Maarja Merivoo-Parro. 13 asja Austraaliast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: AFP/Scanpix

"Maarja varia" oli puhkusel, sest olin Austraalias, kus praegu on kevad. Laadisin end D-vitamiini ja kohalikku teavet täis ja toon kiirelt välja 13 asja, mida oleks hea Austraalia kohta teada.

1. Kui oled mõelnud, et kuidagi tüütu, miks nii paljud noored sinna Austraaliasse trügivad ja et ega see mingi õige asi ei ole, siis võta teatavaks, et see on vägagi eksklusiivne võimalus, mida suuremal hulgal inimestest ei ole. Ei saa sinna lihtsustatud korras täiesti ametlikult tööle ja elama minna ei lätlased ega leedukad. Austraalias elavad endised pagulaslätlased ja -leedukad on Eesti riigi diplomaatilise edu üle sellel rindel täiesti avameelselt kadedad ning unistavad ajast, mil ka nende ajalooliselt kodumaalt tuleks värsket verd ja uut energiat peale, mis kohalikke kogukondi samaväärselt elavdaks.

Kahtlustan, et ka Läti ja Leedu ise näeksid hea meelega, kuidas nende noorsugu D-vitamiini kogudes kaugel maal seaduslikul teel suuri rahasummasid kokku ajaks, mida siis kodumaale tagasi investeerida, sest olgem ausad – palgad on seal kopsakad ja nii mõnigi noor, keda kohtasin, jagas avameelselt oma unistust koguda kokku korteri sissemakse. Teine levinud unistus on minna teenitud varanduse eest meeliavardavale ümbermaailmareisile. Mõlema variandi kohta võiks öelda, et pole paha – inimesed oskavad elada, au ja kiitust neile!

2. Ümbermaailmareisidest rääkides, Austraalia nn avastajaks peetakse briti lipu all seilanud James Cooki, kes jõudis tänapäeva Sydney lähistele 1770. aastal. Kontrollimata legendi järgi oli esimene eurooplane, kes oma jala rohelise mandri liivale tõstis, aga hoopis Eesti poiss – või vähemasti Revalist ehk Tallinnast pärit mees.

Nimelt olla üks säärane James Cooki laeval üsna tagasihoidlikul positsioonil teeninud. Ja kui te kujutate ette, kuidas kapten James Cook oma suurelt laevalt väikese paadiga maa poole sõidab, siis loomulikult pole ju tema see, kes oma jala märjaks teeb, vaid seda teevad alama auastmega teenistujad. Mõni austraalia eestlane tahab mõelda, et ilmselt oli esimene tüüp, kes 1770. aastal paadist vette hüppas, just too Revali tüüp, nii et Austraalia koloniseerimine olla sellisel juhul ka otsapidi Eestiga seotud. Kas see aga meile au teeb? Pigem mitte. 

3. See, kuidas Austraalia põliselanike ehk aborigeenidega järgnevate aastasadade jooksul käituti, on pehmelt öeldes kohutav. Maailma vanim tsivilisatsioon, kes viimased 50 000 aastat üsna rahumeelselt ja loodusega kooskõlas Austraalia mandril toimetas, rääkis sadu erinevaid keeli ja evis omapärast kultuuri, sai Euroopa kolonistide käe all raskeid päevi näha ja hämmastaval kombel anti neile nende oma maal valimisõigus alles 1967. aastal pärast suurt kampaaniat, rahva veenmist ja referendumit, kus nad ise osaleda ei saanud! 

4. Nagu mõni teinegi peamiselt immigrantidest koosnev riik, on ka Austraalia viimasel ajal oma piiride suhtes üsna kiivalt valvel olnud ja sisserände osas kehtivad vägagi karmid reeglid. Eesti seljakotiränduritele on tee küll valla, kuid kui teistest riikidest pärit tööotsijaid täis laev Austraalia ümbrusest leitakse, ootab selle pardal olijaid kurb ja pikk põli migratsioonilaagris, mille tingimused kuidagi heaoluühiskonda ei meenuta. 

5. Samal ajal, kui see kohati rahvusvahelist üldsust šokeeriv laagrisüsteem Austraalia ümbruses olevatel saartel toimib, saabub suur hulk illegaalseid immigrante tänapäeval hoopis lennukiga, viisakalt, turvaliselt, kohver käe otsas justkui turistina ja lihtsalt otsustab mitte lahkuda. 

6. Austraalia demokraatlik protsess on erandlik, kuna seal on valimas käimine kohustuslik. 

7. Austraalia demokraatlik protsess on erandlik, kuna seal on valimised lausa iga kolme aasta tagant.

8. Austraalia ökosüsteem on erandlik ja seal on tõesti palju kängurusid. Päriselt. 47 miljoni isendiga on känguru üks maailma kõige arvukamatest suurtest selgroogsetest. Neid näeb looduses lähedalt ja kaugelt, tee ääres tulede vihus elavalt ja juba löögi saanuna surnult. Looduslikeks vaenlasteks on neil vaid dingod ja talumeestele nad kohe sugugi ei meeldi, kuna kipuvad taimi näksima. Kängurusid süüakse ja mõned peavad neid kariloomadest paremaks, teised aga väidavad, et nende ihu on täis baktereid ega tohiks juba ainuüksi seetõttu kuuluda inimese toidulauale.

Arvukuse piiramise vastu on erinevad loomakaitseorganisatsioonid ja loomulikult kogu maailma üldsus, sest vaadake kui nunnud nad on! Rahvusvaheline kängurunaha turg ongi viimastel aastatel kokku kuivanud – näiteks Adidas on pööranud sellele selja ja Californiasse on suisa keelatud Austraalias vägagi levinud kängurunahkseid tooteid tuua. Nüüd on nende arvukat populatsiooni peamiselt piiramas üsna piinarikas oht - surm janusse, mis kliimamuutusi vägagi tugevalt tundvas Austraalias põua näol kängurusid sageli tabab, mis toob meid ühsanda punktini.

9. Metsapõlengud, mis sel aastal saabusid erakordselt vara ja erakordselt suures ulatuses. Korraga põles üle miljoni hektari ja üle saja erineva tulekahju. Austraalia metsatulekahju pole mingi tavaline suitsupilv, vaid apokalüptiline mäekõrgune sulatusahi. Kui see inimese majast üle käib, pole pärast lippi lipi ega lappi lapi peal. Kus oli pliit või muruniiduk, on pärast tulekahju ainult üks suur metallist pannkook. Kuni 1600 kraadi pole naljaasi! 

10. Eukalüptipuud, need koaalade lemmikud ja Austraalia levinuimad, on muideks ise osaliselt probleemis süüdi, aga pakuvad ka lahendusi. Kümneid tuhandeid aastaid tagasi oli Austraalias ka palju sekvoia-laadseid puid sarnase California ja üldse Ameerika läänerannikuga. Erinevatel põhjustel – osaliselt aga aborigeenide alepõllunduse tõttu – hakkas taimestik muutuma ja eukalüptipuud kohanesid sääraselt, et ajavad nagu maod end regulaarselt koorest paljaks ja kasvatavad uue koore.

See tähendab, et nad suudavad väga hästi põlengust taastuda – ajavad aga kõrbenud koore maha ja kasvatavad uue. Kui aga põlengut ei tule, teevad nad seda kõike lihtsalt niisama. Mahaaetud koor hakkab kõigepealt mõnusalt käärima ja multšilõhna levitama ning on üsna tuleohtlik. Kui tal õnnestub mitte süttida, siis ta kuivab ära ja on veel tuleohtlikum. Siis polegi vaja muud kui üht Austraalias aina enam levima hakanud kuiva äikesetormi ehk sellist, kus taevas on küll välgunooli täis, aga vihmakest ei tule. Siis ongi põleng jälle käes.

11. Linnad. Kui sa oled kunagi käinud Ameerikas ja arvad, et elu Austraalia linnades on põhimõtteliselt samasugune, siis sa eksid. Rahvast pole nii tihedalt ja elu pole kaugeltki nii hektiline. Ka suurlinnavurled on üsna rahulikud ja heale ning huvitavale pole seatud samasuguseid juurdepääsupiiranguid nagu Ameerikas. Looduse ilu on maalitud laia pintsliga ja sellest juba puudust ei tule, isegi linnas mitte.

12. See laia pintsliga maalitud ilu tekitab tunde, et koguaeg tahaks teha 360-kraadiseid fotosid, aga isegi kui teed, saad peagi aru, et nii suur ilu küll telefoni ei mahu, Instagrammi ammugi mitte. Nii et sa siis ei teegi enam eriti pilte ega postita ka. Seda ilu ei anna jagada, seda ilu saab ainult kogeda. 

13. Austraalia ei ole üldse nii kaugel, kui ta tundub. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Maarja Varia

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: