Maarja Merivoo-Parro. Tibusid loetakse... kevadel! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Unsplash/KT

Ärge jätke koduhoovi kohal märgatud veidraid kajakaparvi, põõsa taga askeldavaid emusid ega tiigi ääres paterdavaid pingviine ainult enda ja oma sõprade teada, kõneles Maarja Merivoo-Parro enda kultuurikommentaaris "Maarja varia".

Ma olen tööl tagasi, aga kui ma veel maal isolatsioonis redutasin, ei lasknud ma ühtegi linnuparve endast üle lennata, ilma et oleksin neid lummatult vaadanud. Tänu sellele olen viimaste nädalate vältel näinud tuhandeid hanesid, sadu parte ja pidanud silma peal ka ühe sookurgede paari tegemistel. See trall on meie rannakülas igal kevadel.

Tänavu on aga üks asi tuntavalt teistmoodi. Nimelt olen juba üle kümne aasta täheldanud, et kajakaid meie rannas pole. On tiirusid, kes pesitsusajal mõned rannaribad enda kätte võtavad ja on üks kukk, kelle kiremise saatel saab suvehommikuti enne tööle minekut end vette kasta, aga seda klassikalist mereääre saundi ehk kajakakisa pole meil olnud iidamast-aadamast saati. Kuni seekordse kevadeni.

Kõigepealt märkasin ühte, siis kahte-kolme, siis viit-kuut, siis kolmekümmet ja siis juba sadu kajakaid minu maja ning metsatuka kohal tiirutamas. Kohati isegi tundus, et nad harjutavad rändlindude eeskujul samuti kolmnurka. Kui sõpradele sellest rääkisin, arvasid nad, et ilmselt on see omaette hoidmine mind lihtsalt omapäraseks teinud.

Kui isolatsiooni järel tööle tagasi tulin, hakkasin asja sügavamalt uurima ja selgus, et päris Hitchcocki stsenaariumit kartma ei pea nagu linnuökoloog Marko Mägi mulle Novaatori taskuhäälingus kinnitas. Küll aga on see kevad lindudele tulnud teisiti muu hulgas ka seetõttu, et linnalindude toidulaud võib välikohvikute avamise viibimise tõttu tavapärasest teistsuguseks kujuneda – neid arvukaid näppamise võimalusi lihtsalt pole. Rändlindude puhul on aga isegi silmatorkavamaid arenguid – nimelt on mitmed neist Eestisse saabunud erakordselt vara.

Loodust jälgivaid inimesi on tänavu aga erakordselt palju. Siit ka minu üleskutse: ärge jätke koduhoovi kohal märgatud veidraid kajakaparvi, põõsa taga askeldavaid emusid ega tiigi ääres paterdavaid pingviine ainult enda ja oma sõprade teada, vaid andke sellest kõigest ka Eesti ornitoloogia ühingule märku! See on väga lihtne, põhimõtteliselt 1-2-3 sammu nende kodulehel ja virtuaalsesse linnuvaatluspäevikusse ongi sissekanne tehtud. Seal on ka vajalikud abimaterjalid olemas, mille abiga tuvidel ja kotkastel vahet teha.

Nagu hiljutisest Hanneli Rudi reportaažist "Aktuaalses kaameras" nähtus, on sellekevadine lemmikloom number üks vana hea kana ja kui naabrite hoovis neid sulelisi kohtad, siis ornitoloogiaühingule sellest teada andma ei pea, küll aga kõik need muud metsalised, rannalised ja rändlinnud. Meil on tänavu haruldane võimalus põhimõtteliselt kõik linnud üle lugeda. Mõned isegi mitu korda. Võib-olla õnnestub ühisel jõul ka mõni uusasunik tabada: mõni linnumaailma šaakal või naarits.

Veebruaris Ugala teatri laval ja ETV ekraanil lahti rullunud Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud kontserdi telg oli samuti tiivuliste maailm ja sellega seotud pärimus. "Igal linnul oma laul" oli selle ettevõtmise koondpealkiri. Teame-teame... Igal linnul oma laul tõesti, parem varblane peos kui tuvi katusel ja tibusid loetakse sügisel. Aga loeks juba kevadel. Hakkaks kohe praegu pihta. Halba ei teeks.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: