Maarja Merivoo-Parro: Ma pole kalamees, ma ujun siin ({{commentsTotal}})

Foto: Melissa Doroquez / Wikimedia Commons

Maarja Merivoo-Parro alustas Raadio 2 eetris rubriigiga "Maarja varia", kus ta sobrab kultuuris, ajas ja ruumis. Sel nädalal räägib Maarja suurest valgest vaalast, Kolga lahe haidest ja salakaameratest vee all.

Ma olen väga suur kalade sõber. See tähendab, et ma üldjuhul ei püüa neid, ei osta neid poest, ei söö neid ega nende marja, mis on mõnevõrra üllatav, sest üks mu lapsepõlve suuri unistusi oli saada merekaruks ja minna merd kündma, nagu Herman Melville'i romaanis "Moby Dick", mida ma innustunult lugesin. Seal nad küll rappisid vaalu nii et hoia ja keela, aga mina hakkasin selle raamatu tuules vaalu väga armastama ja mitte mingil juhul poleks tahtnud ühtegi neist küttida. 

Teismelisena sattusin suviti igasuguseid huvitavaid töid tegema – kord ehitasin teetruupi, kord langetasin võsa ja … üritasin end kalalaevale sokutada! Kaberneeme sadamas nimelt oli kaks väikest traalrit – "Rand" ja "Tiir", mis pidevalt merel käisid. Kilupüük küll Moby Dicki mõõtu välja ei andnud, aga seda parem. Lootust andis asjaolu, et traalritega tegutses mu venna toonase pruudi isa, kes aga uurimise peale ei öelnud muud, kui et "naine laevas, laev põhjas", seega traalrielu saladused jäid mul avastamata. Küll aga lubas ta mul kaasa sõita, kui kaatriga merepäästet tegema läks. Muidugi ainult siis, kui seda merepäästet sai teha ilusa ilmaga. Ükskord oli eriti ilus suvine päikeseloojangu retk Pedassaarele, kus ootas ees svipsis seltskond, kes oli oma bensiini ära kulutanud ja aerud ära kaotanud. Ilmselt hea, et neil niigi läits.

Nüüd, kus ma olen ise täiskasvanud inimene ja oma saatuse sepp, olen ikka jõudumööda end merele usaldanud. Mõned aastad tagasi sain Kanada vetes lõpuks vaaladega hängida või õigemini nemad hängisid meiega. Olime väikese paadiga Vancouveri lähistel vetel lootuses kedagi näha ja meid märkas viiene vaalaperekond, kes siis tund-poolteist uudistas ja üsna lähedalt oma ilu näitas. Need olid mõõkvaalad ehk need mustvalged hiiglased – isasvaala seljauim oli ka suurem kui mina. Haikalasid ma päris vabas looduses rohkem näinud pole kui siinsamas Kaberneeme lähedal Salmistu rannas, kus paar tükki terve suve mulle jahti pidasid. Oli tükk tegu, et igal suplusekorral ikka õigel ajal kaldale jõuda. See toimus nüüd siis tollel helgel lapsepõlve suvel, kui ma sattusin lugema raamatut hairünnakutest.

Nali naljaks, aga ükskord on Eestmaal kala mind rünnanud küll. Olin krapsakas koolieelik ja kui õngemehest sugulane tõi meile suure haugi, siis läksin teda kraanikausi juurde uudistama. Polnud säärast elukat varem nii lähedalt näinud, küll aga olin kuulnud, et ta suu on huvitavalt sisustatud – hambad pidada olla kõik erinevad ja eri vanuses, sest muudkui vahetuvad ja suund olla neil mitte otse üles ja alla, nagu meil inimestel, vaid kurgu poole kaldu, et saak põgenema ei pääseks. Tippisin siis ettevaatlikult haugi täis kraanikausi juurde ja väike näpuke oli juba vaikselt havi lahtise suu juurde jõudmas, kui purikas ootamatult lõuad kokku lõi! Kadusin sealt tuhatnelja ja mine tea – võib-olla mu tahtmatus kala süüa ja huvi teda pigem kaugelt imetleda, ongi pärit tollest hetkest. Aga vahest mängib rolli ka asjaolu, et olen kasvanud kesk jutte sellest, kuidas meie kalavarudega on kehvad lood, kuidas kogu maailmas on toimunud ülepüük ja kuidas kalakasvandustest tulevad stressis isendite rümbad täis ravimeid. Ka Läänemere kala peetakse mürgiseks ja suuremaid eksemplare väga sageli süüa ei soovitatagi.

Sattusin hiljuti ühe vana vähipüüdjaga jutusoone peale ja ta oli üsna rahulolematu – Nõukogude ajal, kui tema noor oli, võis vähki püüda nii palju kui tahtmist. Ei küsinud keegi kunagi mingit luba ja jõed kubisesid saagist. Võta ja püüa! Ja püüdiski! Läks aga jõele ja krabas kaasa nii palju vähki, et ei jaksanud enam ära süüa. Aga mis nüüd – esiteks ei saagi siis minna, kui lust peale tuleb, vaid peab luba taotlema ja tagatipuks pole jões enam vähi haisugi. Tema jutu mõte oli siis, et vaat, kui kehvasti ikka Eestis riigis on varasemaga võrreldes: taotle papreid ja mine tühja jõe äärde, vanasti aga ei mingit dokumentidega mässamist – mine iga kell kui tahad ja tassi kas või kogu külale! See, et nende kahe asja vahel on põhjus-tagajärg seos, talle pähe ei turgatanud.

Jõgede-järvedega on omad lood, aga seda üldist eluvaesust meie merevees võib igaüks ise kogeda, kui suvel suplema siirdub – sageli saab niimoodi ära ujutud, et (peale kujutletavate haide) mitte kedagi ei kohtagi ja kui, siis äkki mõnd tillukest ogalikku vetikate vahel. Täitsa tühi ja klaar ja õõnes on see meie rannikuvesi, kui nii võtta. See pole aga muideks üksnes saastatuse süü. Nimelt Läänemeri kui vähesoolase riimveega vetevald on oma suurtest sugulastest ehk ookeanidest tohutult palju noorem ja ka palju väiksem, nii et evolutsioon lihtsalt pole veel suutnud siia voolida väga palju liike, kes naudiksid seda veidrat ei liha ei kala soolasust, mis jääb järve ja ookeani vahele. Kõik meie kilud ja räimed ning lestad on selles suhtes tõelised teerajajad ja originaalitsejad ning peame nende kuraasi üle rõõmsad olema, nii kinnitas mulle Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kui temaga hiljuti suppi keetsin. Kalasuppi.

Miks me seda tegime ja kas ma seda sõin, saate paari nädala pärast näha ETV ekraanil jooksvast saatest "Uudishimu tippkeskus", kus muideks eelmisel nädalal oli peateema see, milline on Eestimaa kalade tundeelu. Näitasime seal kala trenažööri ja Tallinnas leiutatud maailma kõige paremat kalakaamerat, mis suudab uimelisi nii hästi eristada, et teadlased saavad konkreetsetele isenditele nimed panna ja nende elukäiku jälgida mitte ainult siin Eestis, vaid ka mitmetes teistes Euroopa riikides. Nii et mine tea, äkki sulistab mõnes jões ka üks Moby Dick. Suur valge viidikas.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Raadio 2



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: