Maarja Merivoo-Parro: Rögaraadio ({{commentsTotal}})

Foto: Unsplash

Maarja Merivoo-Parro alustas Raadio 2 eetris kultuurikommentaariga "Maarja varia", kus ta sobrab kultuuris, ajas ja ruumis. Seekordses kommentaariumis uurib Merivoo-Parro ravimatut köha ja Ameerika kangeid ravimeid.

Sel suvel puhkasin eriti pikalt, erakordselt aktiivselt ja suures ulatuses suisa vabaõhuliselt. See tekitas minus nii tugeva tunde, et olin raudpoltnael kindel – mingid külmetused mind sel sügisel küll kimbutama ei hakka, aga võta näpust!

Mul algas neljas nädal köhides. Haiguslehel olen olnud, rohtu olen võtnud, aga terveks pole saanud. See meenutab mulle midagi, mida mu isa naine ükskord ütles. Tema ja mu isa on osavate kätega vanavara entusiastid ja ükskord said nad kuskilt kotitäie kella. Kohe päris sõna otses mõttes, sest anti neile kilekott, mis oli täis ühe vana seinakella juppe. Nad võtsid selle kotitäie kella suure heameelega vastu, tõid koju ja mu isa nägi kõvasti vaeva, et seda kõike puhastada, uuesti kokku panna ja tiksuma saada. Ühel heal päeval neile külla minnes silmasingi seinal uut kaunitari ja hakkasin juba takka kiitma, kui isa naine pisut hämmeldunult teatas, et väga veidrad lood selle kellaga: isa ju parandas selle ära, aga näe – ikka ei tööta!

Mul on rohtudega sama lugu. Võtan siin Eestis neid kihisevaid ja mittekihisevaid, suuri ja väikeseid tablette ja köha ei tee sellest suurt välja. Saan mina Ameerikast pärit sulatatud kirsiplastmassi maitselist siirupit ja köha nagu peoga pühitud! Valudega samamoodi – võtan Eesti tableti ja läheb tükk aega enne kui olek paraneb. Võtan mina Ameerikast pärit tableti ja valust vabanemine toimub mõne minutiga!

Lühikeses perspektiivis tundub see kõik päris mõnusana, pikemas perspektiivis aga paneb mind kui maarahva esindajat muretsema. Ma olen ikka harjunud mõtlema, et parimad raviplaanid vajavad kannatlikkust ja tulevad otse loodusest ning sisaldavad näiteks vaarikavarreteed, mett, küüslauku ja äärmisel juhul pipraplaastrit varba vahel. 

See päris maarahvas – ehk vanad eestlased ise – harrastasid muideks palju karmimaid ravimeetodeid kui minu kardetud Ameerika tabletid. Valu rünnati näiteks analoogiamaagiaga ehk talle tehti tagasi! Kui valu oli näiteks kõhus, saadeti temaga võitlema kamalutäis klaasipuru. Sellest, missugune saunarituaal ootas enneaegseid beebisid, ma parem ei räägi, mainin ainult ära, et oluline roll oli leivataignal.

Oli muidugi ka leebemaid ravivõtteid. Kui käsi valutas, ei hakatud seda esimese hooga kohe maha raiuma, vaid selle ümber seoti punane lõng. Vanad eestlased leiutasid ka snäkitamise. Nimelt pidi see aitama kõiksugu hädasid ära hoida. Olete sellest kindlasti ka kuulnud – seda kutsuti linnupetteks. Praegugi kasutame seda sõna mingi kergema vahepala tähenduses, eksole? Vanasti tähendas see aga päriselt lindude petmist. Võttes varahommikul või enne väljaminekut kerge eine, näiteks tüki leiba, jätsid sa kahtlastele lindudele tugevama mulje ja võisid loota, et äkki nad ei saada mingit tõbe sind kimbutama või kui saadavadki, siis äkki tõbi ei julge tulla või kui tulebki, siis äkki ta jääb alla.

Linnugrippi siis veel ei tuntud ja maarahva hirm lindude ees näiteks kanadele ei laienenud. Küll aga äratasid kahtlust need tegelased, keda me tänapäeval rändlindudeks kutsume. Nad olid ju siin ainult pool aastat või vähemgi, kus nad siis ülejäänud aja olid? Kus nad ikka said olla – kui ei olnud siin, siis olid kindlasti teispoolsuses ehk surnute maal. Manalas. Toonelas. Siit ka näiteks nimetus toonekurg.

Tänapäeval teame, et nad ei lenda Eestist mitte surnute riiki, vaid lihtsalt Lõuna-Euroopasse või Aafrikasse – täpselt nagu me isegi külmal ajal hea meelega teeme. Teame ka seda, et nad on seal isegi vast kauem kui siin. Meile kõigile on keegi kunagi rääkinud, et just kured toovad beebisid, kas pole? Ja kust neid uusi hingi ikka mujalt saab kui mitte teispoolsusest? Eesti arheoloogid on kure tiivaluid ka hauapanusena välja kaevanud. Ühes kiviaegses Tamula kandi hauas oli 7-aastase lahkunukese mõlemasse kätte pandud sookure tiivaluud. Võib-olla selleks, et aidata tema hingel paremini toonelasse jõuda? 

Ehk peaksin hea tervise nimel kordama mantrat "varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi" ja rohkem snäkitama. Eriti enne õueminekut, sest lõppkokkuvõttes on usk loomulik osa igast tervenemise protsessist. Nii kinnitas mulle vaimsete praktikate sotsiaalset tähendust uuriv Marko Uibu, kes oli üks ekspertidest kõige hiljutisemas "Uudishimu tippkeskuse" saates, kus uurisime seda, miks terviseuskumused meid tülli ajavad. Ka platseebo võib ju mitte keemiliselt, küll aga faktiliselt inimeste heaolu päriselt ja mõõdetavalt suurendada. 

Mine tea, võib-olla on selles, et Ameerika rohud Euroopa rohtudest vähemalt mulle kangemini mõjuvad, ka sees mõningane platseebo-efekt. Euroopas on inimeste tervisesse puutuv tugevamalt nii riiklikul kui Euroopa Liidu tasandil reguleeritud, seevastu Ameerikas tundub ravimiäri rohkem just ärimaiguline. Ilmselt usun seetõttu, et Ameerika ravimid on midagi hoopis vängemat ja potentsiaalselt ohtlikumat kui see, mis meil siin levib.

Ajal, mil eestlased on endiselt valmis andma põdrasamblale võimalus, toppima küüslauku ninna ja küpsetama ahjus soola, et sellega täidetud sokki näos hoida, näib Ameerikas valitsevat konsensus, et rohi peab nui neljaks kohe mõjuma. Oma rolli mängib kindlasti ka see, et neil pole võimalust Haigekassa toel iga väikese asja pärast kodus teki all olla, vaid ka üsna haigena peab ikkagi tööpostil olema. Ameeriklaste tervisekäitumise puhul tuuakse välja ka see, et neil oleks justkui ühiskondlik kokkulepe, et  valu ei ole okei ja et sellega ei pea elama. 

Just need kaks – suur ravimitööstus ja üksmeel valu kaotamise vajadusest – on toonud Ameerikas kaasa suure opioidide kriisi. Retseptiravimid, fentanüül ja heroiin – need me sõbrad kolmekesi võiks laulda, kui see kõik poleks nii hirmus traagiline. Kümneid tuhanded üledoosid igal aastal ja pea 2 miljonit valuvaigistite, rahustite, stimulantide või uinutite sõltlast, kelle jaoks minu hetke kõige suurem probleem ehk köhimine oleks täitsa nohu.

Selles valguses polegi ehk kõige hullem, kui meil siin Eestis soovitatakse ihuhäda korral hakata pähkleid pähe määrima (kui end nüüd kujundlikult väljendada). Haiguse sümptomite eest see meid nii palju ei kaitse, aga meie endi eest vast küll. Kummeliteest ju sõltuvusse ei jää ja rosinatest nii lihtsalt üledoosi ei saa. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Raadio 2



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: