul käitub inimene automaatselt. Igasugune mõtlemisvõime on uinutatud. Pole vaja kasutada mõistust ega võtta individuaalset vastutust oma tegude eest, otsida kirikutorni järgi kesklinna või, kui soovite, tunda lõhna järgi mere lähedust, mis oli teekonna sihiks. Humanitaaria kutsub üksikut inimest mõtlema, seejärel tegutsema ja ka vastutama. Humanitaaria ei ütle, vastupidiselt reaalteadustele, et see või teine asi on õige ja hea. Tuues esile erinevaid vaatenurki, sunnib ta inimest ise mõtlema. See on üks humanitaaria eriline kasu, mida reaalteadused täita ei suuda.

Ja kujutlusvõime. Sõber ütles, et tema õppis lapsena autoga sõitma, istudes onu vanas romus, keerates rooli ja vahetades käike. Nii sõitis ta läbi paljud paigad ainuüksi kujutlusvõime abil. Aga sellest oli ka kasu, eriti kliima soojenemise kontekstis, sest nii auto, nafta kui ka asfalt jäid kasutamata. Kuna majandusel on omadus kasvada kellegi või millegi teise arvelt, siis veel üks kasu on see, et toosama keegi või miski ei kannata.

Üks teine sõber, maal elav, ühe jalaga ja vähki põdev naine hüüdis hiljuti üle peolaua: "Kas jõuab ükskord latva, et vaimne tervis on kõige tähtsam!" Olin ka ise esmapilgul üllatunud, et kuidas nii. Ta seletas, et mul pole mingit tolku uuest ja innovatiivsest tehisjalast, kui mu vaimne tervis pole korras. Tal on neid koridori nurgas rippus viis erineva varianti. Ma lihtsalt ei tõuse voodist. Ma ei taha midagi, ei tee valikut. Miski peab mind enne sundima mõtlema, unistama ja kujutlema. Tehisjalg on ainult vahend elamiseks, mitte elu eesmärk. Kirjandus, muusika ja üldse kogu kultuur annab mulle elujõudu, mõtlemisainet ja põhjuse voodist üles tõusta, mitte see moodne tehisjalg. Asjad ei kanna endas elu mõtet, need aitavad. Asjad peavad olema tasakaalus.

Ühel inimesel ei ole mingit kasu neljarealisest maanteest. See on oluline majanduskasvu jaoks. Nii saab kasu auto- ja bensiinimüüja ja nii liigub veel rohkem inimesi veel kiiremini Tartu ja Tallinna vahet. Liiguvad selleks, et veel rohkem palgatööd teha. Üksikul inimesel on ühest Juhan Liivi luuletusest ja selle mõtestamisest palju rohkem kasu kui neljarealisest maanteest. Üks muusikapala annab põhjuse nendele teedele minna.

Raul Rebane ütles hiljutises päevakommentaaris, et väikerahvaste elumudel peaks olema tarkus, kiirus ja tugevus. Jälle üks suur üldistus. Rahvus nagu tõesti ei saa olla tervikuna loll, aeglane ja nõrk, aga indiviidi puhul on need sageli vägagi kasulikud omadused, olgu selleks siis arhetüüpne Loll-Ivan või rahvatarkus, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

Alles siis, kui otsustada ära, et majandus enam ei kasva, või vähemalt see pole see, mis suudaks iga üksiku inimese südame täita õnnetundega, on võimalik hakata rääkima humanitaaria kasust. Kui üks ei ole õnnelik, ei saa seda olla ka ühiskond tervikuna.