Maarja Merivoo-Parro. Robotid, võtke juba üle ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Caro / Olaf Jandke/SCANPIX

Maarja Merivoo-Parro jätkab Raadio 2 eetris rubriigiga "Maarja varia", kus ta sobrab kultuuris, ajas ja ruumis. Sel nädalal räägib ta, kuidas tal ei õnnestu "söögi sünnitusmajja" pääseda.

Ühel pisut vihmasel suvepäeval istusin suure linnatänava ääres pingi peal ja rääkisin "Uudishimu tippkeskuse" saate raames juttu Ahti Heinlaga, kes töötab selle nimel, et inimesi ja roboteid omavahel integreerida. Planeedil nimega Mustamäe ongi see tal õnnestumas – samal ajal, kui meie rääkisime, vuras ühele ja teisele poole mööda mitu pakirobotit, keda arendab Ahti kodubaas Starship Technologies.

Minu silmale oli see huvitav jälgida, autojuhid on ka endiselt nende väikeste masinate suhtes valvsad, aga nagu Ahti õigustatult välja tõi, on peale kasvamas uus põlvkond inimesi, kelle jaoks robotid Mustamäel on maailma kõige loomulikum asi. Õigupoolest – ilma robotite sagimiseta Mustamäed pole nende jaoks kunagi olemas olnud ja kes teab, võib-olla saab sellest meie jaoks uudsest nähtusest nende jaoks kunagi tõeline nostalgiaallikas. Ilmselt saabki.

Need Mustamäel töötavad toidukulleritest Starshipi robotid on justkui digitaalsed Punamütsikesed, kes supermarketist kooki ja marjajooki toovad. Ahti arvas, et kui edasi mõelda, siis tulevikus on mitte ainult toidu transport, vaid ka toidu valmistamine üks väga perspektiivikas suund, kus roboteid inimkonna hüvanguks tööle rakendada.

Minus tekitas see idee esimese hooga vastuseisu. Mis mõttes robotid võiksid toitu teha? Kokkamine on ju nii nüansirohke. Kokkamine on tunnetuslik. Kokkamine on ju kunst!

Ahti oli põhimõtteliselt nõus, aga jäi siiski endale kindlaks: masin suudaks retsepti täpse täitmise ära õppida küll. Ja kui ma ise pärastpoole seda mõttekäiku pidi edasi-tagasi jalutasin, tuli meelde kurb või siis naljakas tõsiasi, et tegelikult on juba praegu suur hulk poes müüdavast toidu- ja joogipoolisest masinate ja robotite valmistatud ning sööme neid liinilt tulevaid produkte kahe suupoolega.

Toiduainetööstus on minu jaoks alati olnud nagu mingi must maagia. Kogu see keemia ja bioloogia ning füüsika ja matemaatika, mis ühe kohukese või kommi valmistamisel käiku läheb, on aukartustäratav ja ma olen pikalt tundnud maailma kõige siiramat huvi selle vastu, mis "söögi sünnitusmajas" õigupoolest toimub. Miskipärast aga hoitakse need uksed minu jaoks järjekindlalt suletuna. 

Mõni aeg tagasi registreeris mu sõber meid korduvalt McDonaldsi avatud uste päevadele, aga kunagi ei osutunud me külaliste nimekirja valituks, olgugi et ma olen täitsa omast vabast tahtest süvitsi uurinud McDonaldsi ökoloogilist jalajälge, tarneahelaid ja personalipoliitikat. Või teine näide. "Rahva Oma Kaitse" juhid Mart Juur ja Andrus Kivirähk ei ole Raadio 2 ainsad kommisööjad. Küll aga on nad ainsad, kellele Kalev ise kottide kaupa seda kraami kohale kullerdab. Kui mina tahtsin mitte tasuta kommi pommida, vaid oma aega ja vaeva Kalevile anda, et neidsamu komme toota, siis mu doktorikraadile, kohusetundlikkusele ja siirale huvile vaatamata ei saanud ma muud vastust, kui "EI" – mind nende šokolaadimajja ei taheta.

Ehk siis kokkuvõttes – mind toiduainetööstus huvitab, aga tema mind kardab. Mina oleks nagu suur kuri hunt, kes tahab šokolaadimajakese või Ronald McDonaldi onni laiali puhuda. Võib-olla ma peaks pikisilmi ootama, et lähekski nii nagu Ahti Heinla ennustas ja et tema digitaalsed Punamütsikesed võtaksidki juba toiduainetööstuse üle? Äkki siis lõpuks avaneks ka minul võimalus kulisside taha kiigata. Ainuke mure, et kas selleks ajaks oleks seal enam midagi vaadata? 

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: