Võrsuv põlvkond koges sel kevadel koolikatkestust. Mõned arvajad leiavad, et see oli hädavajalik väljaastumine rööprähklemise oravarattast, teised ennustavad, et distantsõpe suurendab hariduslikku kihistust rikkama ja vaesema elanikkonna vahel. Esimestel oli võimalik vajadusel soetada lisaarvuteid, suurendada kodust internetimahtu, palgata tuutoreid ja ka ise senisest enam lapsega tegeleda. Samal ajal koges teine seltskond tehnika, interneti, raha, töö, aga ka toidu ja kokkuvõttes jaksu nappust. Eestis on terve seltskond lapsi, kes on distantsõppe käigus koolisüsteemist väga kaugele hulpinud. 

Põhimõttelisi vahesid on näha ka Eesti koolide arvestuses. Kui mõne haridusasutuse jaoks oli eriolukord juba varem valmis mõeldud plaanide realiseerimine, siis teised rapsisid nina vee peal hoides ja püüdsid lihtsalt ellu jääda. Esimeste jaoks oli kogu digiliiklus reeglipärane ja ühtne: kodutööd sõitsid ühes reas, konsultatsioonid teises ja foorides põles roheline laine.

Teist tüüpi koolide õpilaste jaoks oli toimuv heal päeval nagu vabaimprovisatsiooniline jazz, halval aga lihtsalt kaos: korraga olid kasutusel mitmed keskkonnad, iga kord ei olnud täpselt aru saada mida kuhu laadima peab ja kõik digiliigutused ei pruukinud ranges mõttes olla üldse koššer. 

Kas teadsid, et algklasside lastega ei tohiks Messengeri ega Facebooki kaudu kooliülesandeid jagada ega õppetöö alaseid vestluseid pidada, kuna reeglite järgi ei tohiks nad neid programme enne 13. eluaastat üldse kasutada? Just seda kinnitasid mulle nii politsei kui Haridustehnoloogide Liidu esindajad.

Näib, et noorte jaoks reeglite painutamine, otseteede leidmine, vanuse kohta valetamine ja võimete piiril piraatlusega tegelemine erilist probleemi ei valmista. Neile tundub netis tehtav oluliselt argisema ja vähem tähenduslikuna, kui vanematele inimestele, kel on kombeks isegi iga oma tühist laiki kaaluda. Enne kui see saatuslik "meeldimine" sotsiaalmeedias registreeritakse, kipuvad inimesed vaagima, mida see ikka õigupoolest nende endi kohta ütleb.

Noortel aga käib asi lihtsamini: laik on laik, ei midagi erilist, kesse neid üldse jõuaks või tahaks jälgida ja üldsegi milleks? Laik siin, laik seal, vaatan video poole peale ja tahan edasi liikuda – laik! Sõber postitas midagi enam-vähem? Laik! Iidol postitas midagi ükskõik kui suvalist? Laik! 

Täiskasvanute nutielu on väga lineaarne: üldjuhul on meil piiratud arv kontosid ja need on kuidagi tunnetuslikult ametlikud. Umbes et see on minu meiliaadress, seda ma kasutan. Noorte jaoks ei ole e-mail niivõrd oluline identiteedi osa ja nad kipuvad oma paroole unustades lihtsalt uusi kontosid looma, sest kokkuvõttes vahet ju pole. 

Ka on nad palju varmamad endast näiliselt suvalist materjali kõigile vaatamiseks internetti laadima. Kui meile tundub audiovisuaalne sisuloome midagi meedia laadset, siis neile, kes on vanemate klõpsutavate ja filmivate seadmete all üles kasvanud, on see taaskord lihtsalt elu. Ja mis seal imestada, et nende valulävi nii madalaks kulunud on: erinevalt varasematest põlvkondadest on ka nende akadeemilised saavutused ja vajakajäämised kõik internetis avaldatud. 

Ma pean silmas eKooli, kus vanemad saavad end vabalt laste teadmiste ja oskuste ja kiituste ja laitustega kurssi viia. Õpetaja tagasisidet võib selles kontekstis aduda ka kui kommenteerimist. Küll piiratud lugejaskonnaga foorumis, aga siiski – õpetaja on pandud netikommentaatori rolli, kes ütleb (läbi lillede, aga siiski) põhimõtteliselt seda, kas keegi on loll või laisk, tark või virk, andekas või saamatu.

Üks teemadest, mida noortega arutasin, olid kõiksugu petuskeemid ja pahalased, ehk noorte kõnepruugis "skämmerid". Üks tütarlaps rääkis avameelselt erinevatest juhtumitest, kus ta skämmeritega kokku puutunud on: mängudes ja päris elus. Ikka mängudes nii ja päriselus naa. 

Kuulasin ja kuulasin ja midagi olnuks justkui nihkes. Kuulasin veel ja sain aru, et olin eeldanud, et kui ta räägib päris elust, siis ta räägib sellest füüsilisest maailmast, kus on füüsilised poed ja poemüüjad ja kus tuleb kanda maski ja desoda käsi ja mis seega pakub arvestatavat kontrapunkti mängumaailmas ostude sooritamisele, kus tuleb kõigepealt osta päris raha eest mänguraha ja siis selle eest virtuaalseid karukostüüme või oma avatari mingi muu kulinaga kaunistada. Kui oh ei – pärismaailmas ostlemisest rääkides pidas ta samuti silmas justnimelt internetti ja seal asuvaid veebipoode, nagu näiteks eBay, kus samuti skämmereid leidub. 

Ehk siis mängumaailm on netis ja päris maailm on netis ja mõlemad on tegelikult nende jaoks päris. Ja netis. Sest nett ongi päris. Ja eks meie ka teame seda ju omal vaiksel moel – ega me muidu poleks nõus, et palk rahakoti asemel hoopis ekraanile laekub. Kui kaua aga suudame puude taga metsa näha? Õige pea on just tänased väikesed piraadid need, kes hakkavad otsustama kas, kus ja millal digitihiniku lageraiet teha.