Maarja Merivoo-Parro. Meie aja kangelane ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Unsplash

Au ja kiitus läheb eelkõige meedikutele, päästjatele, müüjatele ja teistele kriisi tulipunktis tegutsejatele. Nemad on praegu rindejoonel. Tsiviilisikutest õilsaim on aga see, kes suudab kodus chillida, kõneles Maarja Merivoo-Parro enda kultuurikommentaaris "Maarja varia".

Küll ikka oli veel hiljuti kohutavalt palju seda kodust ära olemist. Iga kuu ja kohati iga nädal oli kuskil mingi konverents või festival või kohtumine, mille tõttu pidi jälle jalad selga võtma, lennukisse kobima ja taeva kaudu teise riiki põrutama. Ja kui ei olnud, siis mulle tundub, et mingist veidrast harjumusest või intertsist tekkis sisemine sügelus, mis ajas vabal nädalavahetusel tegema sedasama ja asja eest teist taga Berliinis või Londonis end tuulutama. 

Mina sündisin Nõukogude aja lõpus ja mäletan, kuidas piirid olid kinni ja keegi kuskile eriti ei pääsenud. Ja kui pääses, kui suur asi see õigupoolest ikkagi oli ja kuidas see jäi nendele reisil käinutele aastakümneteks nagu mingiks oreooliks ja nende isikliku mütoloogia osaks. Õpetaja Taavi kohta teati, et ta käis Indias. Õpetaja Menda oli ära näinud Egiptuse. Ja seda ei unustatud, sellest hoopis unistati. 

Ja siis läksid piirid lahti. Läksid nii lahti, et selleks ajaks kui ma algkooli hakkasin lõpetama ma isegi ei osanud enam kokku lugeda ega mäletanud kui mitu korda ma õigupoolest juba Soomes olin käinud. Keskastme lõpuks olin ära näinud kogu Ida-Euroopa ja keskkoolis sõitsin juba sõpradega aastavahetuseks Pariisi, kuigi Nuustakul oli käimata. Muidugi bussiga, sest ma olin ikkagi lihtne maalaps. Lennuki peale läksin esimest korda alles ülikoolis, kui olin saanud stipendiumi Kanadasse. Küll oli imeline lennata soojal suvepäeval üle Atlandi ja kujutate ette, ma vaatasin pea terve tee aknast välja. Päriselt. Ja siis hakkas minu elus see stipendiumite ajastu, kui lendamisest, ka üle ookeani lendamisest sai hästi tavaline, kohati tüütu, kohti väsitav, aga hästi sage elu osa. Koguaeg oli vaja olla kusagil mujal ja sealt oli vaja jälle järgmisesse kohta minna, nii et lennuk oli ainus võimalus. 

Ja lennupiletid hakkasid järjest odavamaks minema, kuni lõpuks - nüüd viimasel ajal nad nagu ei maksnudki enam midagi. Milano ots võiski vähem maksta kui bussireis Tartusse ja see tundus nii normaalne. Ja oli raske vaimusilmas esile manada seda maailma, kust ma pärit olin - seda maailma, kus piirid olid kinni ja kus oma reisidest räägiti veel aastakümneid pärast nende toimumist, sest need olid nii erilised sündmused, et oli lausa ühiskondlik tellimus neist üha uuesti ja uuesti pajatada.

Ja nüüd äkitselt olemegi jälle sellises maailmas tagasi. Me ei tea, millal on jälle turvaline rahval kokku saada, me ei tea, millal lennuliiklus taastub ja me ei tea, millised hinnad saavad olema lennupiletitel või ka näiteks praegu kenakesi väljamakseid tegeval kindlustusel ja kas lihtsad maalapsed nagu mina saavad endale sellist rändlinnuks olemist enam lubada. Me ei tea ka seda, kas lihtsad maalapsed nagu mina tahavad enam selliseks rändlinnuks olemist endale lubada. 

Need viimased nädalad, mille olen maal maapaos veetnud, on olnud nii kvaliteetsed: kvaliteetaeg, täis kvaliteet-tegevusi, mille ümber puudub see tühja sagimise puhver. Umbes nagu see sketš talupidajaks olemise eelistest - You wake up and you're there! Ärkad üles ja oledki kohal! Ei pea kraapima autoklaasi, needma liiklust, otsima parkimiskohta ega selle kõige eest maksma. Ja sama pärast tööpäeva lõppu, töölt koju liikumine võtab aega täpselt ühe sekundi. Kui see ei ole teleporteerumine, siis ma ei tea, mis see on. 

Põhjused, miks meie uus elu on nagu ta on teevad mind muidugi kurvaks ja loomulikult ma muretsen ja elan sündmustele kaasa, aga see reaalsus, kuhu eriolukord mind paisanud on mulle ikkagi ausalt väga meeldib! Meeldib see ilmselgelt ka planeedile. Kõik oleme kuulnud kasvuhoonegaaside vähenemisest sel kevadel, samuti ka sellest, kuidas näiteks Veneetsia kanalid on end puhastanud ja ma lisaks siia ilusa sinise Eestimaa taeva, mida needsamad mu vanad semud lennukid enam nii ribadeks ei künna. Metsas pole enam müra ja selles suures rahunemises on saanud ka ilmselgeks, kui palju mõttetut sahmimist tolles vanas paari nädala taguses maailmas oli ja kui palju aega kulutasin asjadele, mida ma üldse ei igatse ja mille juurde ma ei tahagi naasta. 

See minu uus, kordades võibolla sadades kordades väiksem ökoloogiline jalajälg teeb ka südame kergeks ja südametunnistuse roheliseks. Tunne on, nagu oleks oma elu tagasi saanud. Ääretult kurb on, et nii paljud on samal ajal oma eluga hüvasti jätnud. Ma saan aru, et kõigi kriisikogemus ei ole sugugi nii positiivne kui minul ja praeguseks võib mõnel olla juba sellest uuest ilmast täiesti kõrini ja tekib kiusatus mõelda, et sooh, on seda isolatsiooni juba tehtud küll, hakkaks õige siit-sealt vaikselt seda ranget hoiakut pehmendama. Saaks kokku või teeks midagi! Ja seda hoolimata asjaolust, et tähtsad ja targad sisendavad, et kriisi tulipunkt on alles ees. Palun, ära käi ringi nagu mingi vikatimees ega kaeva endale ise auku, vaid püsi endiselt rahulikult kodus. Kui maailm kunagi jälle "normaalseks" saab, siis selle eriolukorra näol on meil ka lõpuks midagi erakordset, mida järeltulevatele põlvedele rääkida. Mida kauem ja korralikumalt Sa ennast isoleerid, seda suurem kangelane Sa kriisi lõpetamise nimel tegutsemises oled. 

Ja kui läheb nii, et see eilne maailm ongi jäädavalt kadunud ja neid isolatsioone hakkabki nüüd regulaarselt tulema, siis jäävad meile siiski alles meie juba tehtud reiside lood. Hakka juba praegu meenutama ja kirjuta üles, et järeltulevatele põlvedele rääkida, kuidas vanasti võis inimene vabalt käia ära kõigepealt Pariisi taeva all ja alles siis nuusutada Nuustaku õhku. 

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: "Maarja varia"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: