Maarja Merivoo-Parro: Ropp voorus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Threeboy/Wikimedia Commons

Maarja Merivoo-Parro alustas Raadio 2 eetris kultuurikommentaariga "Maarja varia", kus ta sobrab kultuuris, ajas ja ruumis. Selle nädala kommentaaris on uurimise all roppused.

Kui ma olin veel koolilaps, siis ma käisin tundides. Ehkki sellest on nüüd mõned head aastad mööda läinud, mäletan ma mõningaid õpetusi, nagu saanuks ma need alles täna hommikul. Üks nendest eredatest mäletustest on eesti keele tunnist, kus õpetaja üritas selgeks teha, mis on eufemism ehk peitesõna. Näide mille ta tõi, puudutas vanasid eestlasi – talurahvast, kes kartis et enne metsa minekut hundist rääkimine võib tuua halba õnne, võib hundi justkui esile kutsuda. Selle vältimiseks ei öelnud need vanad eestlased hundist rääkides tema kohta mitte hunt, vaid ... Ja siin ta siis nüüd ootas, et keegi ütleks "võsavillem" või "hallivatimees". Ehk siis mitte hunt, vaid … Ja kõlaval häälel teatas üks õppur "EUFEMISM!"

Ma ei ole vana eestlane, ma olen üks kõige uuemaid eestlasi ja mina töötan avalik-õiguslikus raadios, kus me nimetame asju nende õigete nimedega välja arvatud juhul, kui keegi tahab midagi roppu öelda. Vot siis me paneme piiksu peale. Sõna otseses mõttes. Ropendamist peetakse ju päris halvaks asjaks või tegevuseks. Ta on viksides olukordades põhimõtteliselt keelatud, etiketi järgi taunitud ja ta võib tekitada paksu pahandust, solvumisi, süüdistusi ja piinlikkust. 

Sellele kõigele vaatamata on ropendamine samas ka üldrahvalikult praktiseeritav, universaalne ja – värsked uuringud ütlevad, et võimas ja teatud olukordades kasulik, nagu sain teada Emma Byrne'i hiljutisest raamatust "Swearing is Good For You". Me vast ei pea siin Emmaga koos hakkama tõestama seda, et ropendamine on üldrahvalikult praktiseeritav. Ma ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes poleks kunagi roppu sõna kuulnud või … ise öelnud. Nii et jah, üldrahvalik.

Universaalsuse osas tahaksid sa võib-olla vaielda, et konkreetsetel sõnadel on eri kultuurides erinev kaal ja roppused on ka igas keeles pisut omamoodi. Tõesti, nii on. Näiteks, Hollandis, kus mujal põhimõttelisi debatte kütvad kanep ja prostitutsioon on seaduslikud, ei suuda muidu ilmselt üsna vabameelsed inimesed kuidagi leppida inimkeha ebatäiusega olukordades, mil seda ründab haigus. Tõved on tabud. Põdemine omamoodi patt. Kõige suurem solvang huvitaval ja ausalt öeldes minu jaoks kuidagi häirival kombel, on oma vaenlase või lihtsalt tüütu ja sind välja vihastanud kaaskodaniku mõne raske haiguse patsiendiks nimetamine.

Või teine näide. Loodusrahvana on eestlased harjunud üksteist loomanimedega tögama – küll on keegi nagu elevant, keegi teine aga kana, kolmas rott. Saksamaal võib aga meil vägagi tavaline süüdistus "Sa oled vana siga!" tuua kaasa kopsaka trahvi. Bioloogiapõhine teisestamine ei ole lubatud.

Mu viimast näidet tead sa muidugi juba niigi. Ehk siis seda, kus vagadus ja sugutung mudas maadlevad. Katoliiklike ja ortodokssete juurtega kultuurides on Neitsi Maarja väga püha ja seetõttu ka sageli kõiksugu teotuste puhul lähim sõnavaraline relv. Jumalaema laiendusena rüvetatakse üldist emadust kui olekut vägagi loominguliselt. Lähim näide siitsamast vene keelest, kus "ema" kõiksugu peenemates ja jämedamates solvangutes platsis nagu viis kopikat. Nii et jah, erinev oma ilmingutes, aga universaalne nähtusena, see meie ropendamise tung.

Nüüd aga selle võimu ja kasu juurde. Kõige kuulsam katsete seeria, mis ropendamise võimu näitlikustab, on oma põhijoontes väga lihtne ja selle kontrollimiseks pole tarvis ei teadusrahadega hangeldada ega kallist laborit. Kui huvi suur, saab inimkatsed kas või oma köögilaua taga täitsa üksinda ära teha. Vaja läheb stopperit ja kaussi külma veega, kus ujuvad jääkuubikud. Väidetavalt on nii, et kui tohib ropendada, jaksavad inimesed oma kätt selles jääkülmas vees oluliselt kauem hoida kui olukorras, mil ropendamine lubatud ei ole. Kusjuures eriti märkimisväärselt pikenes nende katseisikute vastupidavus, kes päriselus pigem ei ropenda. Nii et vängetel sõnadel on kange jõud, mis nagu vägijookidegi puhul, mõjub seda tugevamalt, mida karskem on argipäev.

Argipäevast rääkides, liigume ropendamise kasu juurde: uuringud näitavad, et töökollektiivid, kelle ühisesse kõnepruuki kuulub teatud jagatud sõnaline vabameelsus ja üheskoos paika loksutatud roppuste kood, on efektiivsemad ja stressivabamad.

Muidugi, nagu mitmel pool mujal, kehtib ka ropendamise puhul kopsakas topeltstandard ja ajalooliselt pole naised ropendamisega kaasnevat energiasööstu kuigi palju kogeda saanud.  Lääne kultuuriruumis otsustati aastasadu tagasi, et verbaalne võim on meeste valdkond, naiste suu peaks jääma puhtaks. Ja nii olemegi kultuuriliselt õppinud ära, et meeste suust on sellist jõulist kõnet lihtsam kuulda kui naiste suust, kellele juba iidamast-aadamast on seatud ülesandeks tegelikult paljudel erinevatel tasanditel – sealhulgas ka kõnes – puhtaks jääda. Kuna samal ajal puhtaks jäämisega tuli tegeleda võimsate kehaliste sündmustega nagu laste sünnitamine ja hooldamine ning tegeleda ka perekonna vanimate liikmete kehade hooldamisega, õppisid naised oma argipäeva sisustavatest tabudest ümber nurga rääkima. Ja nüüdseks on sellest saanud omamoodi stereotüüp – tead ju küll, see naiste nn keerutamine. Ka sellel on muideks olemas omamoodi teaduslik alus. On kindlaks tehtud, et mitmetes keeleruumides kasutavad naised endiselt meestest oluliselt sagedamini tinglikku kõneviisi. Nad ei ütle mitte "Ma tahan seda!", vaid "Kas ma tohiks äkki saada?" ja mitte "Teeme nii!", vaid "Äkki teeks nii ..." jne.

Ropendada saab ka väga erinevates registrites ja erineva räigusastmega. See, millist sõna millal soovitud efekti saavutamiseks öelda, saab õppida ainult praktiseerides. Praktiseerimine aga arendab empaatiat. Ja veel – ropendamine, nagu naljategeminegi, õpetab reaalust korraga mitmest vaatenurgast jälgima ja kaaslaste tunnetele kiiresti reageerima ja on kokkuvõttes ka emotsionaalselt … arendav! Selles vaimus annan teada ja meie kultuurilise pagasi tõttu ka hoiatan ette, et kavatsen end selles valdkonnas emotsionaalselt arendada juba õige pea ei kusagul mujal kui ETV ekraanil, kus mul tuleb kuuldavale tuua üks klassikaline ropp sõna. See sõna on **** Ja ma ütlengi sõna välja, mitte ei hõika selle asemel "EUFEMISM!" Te olete kindlasti mu üle maru uhked.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Maarja varia"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: