Möödunud aastal portreteerisin R2TV jaoks Mart Avi, kelle saatelõiku filmisime Tallinna Lennujaamas. Lennujaamad üksikult ja üldiselt on Mardile väga meeltmööda. Miks? Sest seal kohtuvad erinevad eluilmad. Inimesed tulevad kokku ja väljuvad maailma teises otsas, nagu võluväel, kuigi me teame, et tegelikult siiski lennukimootorite väel, mis on samas siiski ka ise võluväge täis, nagu mu ema ikka aeg-ajalt imetleb: raudkolakas... ja lendab!

Mulle meenutavad tänapäeva lennujaamad pisut kasvuhooneid – nad on enamasti klaasist, umbsed ja täis mitmeid põnevaid kultuure. Ka selliseid, mida silmaga ei näe, nagu näiteks viiruste kultuurid. 

Täna on jälle R2TV päev ja juhtumisi tegin loo ansambliga I Wear* Experiment, kes eristub kodumaistest kolleegidest muuhulgas ka seeläbi, et neil on täiesti arvestatav kontserttegevus ka Aasias. Tänases saates näitamegi nende elu lennujaamades ja Hiinas. Filmimise ja monteerimise ajal tundus see kõik tore ja turvaline. Nüüd on reisimine nii Hiina sees kui Hiinast väljapoole seotud erinevate rangete piirangutega. Inimesed on karantiinis, mõned haiged, teised juba siit ilmast edasi liikunud. 

Meie globaalse kogukonna üha kasvav mobiilsus on ka Wuhani koroonaviiruse levikuga otse seotud. Ka mina olen sellega seotud. Eile sattusin nelja erinevasse lennujaama ja nägin, kuidas hirm viiruse ees on toonud kaasa selle, et profülaktika on popp. Kui vanasti aduti Euroopas näomaski kas kurioosumi ja mõttetusena (meil on ju puhas õhk!) või siinmail isegi solvanguna (kas meid peetakse räpasteks?), siis nüüdseks on vast suurem osa inimesi juba teadlikud, et maski kantakse lisaks soovile end sudu vastu kaitsta ka siis, kui kandja ise tunneb, et tal on pisut tõbine olla ega taha teisi nakatada. 

Tuleb meelde mu raadiotee Ameerikas ühes vahvas alternatiivmuusika jaamas nimega Radio K, real college radio, kus esimeste talviste nn. külmetushaiguste põdejate välja ilmudes tekkisid stuudiote ette isod mitme liitri suurused desinfitseerija pudelid, millest iga DJ pidi omale enne eetrisse minekut doosi käte peale pumpama, kuna nupud ja heeblid on ju kõigil ühised. Ka pulte ja plaadimängijaid puhastati regulaarselt antibakteriaalsete salvrätikutega. See tundus toona (ligi 10 aastat tagasi) natuke ekstreemne, aga samas ei saa salata, et väga mõjus. Meil tõesti ei olnud selliseid puhanguid, nagu Eestimaa avatud kontorites, kus aevastuste lainele järgneb haiguslehtede laine, mis kollektiivi rida rea haaval ette võtab ja läbi raputab. 

Eilne, 2. veebruar 2020, Tartu Rahu aastapäev läheb minu isiklikku kroonikasse kirja päevana, mil esmakordselt nägin eesti inimesi mitte ainult hoolega käsi desinfitseerimas, vaid ka Tallinna suunduval lennukil maski kandmas. Millal näen neid linnapildis? Kas ja millal nendega ise liitun? Sotsiaalmeedia musta huumori tüübid on hiljutise Iraani-Ameerika konfliktiga seotud Kolmanda maailmasõja teemast sujuvalt üle läinud zombi apokalüpsise juurde. Ma nii tahaks, et mul oleks öelda midagi inspireerivat ja lunastavat, aga mu sõnum on pigem praktiline – hoidke ennast, hoidke teisi.