Tervitused Minnesotast! Siin on nagu Siberis: neli aastaaega, suvel kõva kuumus ja talvel kange külm, umbes nii nagu seriaalis "Väike maja preeria" näha oli. Eesti Televisiooni jõudis see südamlik taies kuuskümmend aastat pärast seda, kui Laura Ingalls Wilder oma mälestused kirja oli pannud ja paarkümmend aastat pärast seda, kui seriaal Ameerika televisioonis oma tiirud ära tegi. Võibolla sellepärast ongi nii, et Eesti inimestel on "Väike maja preerias" justkui pareminigi meeles kui Minnesotas eneses, ehkki upsaka Nellie Olseni osatäitja teenib selle najal endiselt leiba raamatu ja stand-up-etendusega "Confessions of a Prairie Bitch", kus muuhulgas tuleb välja, et võtteplatsi suurim diiva oli hoopis õilsa ja pimeda Mary Ingallsi osatäitja. 

Ma väidan, et lisaks väiksele majale preerias on tükikesi Minnesotast on teie elus veel. Kontoritöötajatel lausa sadu, võibolla ilmselt tuhandeid. Nimelt kohaliku firma 3M liimiteadlane Spencer Silver katsetas kunagi uusi retsepte ja leiutas olluse, mis justkui kleebib, aga ei kleebi ka. Esimese hooga ei osanud ta seda küll kuskil kasutada, aga soov mikstuurile rakendus leida jäi kuklasse tiksuma ja heureka saabus siis kui kolleeg Art Fry kurtis, et tal kukuvad koorilaulu kaustast kõik järjehoidjad välja ja see ajab ilgelt närvi. Ühes teises koridori peal asunud laboris oli juhtumisi hunnik kollast paberit üle ja edasine on (nagu öeldakse) ajalugu, sest sündis siis vast juba aimate, mis? Post-It, ehk see väike korduvalt kleebitav märkmepaber, mida nüüdseks müüakse 150 riigis 4000 erinevas versioonis (pluss kõik konkurendid/sabassörkijad ja nende tavaar). Ja muidugi ei maksa Minnesota ainelisest pärandist rääkides unustada rulluiske, täpsemini sääraseid, kus kõik rattad teineteise taga justkui ühel joonel, ehk need inline-skates. Kohaliku spordipoe sellid Scott ja Brennan Olsen olid need, kes aastal 1980 esimesed säherdused enda tarbeks valmistasid, et ka suvel hokitrenni teha saaks. 

Tuntud nägudest virvendab siin endiselt mälestus "Suure Gatsby" loojast Francis Scott Key Fitzgeraldist, kes elas umbes miljonis erinevas majas, kust tema pere kas üürivõlgade või pidutsemise pärast välja tõsteti. Oma läbimurdeteose "Teisel pool paradiisi" kirjutas ta näiteks ühe kolmekordse pisut kohmaka, aga vaieldamatult imposantse kivimaja katusekambris. Riputas valminud peatükid kardinate külge ja kui pea hakkas huugama, lippas sõpradega Mississippi randa Coca-Colat jooma ja sigarette suitsetama. Mississippi jõgi algab muide ka just siit Minnesotast. Kui Fitzgeraldile toodi katusekambrisse telegram sõnumiga, et tema esimene romaan läheb avaldamisele, jooksis ta ummisjalu tänavale, peatas autoliikluse ja kuulutas kõikidele oma õnne. Ekspruut sai veel samal õhtul kirja, mis lõppes sõnadega "Aint I smart?" Inimene oskas igatahes rõõmustada ja tulevikus ka pidutseda. Tema ja abikaasa Zelda on selles suhtes legendaarsed. 

Legendaarne on ka Bob Dylan, kes sündis Minnesotas Robert Allen Zimmermannina, õppis natuke aega Minnesota ülikoolis ja suubus sealt kohaliku alternatiivkultuuri skenesse Dinkytownis, kust ka mina praegu teie poole pöördun. Kui ma siit üle jõe kõnniksin ja läheks otse, jõuaksin poole sajandi vanusesse muusikatemplisse – plaadipoodi Electric Fetus. Kui ma sealt paremale keeraksin, jõuaksin kontserdikohta nimega 1st Avenue, mis asubki 1. avenüül. Tema küljeuksest pääseb pisut väiksemasse lokaali nimega 7th street entry, mis asubki 7. tänaval. Nende kahe lava peale kokku on siin esinenud põhimõtteliselt kõik: Ike ja Tina Turner, Iggy & the Stooges, The Ramones, Frank Zappa, Public Image Limited, REM, Run DMC, The Fugees, The Chemical Brothers ja nii edasi, praegu kavas näiteks Hot Chip ja R2ski mängitav norra artist Sigrid.

Sellele kõigele tuleb muidugi lisada kohalik kraam nagu Hüsker Dü, The Replacements, Pony Trash ja Prince Nelson Rogers, ehk lihtsalt Prince, ehk vahepeal The Artist Formerly Known As Prince või selle lühend TAFKAP, või lihtsalt The Artist. Teda tunti ka nimede all Alexander Nevermind, Jamie Starr, lihtsalt Christopher või Joey Coco ning muidugi The Purple One ehk Lilla, kes oli ja jäi läbi ja lõhki Minnesota poisiks. Tema legendaarne "Purple Rain" on ka salvestatud just selles samas äsjamainitud First Avenue lokaalis, kus ka mina esimeses nooruses põgusalt plakatipanija ja tuuriabilisena tegutsesin, tehes samal ajal esimesi samme raadio DJ-na jaamas KUOM Radio K - Real College Radio! 

Prince oli siis veel elus ja veetis enamuse ajast siinsamas ühes suures valges tehase moodi majas nimega Paisley Park, mille ta ühele täiesti tavalisele ristmikule kohe tee äärde oli ehitada lasknud. Seal oli tal kena elamine pluss helistuudiod, ja filmi produktsiooni jaoks kohaldatud toad, õmblustöökoda, tantsutrenni saal, harjutuslava ja ühesõnaga kõik, mida loovaks eluks vaja läheb. Ta oli üsna chill tüüp – sõitis jalgrattaga poodi ja avas aeg-ajalt (enamasti sügaval öisel ajal) oma loovkompleksi uksed ka kohalikele. Mõnikord selleks, et vaadata koos lemmikfilmi kalapoeg Nemost, mõnikord selleks, et niisama mussi kuulata või äsja linnas kontserdi andnud Madonna ja tema taustatantsijatega jalga keerutada. Ma olen ka seal käinud, B-stuudios hänginud ja lilla palliga pingpongi mänginud, aga kahjuks kõike alles nüüd, mil majaperemees juba hea mitu aastat selles kurikuulsas ja aina paremaks minemas taevases orkestris ilmselt kõiki pille mängib. 

Samal ajal, kui Prince'i kodu ja loominguline maastik Paisley Parkis on avatum kui kunagi varem, jookseb tema legend vähemalt kohalikul tasandil verest tühjaks. Aastaid tagasi, kui ma siin päriselt elasin ja Prince samuti siin tegutses, kuulsin ma oma muusikatööstuse sõpradelt tohutult põnevaid ja lahedaid ja naljakaid ja üllatavaid lugusid seoses Prince'iga, kes lisaks üliandekaks ja lõpuni välja edukaks muusikuks olemisele, oli kohalike jaoks ka "kesköine klaun". Igaühel oli mulle rääkida midagi sellist, mida mitte kuskil kirjas pole. See oli tõeline kohalik pärimus päris inimestelt, kel päris kokkupuuted lava ees ja lava sees ja lava all ja lava taga ja koduses miljöös ja stuudio miljöös ja vegan küpsiste küpsetamise miljöös ehk aegades ja ruumides, kus väline persona ja sisemine ego kaigast rebivad. Seega, kui ma sain teada, et satun sel nädalal üle pika aja jälle Minnesotasse, oli mul kindel plaan just need lood teieni tuua. 

Minu üllatuseks on see aga võimatu missioon. Absoluutselt keegi ei taha Prince'ist enam endisel viisil rääkida. See soe inimlik miljöö on kadunud, päris mälestuste pulss on asendunud steriilse austusega. Öeldakse, et "I'm not a good source" ja "I just wanna be respectful". Just sõna "respectful" on see, mida kõik alates mu vanadest sõpradest ja kolleegidest lõpetades Überi juhtide ja Paisley Parki ametliku giidiga mulle pidevalt korrutavad. Mõneti arusaadav – eks Prince'i ootamatu lahkumine oligi paljudele väga valus ja just sellepärast võivadki Paisley Parki külastajad igast toast midagi kaasa võtta, küll siiski mitte omal vabal valikul. Võtta võib taskurätikuid. Igal laual ja orval on karp pehmet paberit juhuks, kui keegi tahab nutta. Isegi mu Paisley Parki giid, kohalik tüdruk Betsy, võitles ise terve aja pisaratega. Mind ajab aga nutma see, kuidas ühe elava ja hingava ja loova tüübi rikkalik folkloor verest tühjaks jookseb. Linna lahedaim säga on muteerumas sama kõledaks kujundiks nagu prints valgel hobusel, kes on küll täiuslik, aga pole päris. Vähemalt on Prince'i hobune veel lilla. Hea seegi.