Nägin oma Facebooki seinal sellist anekdooti:

"Halloo, tere päevast. Lehes oli kuulus, et otsite oma firmasse küberkaitse spetsialisti."

"Jah, nii see tõesti on. Kui tahate kandideerida, saatke meile palun oma CV."

"Ja-jah… Teate, vaadake palun oma arvutisse – ma just panin oma CV teie desktop'ile."

Naljakas nali, aga tegelikult täitsa elust enesest. Kübermaailm sai just uue kihi võimalusi ja ohte – natuke rohkem kui nädal tagasi toimus üks suur kvantpauk! Nimelt esimest korda IT-ajaloos saavutati kvantüleolek ehk kvantarvuti suutis lahendada ülesandeid efektiivsemalt kui tavaarvuti. Üks põhjus, miks see on oluline, on just see, et meie siin e-Eestis oleme oma elukorralduse usaldanud e-riigile, mille turbe põhimõtted on koostatud harilike arvutite kaudu tehtud võimalikke ründeid silmas pidades. Rünnak toimiva kvantarvuti poolt oleks nagu läbimurdmine lahtisest uksest, sest nende potentsiaalne võimsus ja seeläbi avanevad võimalused on hoopis suuremad.

Nagu viimases "Uudishimu tippkeskuse" saates Tartus tegutseva Ketita Labsi tegevdirektor Mozhgan Pourmoradnasseri rääkis, on tavaarvutite areng kestnud tuhandeid aastaid. Kuidas nii? Sest arvuti eelloo ja eelduste hulka tuleb arvestada kogu matemaatika ajalugu. Kvantarvutid vajavad aga põhimõtteliselt uut sorti matemaatikat. Kõige lihtsam viis seda illustreerida on minna rakutasandile ja võrrelda nende kõige väiksemaid teabeühikuid.

Tavaarvutil on selleks bitt, mis võib olla kas olekus üks või olekus null. Kvantarvutil on kvantbit, mis võib olla olekus üks ja samal ajal olla ka olekus null. Mis olekus ta täpselt on, pole teada, ja kui need kvantbitid mingil ajahetkel ära tuvastada, siis järgmisel ajahetkel võivad nad juba olla põgenenud teise olekusse. Või mitte. 

Kvantvärki on küll keeruline mõista, aga mida rohkem ma sellesse olen süvenenud, seda rohkem ta kõlab kogu oma uudsusele vaatamata nagu mingi vana tuttav meloodia, mida ma oleks nagu kunagi kuskil kuulnud ja võib-olla ise laulnud... Nimelt inimesed ise tunduvad päris sarnased mingitele suurtele arendusjärgus kvantarvutitele, millele tarkvara loomiseks teadlased kuskilt serverifarmist pilveruumi rendivad, et sellel erinevaid simulatsioone jooksutada. 

Näiteks nutitelefoni kasutamine on ka omamoodi kvanthüpe – keha istub mugavalt diivanil, aga vaim on läbi Instagrami koos sõbraga Bali rannal või Saaremaa õunapuuaias. Ega naljata pole eesti keeles üsna kiiresti juurdunud esmapilgul ebagrammatiline väljend selle kohta, kuidas see, kes nutifoni näpib  "on telefonis".

Vanasti ei olnud keegi telefonis. Täna tajume silmale nähtamatut inforuumi enda ümber olevana ja end selle sees. Ka interneti kasutamise kohta ütleme tihti, et oleme internetis või istume internetis. Kuigi tegelikult istume ikkagi näiteks diivanil ja hoiame käes nutitelefoni, mis tundub mulle omapärase võlupuldina, mida inimesed kasutavad, et oma elu igavaid kohti edasi kerida. Kui on mingi väga sündmustevaene moment, kus tuleb oodata bussi, vee keema hakkamist või hilinevat sõpra, siis nutitelefon oma lõputute funktsioonidega aitab need minutid märkamatult mööda saata, nii et need on igaveseks kadunud.

Kasutasin seda nippi nüüdsama hiljuti seoses ajavööndisegadusega. Legendaarne šveitslane Carl Gustav Jung – analüütilise psühholoogia grand old man – uskus, et see, mida meie kogeme jet lag'ina, on seotud sellega, et kui keha lennukiga liiga kiiresti liiga kaugele liigub, ei jõua hing järele ja sellepärast ongi meil sihtkohta jõudes unehäired ja muud ebamugavused. Meie vaene hing pole lihtsalt meie kehale järele jõudnud ja me asume justkui mitmes kohas korraga ja oleme sedavõrd õhem võikiht oma leivakannika peal.

Ameerikast tulles on tavaline, et uni kipub hommikuti liig vara ära kaduma ja siis laman voodis ja loodan, et kell ei ole liiga vähe. Äkki ta ei ole kolm, äkki ta on juba pool kuus! Südamest loodan. Aga see on täiesti jabur mõtlemine. Seda tehes ma ju südamest loodan olla jälle vanem ja jälle oma surmale natukene lähemal. Selle asemel, et nautida hetke, et selles hullus, kohati ohtlikus ja keerulises maailmas olen mina ajas ja ruumis, kus mul pole kohustusi ja kus ma laman pehmetel patjadel. Tahaks endale öelda, et davai, Maarja, hakka nüüd heljuma! Naudi hetke! Aga selle asemel lähen hoopis telefoni ja netti ja kerin oma elu edasi, et hommik ikka rutem saabuks ja ma oleksin surmale natukegi lähemal. 

Tegelikult teeme seda tihtipeale ka üldisemas plaanis – pidevalt kuulen kedagi õhkamas, et ah, saaks selle hullu nädalaga ühele poole või et lõppeks see talv juba ära või saaks ma oma kraadi juba kaitstud, küll siis ma hakkaks elama ja oleks õnnelik. Aga tegelikult kipuvad ühe lõpetatuse järel kohe järgmised väljakutsed ja stressorid peale tulema ja asume jälle ootama, et küll aga ükskord tuleb aega, mil kõik on rahulik ja tehtud. Jah, ükskord tuleb jah – siis, kui me oleme surnud. Eks see meie lõppjaam on, aga kas seda peab juba nii noorelt nii väga ootama, ma ei tea. 

See pidev helge argipäeva ootus annab ilmselt jõudu olla ja kõigele valule vastu panna, nagu minu kadunud vanaisa ikka ütles. Samas meenutab see mulle inimest, kes seisab kannatamatult bussijaamas, aga ei lähe ühegi bussi peale, vaid laseb neil kõigil ära sõita ja kui jaam lõpuks tühi, asub kannatamatult uut bussi ootama, et ka see lihtsalt mööda saata.

Tahan hoopis öelda seda, et buss on sinu sees. Peatused on ka sinu sees. Mõnikord nad tulevad siis, kui sa lamad unetuna. Teinekord nad tulevad siis, kui sa ootad vee keema minemist või hilinevat sõpra. Aga igatahes naudi reisi. Või paigalolekut. Vaheldumisi ja korraga. Ja ära keri nii püüdlikult oma elu edasi, vaid kulge siin ja praegu – olevik on kaduv kunst. Kui sa mind kui ajaloolast ei usu, siis küsi ükskõik milliselt kvantfüüsikult.