Sügisest ei oota 

keegi eriti midagi

niikuinii sajab

hommikul on külm

ja õhtul tuuline

otsid kapist

villased sokid

ja kummikud

keedad soojaks

mitmenda tee

sügisest ei oota

keegi eriti midagi

aga ta tuleb

ja kingib

kõik värvid korraga

Niimoodi kirjutas uitaja ja mõtleja Maria Jäärats oma Instagramis, aga muideks, mitte seinal. Mitte nii, et see jääb alles, vaid story's. Nii et see lendleb 24 tundi virtuaalses tuules ja kaob siis sama jäljetult nagu soojus suve lõpus ning lumi kevadel.

Praegu on sügise staatuseriba poole peale tiksunud ja see on üks jõle maru aeg. Mina tean ja mu koer teab, sest maal me käime metsas ning mul võtab seal silme eest kirjuks. Linnas me käime pargis ja seal on nii palju lehti nii paljude lõhnadega, et koeral võtab nina seest kirjuks. Sügis on alati minu lemmik olnud, Puškinile meeldis väidetavalt ka. Maria Jääratsile ilmselt meeldib samuti. Ja nüüd, mil minu sõpruskonnas on tekkinud jooksuvaimustus ja inimesed käivad jalgadega kilomeetreid mõõtmas lausa iga ilmaga, siis see vana ütlemine, et "pole halba ilma, on valed riided", paistab nende elust pakatavatelt nägudelt vastu iga kord, kui nad mulle järjekordsest maastikujooksust pajatavad.

Kunagi veetsin semestri Šotimaa kirde osas Aberdeeni linnas, mis on muideks Euroopa naftapealinn ja see oli kunagi väga uhke koht. Kesklinn puha graniidist tahutud, mis tähendab, et ta vahetab päeva jooksul paar korda värvi, sest graniit on ju sisuliselt tardunud kokteil: seal on kvartsi ja päevakivisid ning vilke ja amfiboole ning muid mineraale. Päeval on Aberdeen enamasti hall, õhtuti päikeseloojangu ajal aga roosa ja hõõgub. Öösel üsna tuhm, päikesetõusu ajal aga jälle kergelt sillerdav.

Mis mulle sinna Aberdeeni jaanuari kuu sees kolides silma torkas, oli lumikellukeste õitseng minu uue toa akna taga ja tunne oli nagu oleks sattunud Samuil Maršaki muinasjuttu "Kaksteist kuud", milles mu vend kunagi algklassides mängis. Selle süžee oli lihtne: kuri võõrasema saatis vaeslapse keset talve võimatule missioonile ehk metsast lumikellukesi otsima. Selle asemel, et lihtsalt surnuks külmuda, toimusid vaeslapsel kergelt psühhedeelsed kohtumised kõigi 12 kuuga. Minu vend vist mängis jaanuari või siis öökulli, ma täpselt ei mäleta, sest olin ise alles mudilane, aga igatahes Šotimaale kolinuna tuli lugu ise meelde ja imetlesin lilli nagu võlukunsti ning pidasin salamisi juba plaani paari nädala pärast veebruaris või hiljemalt märtsis suvitama hakata.

Majaperenaine, kellelt tuba üürisin, rahustas mind kohe maha ja ütles, et "jah, praegu tundub soe küll, aga mida kevade poole, seda vähem see aastaaja kaar sulle soe tundub". Ta ise oli Lõuna-Aafrikast ja armastas päikest. Šotimaa ilmaga pidada olla aga nii, et kõigepealt on üheksa kuud ootust ja siis kolm kuud pettumust, kinnitas ta.

Eesti aastaaegade puhul ma olen ka täheldanud, et kogu ühiskond on justkui üheksa kuud kollektiivselt rase ja mingi hea ning ilusa ootuses ja siis see kolm kuud suve tõesti lähebki igasuguste naudingute ja seikluste ning magamatuse tähe all ja siis algab jälle ootus. Aga tegelikult neid naudinguid ja seiklusi saab teistel aastaaegadel ka endale korraldada.

Eelmise nädala "Uudishimu tippkeskuse" saates oli juttu plokiahelast ja andmete turbest seeläbi, et nende digitaalsed sõrmejäljed sisalduvad teineteises umbes nagu matrjoškad asetuvad üksteise sisse. Mulle tundub, et ka aastaajad toimivad samal põhimõttel või vähemalt nende kultuuriline tajumine küll. Kõik suve head ja huvitavad aspektid on tegelikult sisse kirjutatud ka sügisesse ning sügise omad talvesse ja talve omad kevadesse ning kevade omad jälle suvesse ja nii edasi lõpmatuseni. Tuleb silmad lahti hoida ja need hetked kinni püüda, sest nagu uitaja ja mõtleja Maria Jäärats kirjutas:

Sügisest ei oota 

keegi eriti midagi

niikuinii sajab

hommikul on külm

ja õhtul tuuline

otsid kapist

villased sokid

ja kummikud

keedad soojaks

mitmenda tee

sügisest ei oota

keegi eriti midagi

aga ta tuleb

ja kingib

kõik värvid korraga