Mu lapsearus tekitasid need parajat segadust, mistõttu mäletan neid eredalt tänini ja sel nädalavahetusel peetud telefonikõnede ja veebivestluste valgel tundub, et nende sõnum on akuutselt aktuaalne. Inimesed justkui ei taha mõista, et oleme oma ühise koroona-teekonna alguses. 

See, et vetsupaberi tagavara on olemas ja Netflix töötab, ei tähenda, et kriis on möödas. Nagu eksperdid kinnitavad, on Eesti puhul kõik alles ees ja järgmised nädalad saavad olema rasked. Mida see kõik endas kätkeb, kas tervishoiusüsteem peab vastu ja suudab haigeid aidata, sõltub otseselt sellest mida mina ja sina ja tema ja meie ja teie ja nemad täna ja lähinädalatel ette võtavad või ei võta.

Paljud töötavad inimesed on unistanud võimalusest aeg maha võtta, vähem ringi rapsida ja rohkem perega olla. Nende kollektiivsed salaõhkamised on äraspidisel moel tõeks saanud ja peaminister ise on tungivalt soovitanud kõigil, kel vähegi võimalust on, püsida kodus. Vähe sellest, Eesti Vabariigis on lausa välja kuulutatud eriolukord. Ometi näen uudisvoos sõpruskondade lustakaid koosviibimisi ja mis seal salata ka ettepanekuid midagi vahvat koos ette võtta nüüd, mil aeg nagu pensioni teine sammas ootamatult rahvale tagasi antud on. 

Eriti varmad on seltskonda otsima need, kel ühel või teisel põhjusel nelja seina vahele sulgumine kas töö või muude kohustuste tõttu võimatu. Suhtumine tundub olevat, et läks trumm, mingu siis ka pulgad – ehk et kui ideaalset eraldumist teha ei saa, siis pole mõtet üldse üritadagi. Tegelikult on vastupidi – kui tõesti on tarvis üht-teist teha, siis seda enam peaks üritama vältida kolmanda-neljanda tegemist. Ehk nagu kooliõpetaja Laur Tootsile soovitas – kui tervet rehkendust ei jaksa, siis tee pool. 

See, kas ja kui edukalt me viiruse levikut tõkestame, sõltub meist kõigist. See ühine ponnistus on natuke nagu laulupeol laulmine: võimas ja karvane laulukaare saund tuleb ainult siis, kui ühte viisi võtavad vaevaks laulda tuhanded hääled. Ilus on kodus püsimise kampaania tuules näha, kuidas mitmed muusikud on välja hõiganud, et võtavad nüüd ette ammu edasilükatud albumiteo või kuidas perekonnad ühiselt kvaliteetaega veedavad. 

On ilmselge, et paljude paarikeste jaoks tuleb see kevad teisiti. Kui tavapärane müra vaikusega asendub, võivad tulla uued mesinädalad või siis hoopis ilmneda, et on tarvis ette võtta inimsuhete inventuur. Võibolla just seda viimast kardavadki need, kes kodus püsida ei suuda. Aus silmavaatamine kohutab neid rohkem kui koroona ja nad peavad ekspertide hinnangust hoolimata meie riigis nakatunute numbrit liiga väikeseks, et õigustada drastiliste abinõude rakendamist. Kui ka nakatunute arv mingi ime läbi veel seisma jääks, kuulutaks nad omaette hoidmise kampaania täielikuks mõttetuseks, ehkki just seesama nakatumiste vähenemine oleks tegelikult kõige suurepärasem näide sama liini jätkamise kasust. 

Kunagi kui minu koolimaja ujula sai ja selle ülalpidamise kulud ootamatult kõrgeks osutusid, ütles üks rajamise eest seisnud inimene meedias midagi sellist, et majanduslikult on basseini käigushoidmine tõesti suur väljaminek, aga tema suur väärtus, mida rahas mõõta ei saa, on see, kui mitu last tänu ujumistundidele nüüd uppumata jääb. Samamoodi on ka selle üleriigilise omaette hoidmisega – jah, see läheb majanduslikult kulukaks, aga elu ja tervise juurde jäänud inimesed on siiski kallimad. 

Kriisi positiivse järelmõjuna võiks lõppeda see üldrahvalik seltskondlikult oma haiguste põdemise trend, mille raames niipea, kui jalad kannavad, jälle tööposti otsa teiste sekka ronitakse ja köhides-nuusates asendamatut inimest etendatakse. Olen ka ise seda pattu teinud.

Ja teine, kirkam lootusetungal on, et e-riik Eesti võiks lõpuks ometi hüvasti jätta totaalse igandiga liigutada sadu tuhandeid inimesi kaks korda päevas ühest kohast teise selleks, et nad istuksid arvuti taga ja klõbistaksid klaviatuuriga. 

Kaugtöö peaks pidevalt ka ilma valitsuse ettekirjutuseta olema vabalt kättesaadav igaühele, kelle tööülesanded seda võimaldavad. See kätkeb potentsiaalselt palju head nii indiviidile endale kui tema perekonnale kui ka planeedile ja tegelikult ka tööandjale, kelle kulutused ametiautodele, kütusele, kontoripinnale, elektrile, mööblile, porivaipade vahetusele, pudeliveele, kohvile ja muudele standardiks kujunenud kulutustele väheneksid. Inimesed saaksid töötada selleks, et elada ja mitte vastupidi.