Sotsioloogid väidavad, et meist ikka sammukese ees olevas läänemaailmas on see mudel pisut muutunud ja väga levinuks on saanud skeem plant-plant-plant, ehk taim, siis teine taim ja siis veel taimi. 

Miks nii? Mitu põhjust. Esiteks muidugi see, et lapsepõlv ja nooruseiga on veelgi pikenenud. Juba ammuilma pole inimeste bioloogiline küpsus järglasi saada ja sotsiaalne küpsus sellega päriselt pihta hakata käinud käsikäes. Koolikohustus ja -privileeg on tõeline lapsepõlve pikendus ja on riike, kus ka tudengeid ja noori täiskasvanuid käsitletakse mitte omaette üksuste, vaid tuumikperekonna osana. 

Ka sisemine iseseisvumine võib moodsates oludes olla miski, mis ei tule iseenesest koos aastanumbritega, vaid on tulvil valestarte ning vajab harjutamist. Enda sisse vaatamine polegi aga nii lihtne, eriti kui vilkuvad ekraanid pidevalt persona peegeldusi otsimas ja nii pole haruldane, et Bali saare palmi all võib vastust küsimusele "kelleks sina suurena saada tahad?" küsida üks keskealine inimene teiselt.

Siit koorub teine põhjus, miks see klassikaline maharahunemine tänapäeval kauem aega võtab, kui vanasti – on ju tarvis maailma avastada. Eriti Eesti vabariigi alguses teadlikuks saanud seltskonna jaoks on see omamoodi püha graal. Nemad mäletavad aega, kui piirid olid kinni. Vanemate ja vanavanemate õhkamised või sajatamised sel teemal, on loonud välismaa ümber põnevuse ja salapära oreooli, mida tänastes lastes, kes juba maimikuna Sharm el Sheikhis liivakooke küpsetavad, oleks ilmselt raske kultiveerida. 

Pere loomist takistab ka elukallidus. Eestiski on tõmbekeskustes hinnatase muutumas üha utoopilisemaks ja nagu reedeses Sirbis juttu oli, on normaalsusest saanud luksus ja üha enam elavneb mikrokorterite turg, kus laste jaoks ruumi pole. Küll aga on seal ruumi taimedele. Neid on igas suuruses ja igas nõudlikkuseastmes, nad teevad õhu paremaks, nad lasevad silmal puhata, neid saab pikaks ajaks üksi jätta ja nad tekitavad tunde, et kodu pole ainult neli seina. 

Just sääraselt põhjendatakse viimasel aastakümnel hüppeliselt kasvanud toataimede populaarsust, mis kajastub mitte ainult internetiotsingutes ja suurlinnade kaubanduspindade üüritrendides, vaid ka seal, kus enamus meist oma konjunktuuri-uuringuid teostab, ehk sotsiaalmeedias. Mõelge natukene: kas ka teie uudisvoos on sõprade postitatud fotosid uutest "taimebeebidest" või vanadest rohelistest sõpradest? Puukallistamine pole enam naljakas diagnoos, vaid normaalne poseerimisviis: rohelus kui selline tundub fotogeeniline nii lennuki illuminaatorist kui autoaknast vaadates. 

Lisaks läbi akna kaemisele saab Eestis kui mitte põlismetsa, siis mingisse võpsikusse ikka ligi. Suurlinna elanikele on aga päris loodus kaugeks ja keeruliseks jäänud. Sõjajärgse Ameerika elustandardi juurde käis oma maja koos aiaga. Nüüd on isiklik õueala väga vähestel ja loodus on kolitud tuppa. Suured lille-eksportijad – nagu näiteks Holland – on juba aastaid nautinud käibe kasvu. Taimepidamise laienemine on teinud sellest ka turvalise ja laigiküllase Instagrami-trendi, mis aitab üle suunamudijatel elada need päevad, mil justkui midagi erilist oma elus ei juhtugi, aga postitama ju tingimata peab. Taimede kaunis eksistents on siis hea abimees ja nii ongi potindusest huvitunud seltskond üha noorenev. 

Ega taimed ka lollikindlad pole ja kogenematu rohenäpp võib oma nunnudest üsna lihtsasti ka ilma jääda. Katsetamine on aga endiselt väga turvaline: pole olemas taimekaitse organisatsioone, kes inimeste kodudes reide teeks ja halvasti hooldatud, üle- või alakastetud lehelised omanikelt võõrandaks ja omanikud endid politseile üle annaks. Ka see annab taimede tootmisele hoogu juurde – mitte iga suure hurraaga koju toodud bonsai ei pea seal päriselt vastu ja sama taime peab pahatihti mitu korda ostma. 

Siiski pole see asendamine alati valutu, kuna ka juurtega olendeid on hakatud isikustama. Mis seal salata – kõigil mu enda taimedel on ka ristinimed olemas. On silmatorkavad Hafez ja Rumi, on laialeheline Leelo, kes on sama positiivne kui üks samanimeline Stanfordi eestlane ja on ka natuke kapriisne Mimmu, kes laotab oksi võluvalt üle mu riiulite. Kolleeg on aga minust sügavamal sees ja tunnistas hiljuti, et ühe kastmiskorra ajal kulub tal viis liitrit vett. Toataimedele lisaks kasvatab tema oma rõdu peal ka näiteks muru. 

Võiks ju mõelda, et oh aegu oh kombeid, aga mulle koidab, et ma olen midagi sarnast juba kogenud. Minu mõlemad vanaisad panid samuti taimedele nimesid ja jälgisid nende kasvu hoole ja armastusega. Vahe oli selles, et need nimed ei kuulunud surnud pärsia poeetidele, vaid nende oma ihuviljade ihuviljadele, ehk lapselastele. Minu, mu venna ja nõbude nimelised kuused kasvavad nii Põhja-Eesti rannakülas kui Kirde-Eesti põlevkivi maastikul ning nende käekäigule elab endiselt kaasa kogu suguvõsa. Ikka räägitakse muude uudiste sekka ka, et näe Kristjani puu teistest juba meetrijagu üle või et Marguse oma on omale kasvu ajanud. No ja vanadest eestlastest ma ei hakka rääkimagi. Või no repliigi korras siiski: hiied. Vanade eestlaste jaoks olid teatud puud ja nende kooslused pühad paigad, kus esivanemate hingi teenida. Ehk ongi sellepärast nii valus iga kord, kui keegi kuskil sae käima tõmbab. Ja ma ei ole ainuke. 

Paradoksaalselt on suur moodne taimearmastus toonud kaasa selle, et jõuluajal on seda va rohelust toas vähem kui varem, sest jõulukuuse asemel eelistavad paljud oksi või pärgi. Suur nõudlus on suurendanud ka pakkumist kuusebeebide järele, keda saab poti sees tuppa või rõdule tuua ja pärast pühade lõppu kas enda või esivanemate maa sisse istutada, et ta seal juured alla ajaks, isegi kui ostja seda ise ei tee ja ikka mööda kivist linna kõnnib, kas siin- või sealpool piiri.

Kui sind huvitab, mida teadlased maltsarohijaist bonsai-peremeesteks saanud värske põlvkonna salapärasest elust veel pajatavad, siis kutsun sind vaatama 19. detsembril ETV eetrisse jõudvat "Uudishimu tippkeskuse" hooaja lõpusaadet. Taimedest seekord juttu ei tule, küll aga sellest, kas ja kuidas uus põlvkond tööturul hakkama saab. Kui eelmise saate lõpustseenis olin koos oma armastatud koeraga, siis seekord saate näha üht hiiglaslikku rohelist kaunitari.

Valgeid jõule teile, head ja tublid! Ja kui lund ei tule, siis nautige rohelust.