Maarja Merivoo-Parro. Metsas või kännu otsas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Ma olen metsa ääres kasvanud ja kõik need onu Remuse jutud ja muidu muinasjutud, mille tegevus toimub metsas, on minu jaoks alati tundunud kodused ja konkreetsed. Ma teadsin täpselt, millise puu millise oksa peal Pilleke istus, kui karu, hunt ja rebane temaga läbirääkimistel käisid või kust kulges Punamütsikese rada ning millise põõsa taga luuras tema hunt, kõneles Maarja Merivoo-Parro enda kultuurikommentaaris "Maarja varia".

Panustasin ka ise aktiivselt metsa mütoloogia püsimisse. Näiteks oli mul üks päkapikumüts ja aeg-ajalt käisin sellega metsas oleva vana sambla sisse kasvanud kiviaia peal turnimas. Kui keegi mind silmas, siis läksin peitu, nagu üks õige päkapikk oleks teinud. Et las siis inimesed rõõmustavad, et nägid Jõuluvana abilise oma silmaga ära. 

Üksvahe üritasin oma venda veenda, et leidsin Kuusalu tagant metsast üles ka Mõmmi aabitsa tegevuspaiga. See on eriti äge, kuna seal kasvavad puu otsas pihvid. Mulle väga meeldis Mõmmi aabits. Küll nad kaifisid iga A-d ja O-d. Endal tuli ka heldimus peale, et mida kõike ma oskan! No ja see Mõmmibeebi... Milline kontseptsioon! Nunnuduse tipp! 

Metsamaastiku nunnuduse tipp oli aga imeline kollektsioon esimene maailmasõja aegseid pommiauke, kus oli väga hea mängida nii kodu kui kivikuningat, endal peas tiksumas ema manitsused selle kohta, et üksinda sügavale metsa minna ei tohi. Nüüd seal enam väga sügavale minna ei saagi. Teate küll, tuttav lugu – lageraied. Punamütsikese tee asemel on traktori songermaa ja Pillekese puu küll seisab, aga uhkes üksilduses. Ilmselgelt on nad ka Mõmmi Aabitsa pihvipuu maha võtnud, sest pole kuulnud, et keegi oleks seda näinud. 

Õnneks on võimalik uusi ilusaid kohti avastada. Just eile kogesin uut eriti rohelise samblaga rada, kus iga natukese aja tagant tuli üle oja hüpata, oksad olid kasvanud kokku alleeks ja siin-seal oli näha mägraonu jälgi. Kui ma lapsena oleks kohe jooksnud sellest kõigile rääkima lootuses neid kaasa kutsuda, siis nüüd ma kavatsen selle asukoha suures saladuses hoida. Isegi ühtegi Instagrami pilti ei tule sellelt rajalt, sest tunne on, et seda peab kurja silma eest kaitsma.

Pilt olla väärt tuhat sõna, seega parem kui keegi ei teaks, kui ilus see koht päriselt on. Ammugi ei taha ma avaldada, kus see täpselt asub, kuna alati leidub inimesi, kes vaatavad ilust otse läbi ja neil tekib vastupandamatu tahtmine kooslus oma käe järgi ümber teha. Mõned aastad tagasi juhtus nii, et lähedane inimene avastas vähekäidavast kohast kobraste paradiisi, jagas jutu sees oma rõõmu kohalike võimukandjatega ja näitas neile rajagi kätte. Üsna pea tulid nood püssidega tagasi ja panid kopraküla ajaloole verise punkti, sest miks mitte. 

Kui inglise kultuuris omavad salaaiad märgilist tähtsust, siis meil hakkab kuju võtma salasalude austamine. Nende otsinguil tuleb siblida võpsikus ja trotsida puugihirmu ning kõndida üle rohkemate raielankide, kui arvasid, et metsa üldse mahub. Eriti lastele oleks padriku kogemine vajalik enne kui termin "mets" muutub nende jaoks abstraktseks filosoofiliseks kontseptsiooniks, mis võib tähistada ka koosluse kaotanud tühermaad. Ainus lugu, millega nad seda seostada oskavad on see, kus mitte mõmmi, vaid kass lapsi lugema õpetas. Seal istus peategelane mäletatavasti metsas kännu otsas.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: "Maarja varia"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: