Läinud nädal tõi taas ärevakstegevaid uudiseid Prantsusmaalt – aasta alguses protesteerisid mitmed filmitegijad Prantsuse filmiakadeemia tegevuse ja otsuste läbipaistmatuse vastu, nüüd teatasid 15 maailma ühe mainekama filmiajakirja Cahiers Du Cinema toimetuse liiget, et lahkuvad ametist protesteerimaks uute omanike vastu.

Jaanuaris läks filmiajakiri pankuritest, tehnoloogiaettevõtjatest ja filmiprodutsentidest omanike valdusse, milles ajakirja toimetus näeb ohtu nende sõltumatusele. Cahiers du Cinema toimetuse avalduses seisab, et ajakirja sattumine filmiprodutsentide käe alla tähendab eelkõige huvide konflikti, uued omanikud on juba teinud toimetusele ettekirjutuse, soovitades keskenduda eelkõige Prantsuse kinomaastikule. Prantsuse päevaleht Le Monde avaldas ka ajakirja uute omanike vastulause, kus nad teatavad, et pole kedagi survestanud ja suunamuutust ei plaani, toimetuse väitel soovivad ettevõtjatest omanikud muuta ajakirja šikimaks ja suuremat lugejateringi haaravamaks. See seab aga Cahiers du Cinema tuleviku küsimärgi alla, leiavad filmiajakirjanikud.  

Cahiers du Cinema asutasid 1951. aastal üksikud filmikriitikud André Bazini juhtimisel ja see oli ka platvormiks kriitikutena alustanud prantsuse "uue laine" režissööridele Jean-Luc Godard'ile ja Francois Truffaud'le.  

Tundub tuttavana, kas pole? Eelmisel aastal vahetus erimeelsuste pärast omanikega ajakirjandusvabaduse ja sõltumatuse küsimuses suur osa Postimehe toimetusest, kultuuritoimetus sai seekord edasi tegutseda, sest siinsete ajakirjandusväljaannete kultuuritoimetusi on juba aastaid varem niigi üliõhukeseks lihvitud. Ka siin on olnud määravaks poliitika ja ärihuvid, siinjuures ei saa rääkida ainult lugejaskonnast, tõsisema ja sügavutimineva kultuuriajakirjanduse piiramine laiemaid lugeja- või vaatajahulki erutava menu arvelt toimub jätkuvalt ka audiovisuaalsetes väljaannetes ja programmides.

Samas on palju teemasid, mis rohkem kui varem haakuvad servapidi ka kultuurikülgede või rubriikidega, alates massehullutavast populismist ja selle varjus luusivast neonatsismist kuni krimivaldkonnast väljunud seksuaalse ärakasutamise temaatikani. Naastes taas Prantsusmaale – seekordne filmiakadeemia aastaauhindade ehk Césaride jagamine lõppeski #metoo skandaaliga, sest saalist lahkus protestimärgiks parima režissööri auhinna saanud Roman Polanski vastu tosinkond filmitegijat eesotsas Céline Sciammaga. Põhjuseks Polanski vastu esitatud vägistamissüüdistused.

Inetu varjundi võttis Sciamma démarche, aga mitte Polanski isiksuse pärast, vaid seetõttu, et Sciamma feministlikku kostüümidraamat "Põleva naise portree" hindas Filmiakadeemia Césariga vaid parima operaatoritöö eest. Polanski film "Ohvitser ja spioon", algupärase pealkirjaga "J'accuse" (otsetõlkes "Ma süüdistan") sai aga Césari parima režissööritöö, kohandatud stsenaariumi ja kostüümide eest. Polanski film räägibki eelarvamustest, mille tõttu mõisteti 1894. aastal spioneerimissüüdistusega vangi juudi rahvusest Prantsuse sõjaväelane Alfred Dreyfus. Vabaks sai ta tänu ajakirjandusvabadusele ja humanistliku ühiskonna ideaalidele. Sümboolselt jooksevadki siin kokku minevik ja tänapäev, reaalsed ajaloolised sündmused ja nende kunstiline tõlgendus. 

Selleks, et minevikku mõista ja et kunagi korda saadetud kuriteod enam ei korduks, ongi vaja ka sõltumatut ja laiahaardelist kultuuriajakirjandust ning seda mitte ainult Prantsusmaal.