Et siis eriolukorda pikendati ... Kui kõik läheb nii nagu loodame, siis kujuneb esmaspäevast, 18. maist tõeline sündmus ja Eesti rahvas saab hõisates toast välja minna suurele suvele vastu. 18. mai on siis umbes nagu karjalaskepäev ennemuiste. See oli laste lemmik – vahva oli vaadata, kuidas lehmad joovastunult ammusid ja takka üles lõid. 

Vanade eestlaste jaoks oli see hoolega valitud hetk tihedalt seotud ennetava maagiaga. Karjalaskepäev tuli sooritada korrektselt, sest usuti, et sellest sõltus loomade tervis. Lisaks ennetavale maagiale või profülaktikale tehti karjalaskepäeval ka tõrjemaagiat ehk kiskjate ja teiste ohtude peletust. Tervist tahavad inimesedki ja ega ohtude peletusest ka ära ei ütleks. Siin siis mõned õpetussõnad sinu esivanematelt karjalaskepäeva puhuks, mis tunduvad täitsa moodsad. 

Üks kindel tegevus oli loomadele otsaette ristimärkide joonistamine. Näiteks tõrvaga, et ikka püsiks. Tänapäeva vaste sellele on ilmselt näotätoveeringud, mis on viimastel aastatel vägagi populaarseks kujunenud, eriti värske räpipõlvkonna ridades. 

Teine märkimisväärselt tuttav ettevõtmine oli karjase kastmine, mis lühidalt kokku võttes nägigi välja nii, et oli karjane, oli pang veega ja see pang veega kallati karjasele kaela. See võte toob meelde paari aasta taguse jää-ämbri väljakutse, kus võeti ämber jääveega ja kallati see inimesele kaela. Vanasti harrastati ka taimede suitsu sees redutamist. Ilmselt tehakse mõnes Eestimaa otsas seda ka sel sekundil. 

Paremini unustatud nipid karjalaskepäeva õnnestumiseks on aga näiteks läve alla rauast tööriistade asetamine, et pakust üle astuvatele sõrgadele jõudu anda või päev enne karjalaskmist vitsa majja toomine. Karja koospüsimise tagamiseks tuleks hankida sirge vits ja see õhtul räästasse torgata ja sinna jättagi kuni karjatamisaja lõpuni, või meie puhul kuni uue eriolukorrani.

Kas ja mis meid täpselt aitab ja edasi viib, kui palju on seal rahvatarkust ja kui palju laborivaktsiine, näitab aeg, sest tagantjärele tarkus on täppisteadus.

Artur Alliksaar kirjutas aga nii: 

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.

On ainult hetk, milles viibime praegu.

Mis kord on alanud, lõppu sel pole.

Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Hetk, milles viibime praegu on väga digitaalne. Elame justkui e-elu. Isegi päris kohtumised tunduvad virtuaalsetena, sest noh … maskid ja meetrid … Täpselt nagu varem oleks olnud raske kujutada ette seda uut reaalsust, on praegu raske ette kujutada vana tagasitulekut: higiseid kontserte, täistuubitud jõusaale ja sumisevaid kohvikuid. Ometi on mul tunne, et jõuame sinna kunagi ringiga tagasi. Kuidas täpselt, see on alles selgitamisel. 

Umbes nii nagu rännates. Mu vanavanemad on ikka imestanud, et kust ma küll tean, kuidas oma intervjueeritava miljoneid inimesi täistuubitud suurlinnast üles leian või mingisse teisel pool maakera asuvasse arhiivi päriselt välja jõuan. Ega me ei ise ka ei oskaks seda seletada, kuidas siit Tallinnast oma töölaua tagant kavatsen kuskile välja jõuda, aga ma olen siiamaani jõudnud, sest ma teen nagu kõik – võtan asja samm korraga. 

Kõigepealt töölaua tagant lennujaama, seal õige väravani, sealt lennuki peale, seal oma kohale, järgmisest lennujaamast otsin järgmise värava välja ja sealt leian eest järgmise lennuki, kuhu peale ronida ja kust oma koht üles leida kuni lõpuks leian vajaliku rongi, mis viib mind metroopeatusse, kust leian õige metroorongi, mis viib mind õigele tänavanurgale, kus ma pean sada meetrit vasakule minema ja siis ümber nurga keerama ja seal on hotell, kust ma leian oma toa üles jne jne.

Täpselt ette ei tea, aga tagantjärele tundub loogiline. Nagu ma juba ütlesin – tagantjärele tarkus on täppisteadus. Kuigi antud juhul vist tegelikult ei ole ka – inimesed kipuvad unustama, meie aju ei taha väga detaile talletada. Pidevalt tuleb uut infot peale ja ega pea ei ole prügikast.  

Kolleeg Indrek Treufeldt tegi meile eelmisel nädal koolitust ja ta võrdles meid kaameratega, mil pole mälukaarti: me pidevalt aistime oma ümbrust, igas hetkes on väga palju üksikasju, aga kui see hetk möödub, siis need üksikasjad ununevad. Me näeme, aga ei salvesta. 

Ja aeg muudkui läheb ja meie oleme oma igaveses olevikus ja üritame sellest kõigest kuidagi üle olla seeläbi, et pidevalt siiski mõtleme olnule ja tulevale. Vaatame kalendrisse ja teeme plaane ja tahame kindlust saada ning unustame seejuures ära, et kalender on lihtsalt meie kollektiivne fantaasia. 

Me arvame, et käes on aasta 2020 Anno Domini. Lääne ühiskonna ajaarvamine lähtub Jeesuse sünnist. Aga ajaloolaste seas on konsensus, et Jeesus kui karakter sündis 6-4 aastat enne Kristust. Seega, meil peaks tegelikult justkui olema 2024 või isegi 2025 või 2026 – mine võta kinni … Pole ka ime, et asi on segane, kuna meie ajaarvamist hakati tema võimaliku sünniga seostama alles ligi pool aastatuhandet pärast selle väidetavat toimumist. 

Siinsamas Raadio 2 stuudio lähedal on sünagoog. Seal tegutseval juudi kogukonnal käib juba aasta 5780 – nende alguspunkt on hetk, mida nad peavad maailma loomiseks. Moslemitel on aga alles 15. sajand – hetkel on ees number 1441, sest nemad alustavad oma lugemist sellest hetkest, mil prohvet Muhamed rändas välja Mekast Mediinasse, mis meie ajaarvamise järgi oli aastal 622. 

No ja ega me kuupäevigi ühtemoodi ei tõlgenda. Veel sajand tagasi kehtis Euroopas kaks päris korralikult teineteise suhtes triivivat kalendrit – Juliuse ja Gregoriuse. Leedukad naeravad siiamaani, et tänu sellele oli Kaunases maailma kõige pikem sild. Kuna ühel kaldal kehtis üks ja teiselt teine süsteem, siis kulus meetrites küll üsna lühikese silla ületamisel aega lausa kaks nädalat. 

See vana kalender ehk Juliuse kalender oli pärit tõesti ammusest ajast: Julius Caesari aegadest Vanast-Roomast, kus muideks aasta algas hoopis märtsiga, sest siis saabub kevad ja kõik algab otsast peale. Täitsa loogiline.

Ka kellaaegasid on igal hetkel maailmas väga palju. Mõnikord on need põhjused üsna formaalsed ja poliitilised. Näiteks loodusolude mõttes võiks Hiinas vabalt olla viis ajavööndit, aga on vaid üks – kõigil ühine. Põhja-Korea oli pikalt samas vööndis Jaapaniga, aga viis aastat tagasi lõi oma isikliku ajavööndi, mis on teiste ümberkaudsetega võrreldes pooltunni võrra nihkes.

Ükskõik kui täpseks ja teaduslikult põhjendatuks meie kalendrid ja kellad keerata, on nad ikkagi kõigest taevakehade meie suhtes vaadeldava liikumise ja selle tagajärgede kultuurilised kõverpeeglid. Selles valguses on see maagiline kuupäev, eriolukorra võimalik lõpp ja uue elu algus 18. mai nii sisult kui vormilt lihtsalt ühiskondlik leping. No ja ongi. 

See, kuidas me selleni elame, määrab selle, kuidas me sealt edasi elame. Võtkem samm korraga nagu reisides. Elagem päev haaval ja ärgem põdegem, kui seda saab vältida, sest nagu Alliksaar kirjutas: 

Ei ole mõttetult elatud aegu.

 Mõte ei pruugigi selguda praegu.