Täna selgusid Eestis eelmisel aastal enim müüdud raamatud. Tegu on küll kõigest kirjastuste liidu menukite kokkuvõttega, ent tänavu oli üksiküritajatel ja liiduvälistel kirjastustel vähem selliseid hitte nagu mullu, rääkides kirjandusväärtuslikest teostest, Vahur Afanasjevi romaan "Serafima ja Bogdan".

Kirjastuste liidu, ja võib arvata, et üleüldse müüduim raamat aastal 2019 on supermarketi kaudu levinud kleepsuraamat Kätlin Vainolalt "Minu Eesti seiklus". Õigupoolest sai see kirjastuse Päike ja Pilv välja antud tellimusraamat isegi topeltvõidu: kui eestikeelset algupärandit müüdi ligi 21 000 eksemplari, siis sama teose venekeelset varianti ligi 13 000.

Siin ei ole midagi uudset, eelmise aasta kirjastuste liidu edetabelit kroonis Epp Petrone koostatud "Meie Eesti", mida müüdi veel enam, lausa ligi 25 000 eksemplari, ja toona jäi teiseks samuti sama asja vene versioon "Naša Estonija". Need ja paljud teised kirjastuslikud müügiteod on programmilised ja õilsad integratsiooniteod kahtlemata oma kommertstagapõhjaga, aga muidugi ei peaks neist rääkima kui aasta kirjandusnäo kujundajaist, mis lähevad ajalukku või mida märkavad kriitikud kirjandusauhindade jagamisel.

Kirjastuste liidu tabelis tuli tänavu kolmandaks Jekaterina Krutilova laste tegelusraamat "Pliksi ja Plaksi nupuraamat", mis müüs üle 10 000 eksemplari. Siingi ei tasu deemonit ega allakäiku kirjanduspildis näha: las lapsed tegelevad! Neljandaks kerkis juba esimene ilukirjandusteos, Andrus Kivirähki "Tont ja Facebook" Varrakust, skooriks 8100. Esimene ilukirjandusteos täisealistele tabelis on samuti Andrus Kivirähkilt: "Sinine sarvedega loom", üle 4100.

Mis on nende numbrite taga? Kõigepealt torkab kirjastuste liidu tabelit vaadates silma, et ilukirjanduse osa on sama mis mullu: 19 sajast. Paranenud on pisut tõlkeilukirjanduse seis, sest eelmise aasta nelja asemel on neid teoseid esisajas nüüd kuus ning esimene neist juba 13.: David Lagercrantz "Tüdruk, kes peab surema. Järg Stieg Larssoni Millenniumi sarjale". Oh jumal! Aga olgu pealegi. Elu peab põnev olema. Mullu oli selles vallas edukaim 34. kohal A. J. Finni "Naine aknal".

Täpselt poole kirjastuste liidu esisajast moodustab mitteilukirjandus, mille seas nii teoseid tervisest kui hiina tervisest, kannul tõsine popfilosoofia Yuval Noah Hararilt lausa kahe raamatu jagu, populaarseim sel alal kõigist aga ristsõnasõnastik. Pisut on mitteilukirjanduse osa taandunud: 2018. aastal oli neid esisajas 52.

Erinevused on liiga väiksed, et rääkida tendentsidest, ehk torkab silma, et eneseabiraamatud ei ole enam nii esil ei liidu-nimekirjas ega väljaspool liitu ehk vaadates kettpoodide müügilatvu. Eelmise aasta üks superhitte, Ingvar Villido "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus" müüb endiselt, aga teist sarnast menukit "vastan teie salajastele appikutsele"-tüüpi teoste osas tänavu pole ja ehk hakkab see esoteerikavaimustus Eestis ka mööduma.

Ma arvan, et ei tasuks näha tonti ka selles, et enim müüakse kleepsuraamatut. Müügitabeli tippudest rohkem tasuks hinnata seda, et Eesti juhtivad ja ka mitte nii juhtivad kirjastused annavad endiselt välja küllaltki mitmekesises ja heas valikus kultuuriteoreetilisi ja -loolisi ning üldharivaid teoseid ning mis peaasi, ilukirjandust, sealhulgas tõlkelist. Ajal, mil me saame rääkida humanitaaria kriisist riigi tasandil, tuleb keelt ja kirjandust au sees hoida ja kui mõni müsteeriumiraamat või teejuht looduse ja tervise varaaita aitab kirjastusel välja anda väärt tõlkeromaane või näiteks asjalikke ajalooteoseid, siis andku minna ka niinimetatud üldhuvitavate raamatute tootmisel.

Peaasi, et me ei jääks maailmast liiga palju maha ilukirjanduse valiku osas, et inimesed puutuksid keelega kokku ka mujal kui argikasutuses ja sotsiaalmeedias.