Maarja Merivoo-Parro. Vabastavad mõttemoetuuled
Maarja Merivoo-Parro alustas Raadio 2 eetris rubriigiga "Maarja varia", kus ta sobrab kultuuris, ajas ja ruumis. Sel nädalal räägib Maarja oma katsest sukelduda moemaailma.
Ei ole päris ükskõik, mis inimene selga paneb. Ma olen alati mõelnud, et riided on midagi enamat kui lihtsalt kaitse külma, tuule, päikese ja pilkude eest. Riided on kommunikatsioon maailmaga. Need on võimalus öelda, mida sa arvad ja tunned enda ja maailma suhtes, ilma et peaksid suu lahti tegema. Mõnes mõttes erakordselt vahetu ja liberaalne meedium. Teisalt pole pidevalt lainetav mood ja temaga puusapidi kokku kasvanud moetööstus just maailma kõige siiram mõjusfäär, vaid üsna rahamaias ja planeeti koormav nähtus.
See tõdemus ühelt poolt ja väsimus nendest esteetilistest ringmängudest teiselt poolt on toonud kaasa selle, et olen omal vaiksel ja passiivsel viisil moele vilistanud ja üha sagedamini kandnud natukene seda, mis jumal juhatab ja natukene seda, mis kuidagi kätte jääb.
Siit ka minu suur kirg omal ajal bändisärgipäevale alus panna ja iga suve lõppakordina seda jälle tähistada ja talviti bändisärgilaatasid pidada. Järgmine Raadio 2 bändisärgilaat ongi muideks juba paigas! 7. detsembril ehk laupäeval olete teretulnud oma lemmikutega kohtuma ja särgikaupa tegema. Sedapuhku koguneme Telliskivi Sveta baaris, kuna nii Raadiomaja kui Uudistemaja fuajeed, kus me seni oleme seda (minu jaoks aasta moesündmust) teinud, on lihtsalt kitsaks jäänud. Lihtsalt nii palju on olnud huvilisi, mis on muidugi hea.
Bändisärgid on geniaalsed riietusesemed, millega saab kõikjal kõike teha. Need võimaldavad toetada kultuuri ja need on aasta-aastalt aina ökomalt valmistatud. Põhimõtteliselt kestavad need ka igavesti, sest isegi augulist ja luitunud bändisärki ei raatsi keegi ära visata. Ikka ja jälle leiab see tee selga, et kommunikeerida maailmale seda armastuse sõnumit, mis talle peale trükitud on. Antud juhul siis sõnumit armastusest mingi konkreetse muusika vastu.
Nii et bändisärke ma ostan ja kannan rõõmuga, aga muidu poodlemine pole eriti kontimööda, mistõttu ma olen teadlikult libisenud normcore'i. Ja vist olen üsna sügavale sisse vajunud, sest umbes aasta tagasi avastasin, et mood või see, mida moena esitletakse, ei tundu enam absoluutselt lahe, äge ega mõtestatud. Kuna ma olen kutselt ajaloolane, siis see natukene hirmutas mind – ma tahan ju ikkagi oma ajaga seotud olla, mul on päriselt tarvis praegust hetke püüda, sest kuidas ma muidu sellest kõigest paarikümne aasta pärast mõtestatult kirjutada saan? Kirjutada kavatsen sellest just siis, kui mingi korralik ajaline distants on saavutatud ja hakkan mõikama, mida see kõik õigupoolest kätkes. Mitte tingimata moes, vaid ühiskonnas, sest mood on vaid taustsüsteem, mis aga kohati tabab naelapea pihta rohkem kui ühel viisil.
Seega minu kui tuleviku ajaloolase töörõõmude tagamiseks võtsin missiooniks uuendada sidemeid esteetilise konjunktuuriga ja saada aru, mis üldse moes toimub ja miks. Võtsin ette mõned videoblogijad, lisasin paar strateegilist Instagrami kontot ja loomulikult pöördusin kirjalike allikate poole. Aasta algusest peale olen osalenud isiklikus eksperimendis ja lugenud kõik moepiibel Vogue'i numbrid kaanest kaaneni läbi.
Neist saab ikka üsna veidraid asju teada. Näiteks seda, et kirjanik Salman Rushdie sööb toorest liha saiaga, mille sisse on küpsetatud sipelgad, kes suus ringi jalutavad. Või hoopis seda, et näitleja Tiffany Haddish varastab alati poest küünelakki. Samuti selgus põhjus, miks batika mustrid ja heegeldatud sibulakotid moepildis tagasi on: esiteks on inimesed poliitikas pettunud, teiseks tuleviku pärast mures, kolmandaks tahaksid tagasi lihtsamaid aegu ja neljandaks vaatavad hipiliikumise poole kellega neil viiendaks tundub olevat sellest kõigest tulenevalt päris palju ühist.
Eksperiment konti ei murra, sest Vogue'i kaanest kaaneni lugemine mingi eriline katsumus ei ole. 300 leheküljest enamus tundub olevat reklaam, mis minu puhul toimis mitte niivõrd ostule innustaja kui just esteetilise närvi teritajana. Mingi lisafilter on tulnud sellele, kuidas ma mind ümbritsevaid värve ja vorme adun, samuti on asjad hakanud jälle brändide keeles lalisema. Näiteks hiljuti KUMUs Tommy Cashi ja Rick Owensi näitusel tundsin disainer Owensi mannekeenide vahel jalutades lausa meeleliigutust. See kõik päriselt kõnetas mind.
Kas ma kavatsen nüüd selle tundekasvatuse tulemusel oma normcore'ist loobuda? Ei. Kas see, et mulle meeldib kanda väljaveninud kampsuneid ja olen juhtumisi Vogue'ist teada saanud, et see on üks praeguse hetke kõige kuumemaid trende, hoiab mind tagasi kandmast oma armastatud väljaveninud kampsuneid? Seda ka mitte. Teadmised ei pärsi vabadust. See lihtsalt pole nende loomuses, ükskõik mis suunast mõttemoetuuled ka parasjagu puhuvad.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Raadio 2